Rahulolu ja rahutuse piiril

Globaliseerumine, professionaliseerumine ja progressile orienteeritus on muusikaelust kõnelemisel kaasa toonud masinliku alatooni.

AIVAR TÕNSO

Umberto Boccioni. Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis. Pronks, 1913.

Umberto Boccioni. Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis. Pronks, 1913.

Wikimedia Commons

Ühel aastal on taas ring peal ja kätte on jõudnud kokkuvõtete tegemise aeg. Aastalõpu taustal on hea mõtiskleda ka muusikaelu pikemaajalistest protsessidest. Suured muudatused on õhus, kuid kaugemaid ennustusi eriti teha ei julgeta. Tulevik on justkui käes, paljud ennustused on juba teoks saanud ja valitseb meeleolu, et progressiusu pinnalt palju enam edasi liikuda ei saagi – või kui, siis on inimese positsioon seejuures üsna ebamäärane. Võib võtta ka nii, et see kõik on lihtsalt taustafoonil hõljuv tundmus, sest kui vaadata Eestis muusikavallas toimuvat, siis väliselt on olukord ju väga hea. Tahaks öelda, et kõik on hästi, aga enamasti vihjab see väljend ebamugavate küsimuste eest põgenemisele.

Üks muusikaelu indikaatoreid on endist viisi albumite ilmumine. Müüginäitajate langusest ja label’ite positsiooni halvenemisest hoolimata on selle aasta plaaditoodang olnud vähemasti nimetuste poolest paremas seisus kui eales varem. See emotsioon sai tuule tiibadesse juba aasta alguses, kui korraga ilmusid paljud isikupärased ja eristuvad väljaanded nagu Jakob Juhkami „hh“, Taavi Tulevi nimetu LP, Tehnoloogilise Päikese „Technological Sun“ ja Mauno Meesiti „Varjudemaa“. Teatud ringkondades olid need kõik oodatud sündmused, mille erilisust rõhutab albumite ilmumine vinüüliformaadis. Kuigi need polnud toodetud veel sel aastal Tartus avatud kodumaises vinüülitehases Vinyl Plantis, oli ühele olulisemale uuele tendentsile plaadiproduktsiooni vallas tee sillutatud. Formaadina on samuti olulisel kohal kassett ja seda eelkõige tänu pisiväljaandja Trash Can Dance’i tegevusele. Hakkab silma, et põnevaid väljaandeid ilmub igas olulisemas žanris klassikalisest muusikast metal’ini.

Ka kontserdi- ja festivalimaastikul on olnud enamasti hea aeg. Suuremad festivalid on oma positsiooni kinnistanud. Tallinn Music Week lõi taas publikurekordi. „Jazzkaar“ ja Eesti muusika päevad on olnud sisukad ning hästi nähtavad, suvefestivalidki on mitmekesisusega silma jäänud, nagu viimastel aastatel ikka. Väiksemas mõõtkavas alati nii hästi ei ole läinud. Klubiväljal toimus meeletult palju, kuid oma niši tipptegijate üritustel andis kohati tunda publikupuudus. Senisest rohkem on ka eksperimentaalmuusika üritusi, mille eest tuleb olla eriti tänulik MIMstuudiole.

Objektiivselt tundub, et toimub palju ja ka toimuva kvaliteet on märgatavalt paranenud, kuid sel ei ole tähtsust, kui see kõik ei jää subjektiivsel tasandil kajama samavõrra erilisena. Mängu tuleb ajataju küsimus: meil võib olla pööraselt kiire ning aeg justkui lendaks, aga kui kogetud sündmused jätavad tugeva emotsionaalse jälje, siis tajume seda aega tagantjärele palju pikemana, kui sündmusvaest ja rahulikku kulgemist. Sellest oma mentaalse ajamasina perspektiivist muusikaelule tagasi vaadates võib väliselt toimunu võtta hoopis teise ilme.

Mida on vaja selleks, et üritus kõnetaks ja jääks helisema? Üks eeltingimusi on ootus. Mis on aga juhtunud näiteks heliplaadi ilmumise ootusega? Kui varem tehti albumitele pikalt eelreklaami ja enne albumit ilmusid singlid, siis tänapäeval ei taheta liiga varakult reklaamiga alustada, sest nii võib ilmumise ajaks olla huvi plaadi vastu juba kadunud. Meeldiv erand oli sel aastal ehk Maarja Nuudi album „Une meeles“, mille ilmumist tuli oodata küll eelkõige tehnilistel põhjustel. Teine eeltingimus on ürituste järelkaja. Uut tuleb aga nii palju peale, et miski ei saagi helisema jääda. Ürituse elutsükkel on praeguseks niivõrd lühike, et see ei jõua meisse sügavamat jälge jätta.

Võime küll olla õnnelikud, sest oleme globaalselt informeeritumad kui kunagi varem, aga tajume ümbruskonnas aset leidvat palju halvemini. Oleme küll väga hästi informeeritud kõige uuematest trendidest ja oskame saadud teadmisi ja inspiratsiooni näiliselt paremini oma loomingus kasutada, kuid laias laastus kõlab ka esimesel pilgul justkui unikaalne ja omanäoline mingisse ühtsesse terviklikku globaalsesse muusikaruumi kuuluvana. Loomulikult eristuvaks arenguks ei ole enam varasemal moel ruumi. Seda tajub ehk kuulaja, kes tõesti jälgib toimuvat ja näeb ka seoseid eri muusikasuundade vahel. Inimestes, kel ei ole aega ega ka sügavat huvi kõige toimuva vastu, võib selline infokülluse ja killustatuse olukord tekitada segadust ning soovi leida midagi püsivamat, mis omakorda võib viia kapseldumiseni ja minevikus kuuldu-kogetu väärtustamiseni olevikus toimuva arvelt. Just retrovaimustust on viimasel ajal eriti selgelt märgata, küllap osalt selliste legendide nagu David Bowie ja Prince lahkumise ja sellega kaasnenud tunde tõttu, et sellise kaliibriga artiste ei ole enam peale tulemas. Vajadus nende järele ei ole aga kuhugi kadunud. Väga hästi väljendub see popiklassikute plaatide taasavaldamises. Vahepeal vaid nišimuusikale orienteerunud vinüülitehased on vanade korduspresside pärast üle koormatud sel määral, et uuel muusikal on soovitud kiirusega levisse jõudmisega tõsiseid raskusi. Popiklassika taasavaldamise tendentsi on näha ka Eestis, kuigi siin on sel aastal esile tõusnud varem raskesti või üldse mitte kättesaadava n-ö arhiivimuusika, näiteks Jaak Joala loomingu avaldamine. Samas valdkonnas tegutseb ka rahvusvahelise levihaardega Frotee Records, kelle moto on „Records you didn’t know existed“ ehk „Plaadid, mille olemasolust sul aimugi polnud“. Minevikku vaatamist võib võtta loomuliku vastuseisuna pidevale progressi- ja innovatsioonikultusele, mille tõttu on keskkonna keerustumise tase jõudnud punktini, kus enam ei suudeta seda hõlmata ja uuendused hakkavad enesele vastu töötama.

Muusikaloos ongi suuremad muudatused olnud seotud tehnoloogiaga: instrumentide täiustumise, muusika salvestamise või esitamise ja levitamisega. Tänapäeval on see küll kaasa toonud võimalusterohkuse, aga vähendanud ühtlasi paralleelselt loomingule jäävat ruumi. Muusik peab peale loominguliste oskuste olema mingil tasandil kursis ka loomingut toetavate valdkondadega ja see omakorda eeldab üha suuremat professionaliseerumist ka toetava struktuuri korral. Muusika tugistruktuuri arendamisel tehti möödunud aastal päris palju edusamme. Siinse muusikaelu rahvusvaheliseks muutumist oluliselt mõjutanud TMW kõrval on käivitanud programme muusikaettevõtluse arendamiseks ka Music Estonia. Samuti on EAS asunud toetama ambitsioonikate ja ekspordipotentsiaaliga artistide nagu I Wear* Experiment ja Trad.Attack! tegemisi kohati tavatult suurte summadega. Professionaliseerumises ei ole midagi halba seni, kuni see toetab asjade hästi tegemist, kuid saab ohtlikuks, kui hakkame rääkima arengust ainult majandusliku edu võtmes, kasutades selleks kindlaid ja järeleproovitud, varem toiminud meetodeid. Isegi kui retoorikas kutsutakse üles tegema teistmoodi ja reegleid rikkuma, võib see toimuda siiski sellesama kindlaks kujunenud progressimulli sees ja osutuda kõrvalt vaadates seisakuks.

Kõik need protsessid (globaliseerumine, professionaliseerumine, progressile orienteeritus) on headest kavatsustest ja hästi kõlavast retoorikast hoolimata juurutanud ühe kindla viisi, kuidas toimuvast räägitakse, ja sellega on kaasnenud tahes-tahtmata masinlik alatoon. Kui lisada, et üha suurem osa meie keskkonna muutustest leiab aset algoritmide mõjul, siis ei ole varsti vajagi rääkida tehisintellekti loomisest, kuna oleme ise selleks muutunud – kollektiivselt pidevas kindlate printsiipide põhjal interaktsioonis toimivaks koosluseks. See võib tunduda liiga tume ja perspektiivitu, aga tegemist on metafoorselt väljendatud muutusteootusega. Praegusel teel on veel kindlasti ruumi positiivseks arenguks, kuid ärgem unustagem ka muid väärtusi ja kõrvalpilku, näiteks suutis itaalia futuristlik kunstnik Umberto Boccioni kunagi isegi ülistaatilises skulptuurivormis väljendada dünaamikat ja liikumist teosega „Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht