Rännak renessanssi

Johannes Voltri, TMKK XI klassi muusikateooria õpilane

Lisaks kontserditegevusele on Eesti Filharmoonia Kammerkoor püüdnud aastaid kaasa aidata ka noorte süvamuusikaharidusele, esinetud on tasuta loengkontsertidega paljudes koolides. Mullu korraldati Tartu Kalova gümnaasiumi õpilastele esseekonkurss, et ärgitada noori muusikaga seotud teemadel mõtlema-kirjutama, ja avaldati võidutöö ajakirjas Muusika. Seekord andis EFK Tallinna muusikakeskkooli koorijuhtimise ja muusikateooria õpilastele võimaluse viibida kava „Rännak renessanssi – Josquin Desprez” proovides ning kirjutada 23. märtsi kontserdi arvustus. Laekus kuus tööd, millest TMKK õpetajad Ingrid Kõrvits ja Maarja Kindel, EFK toimetaja Anneli Ivaste ja Sirbi muusikatoimetaja Tiina Mattisen tunnistasid parimaks JOHANNES VOLTRI arvustuse, mis siinkohal avaldatakse.

„Rännak renessanssi – Josquin Desprez”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Daniel Reuss, kaastegev Toomas Vavilov (klarnet). 23. III Niguliste kirikus.

Märtsikuu eelviimasel laupäeval said kõik huvilised tunnikeseks rännata tagasi renessansiajastusse, sest Niguliste kirikus kõlas tolle ajastu suurkuju Josquin Desprez’ (~1450–1521) looming. Laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor, juhatas peadirigent Daniel Reuss.

Kontsert ei olnud seekord pelgalt muusikaline rännak renessanssi, vaid kätkes ka harivat funktsiooni. Nimelt tutvustas muusikateadlane Toomas Siitan kontserdi eel publikule renessansiajastu kultuuri ja mõtestas lahti tolle ajastu vaimu. Loengul kuuldu aitas publikul kindlasti esitusele tulnud muusikat paremini mõista ning andis ka juhtnööre, mida muusikas otsida ja tähele panna.

Ettekandele tuli kuus motetti: „O Virgo Prudentissima”, „Stabat Mater, „Ave Maria”, „Absolve, Quaesumus, Domine”, „Miserere mei, Deus” ja „Planxit autem David”. Josquin Desprez’ vaimulik looming sobis Nigulistesse. Sõnadest ei jäänud kiriku kajavate kiviseinte vahel küll palju alles, kuid see-eest oli tekkinud kõlaefekt vägev. Filharmoonia kammerkoori vähendatud koosseis laulis kõiki motette väga huvitavalt ja erinäoliselt. Renessanssmuusika ühe karakteersema komponendi häälte polüfoonia tõi koor selgelt esile. Hääled olid iseseisvad ja polüfoonilised liinid omavahel tihedalt läbi põimunud. Ainult mõni häälerühmade sisenemine oli pisut ebakindel.

Dirigent Daniel Reuss oli koori pannud seekord seisma sõõrikujuliselt, nii et keskmised hääled jäid publiku poole valdavalt seljaga. Ringikujuline esinemisasend oli küll uudne ja huvitav, kuid tekitas kahtluse, kas ikka kuuleb kõiki hääli võrdselt. Kohati oleksingi tahtnud keskmisi hääli rohkem kuulda.

Mõnes lõigus jäi EFK valitud tempo minu arvates liiga aeglaseks ja venivaks. Iseäranis pean silmas kontserti alustanud moteti „O Virgo Prudentissima” esimese poole lõppu, kus muusikas muutub äkitselt meetrum ja karaktergi on algusega võrreldes hoopis teine.

Värskendava vaheldusena renessanssmuusikale mõjusid Toomas Vavilovi motettide vahel mängitud klarnetipalad XX sajandi heliloojatelt Lepo Sumeralt, André Laporte’ilt ja Igor Stravinskilt. Vavilov kandis teosed ette väga omanäoliselt ja huvitavalt. Eeskätt jäi mulle kõrva kontrastne piano ja forte vastandumine.

Kokkuvõttes jäin kontserdiga väga rahule. Daniel Reussi juhatatud kammerkoor laulis hästi, ootustele vastavalt ning ka publiku huvi Desprez’ loomingu vastu oli üllatavalt suur. Niguliste kirik oli rahvast täis ja aplaus kontserdi lõpus kõike muud kui tagasihoidlik. Jään huviga ootama Eesti Filharmoonia Kammerkoori järgmisi projekte – kelle teostega nad järgmiseks otsustavad publikut rõõmustada ja harida?