Rahvusooper peab kiiremini tegutsema

Arvo Volmer: „Saalide täituvus näitab ühiskonna suhet töösse, mida teeme. Meie asi on pakkuda inimestele meelelahutust, olgu see pisarad või naer.“

ANNE AAVIK

Rahvusooperi valvelaua ukse kõrvale pargitud elektrisinine Desna uhkeldab küll uute ratastega, ent on näinud neidki aegu, mil Arvo Volmer rohkem kui pool elu tagasi esimest korda Estonia dirigendipulti astus. Kokuka seljas kohale vuranud dirigent võtab loomingulise juhi kohustused Vello Pähnalt üle hooaja alguses. Sel postil läheb Volmer juba teisele ringile: esimest korda sai temast Estonia peadirigent 2004. aastal. Enne seda jõudis Volmer olla ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kunstiline juht – kõige raskemal ajal, pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Troopiliselt soojad sidemed on Arvo Volmeril ka teispool maakera asuva mandriga. Austraalias on ta dirigeerinud kõiki suuremaid orkestreid ja toimetanud ühes maailma omapärasemas Sydney ooperimajas. Säravaid kilde Austraalia nüüdismuusikast on jõudnud ka ERSO kavadesse.

Mis saab nüüd teie töökohast Itaalias: kas Trento ja Bolzano Haydni orkester jääb teist ilma?

Esialgu jätkan, aga pärast tulevat hooaega olen otsustanud lõpetada. Seal on küll väga tore, aga mul on isu ooperit teha! See paik on värav Euroopast Itaaliasse ja vastupidi – aga see on siiski ainult värav.

Kas võtate rahvusooperisse kaasa midagi ka pikkadest Austraalia-aastatest ?

Nägin seal lähedalt, kuidas tehakse ooperit hooajapõhises teatris. See on teine maailm, kui saab keskenduda vaid ühele teosele, mis etendub igal kolmandal päeval. 17 Puccini „Turandoti“ etenduse jooksul ei tekkinud kunagi väsimust! Eriti sümpatiseeris mulle see, et kui Austraalias tuldi välja ideega orkestrite koosseisu vähendada, siis tulid inimesed Adelaide’is peaaegu et tänavale – mis mõttes tahetakse meie orkestrit vähendada? Kirjutati protestikirju stiilis, et ma ise pole küll kunagi kontserdil käinud, aga palun ärge vähendage midagi, äkki mu lapsed tahavad minna!

Vaat see peaks olema meie muusika­institutsioonide eesmärk – saada eestlase identiteedi osaks. Kohtan oma üllatuseks ikka ja jälle inimesi, kes isegi ei tea, kus rahvusooper asub.

Rahvusooper peab ise ka kiiremini tegutsema. Ideaalis näen, et meil oleks rohkem uuslavastusi ja need ei peaks nii kaua kavas püsima.

Kuidas tunnete end praegu, olles nüüd ringiga samas kohas tagasi?

Eelmine kord jäi mu töö eri asjaolude kokkulangemise tõttu pooleli, oli suur muutuste aeg. Eks ma püüan edasi minna sealt, kus pooleli jäin. Vahepeal on ka üht-teist muutunud.

Mis siis pooleli jäi?

Ei oskagi tagantjärele konkreetselt välja tuua, aga mõnes mõttes ei olegi olukord muutunud. Räägime, et tahaksime teha tipptasemel teatrit, aga nagu teaduseski, on alarahastamise kõver pidevalt soodustanud reaalsusest eraldumist. Toona (Arvo Volmer lahkus Estonia kunstilise juhi kohalt 2012. aastal – autor) oli olukord keeruline ja see tekitas protesti. Praegu on olukord samuti keeruline, aga sellest tuleb endale aru anda ja teha, mis võimalik. Rahaasjadest polegi eriti mõtet rääkida … Selge on küll see, et kui kunstilise planeerimise ainus kriteerium on müüginumber, siis on mõtlemisvabadus erakordselt limiteeritud. Ma ei arva ka, et kunst on ainult see, kui saalis on vähem inimesi kui laval, ja vastupidi on ainult kommerts.

Rahvusooperi uus loominguline juht Arvo Volmer: „Peame palju töötama just lastega, et nad sõbruneksid muusikateatriga ja tuleksid kunagi hiljem tagasi. Teismelised ja tudengid ei leia nagunii teatri jaoks palju aega, pärast õpinguid luuakse kodu, tehakse karjääri ja kasvatatakse lapsi.“

Piia Ruber

Teisalt, kas saab rahvusooper lähtuda vaid sellest, mis toob inimesi saali?

Saalide täituvus näitab ühiskonna suhet töösse, mida teeme. Meie asi on pakkuda rahvale meelelahutust, olgu see pisarad või naer. Ka ooperiteater peab leidma ühiskonnas koha, kus ta on inimestega dialoogis. Ei saa teha vaid oma asja, uskudes, et kõik ülejäänud on eksinud. Teatreid on ju isegi suletud, kui nende publikumenu on pöördunud.

Muusikateater ja eeskätt ooper ei ole tänapäeval kusagil masside huvi­orbiidis. Eestis, kus on vähe rahvast, on publik üldse väike – seda enam et nõuab teatavat ettevalmistust.

Ma ei ütleks, et see nõuab eriteadmisi, pigem harjumust. Hea teater peab kõnetama igal juhul, olgu see ooper või draama. Eks tänapäeval on inimesed harjunud infot vastu võtma eeskätt visuaalselt, ja info tarbimiseks kulutatav ajahulk on aina vähenenud. Seega, klassikalised ooperid, kus aeg on välja venitatud, ei ole oma loomult just kõige harjumuspärasemad: niisuguste deformatsioonidega toimetulek nõuab publikult kohanemist. Hea teater ja hea kino annavad ruumi fantaasiale, lasevad sel lennata tavapärasest teistsugustes dimensioonides. Seepärast peame palju töötama just lastega, et nad sõbruneksid muusikateatriga ja tuleksid kunagi hiljem tagasi. Teismelised ja tudengid ei leia nagunii teatri jaoks palju aega, pärast õpinguid luuakse kodu, tehakse karjääri ja kasvatatakse lapsi. Teatrisse jõutakse tänapäeva ühiskonnas tagasi pärast 50. eluaastat, selleks ajaks tekib uuesti aega iseenda jaoks ja siis ehk ei taheta enam nii palju mööda tenniseplatsi joosta ega skuutriga sõita. Teater peab siis pakkuma end arvestatava alternatiivina.

Mainisite visuaalset info vastuvõtmist. Kas see tähendab ka muusika tähenduse vähenemist ooperis? Dirigenditeatri on asendanud režiiteater ja isegi arvustustes jääb muusikaline pool sageli lavalise varju.

Lavastus on alati olnud tähtis: juba Mozart pidas lavastusefektidest lugu ja Wagner nägi sel üldse keskset rolli. Ooperilavastuse õnnestumises pole dirigendi rolli kunagi liiga tähtsaks peetud. Kes räägib dirigendist? Rohkem räägitakse ikka lauljatest. Dirigendi roll on asendamatu lavastuse kui terviku kujundamisel ja seda eelkõige prooviperioodil.

Samal ajal on ooperi õnnestumisel olnud peamine lauljate ja dirigendi koostöö.

Lauljaid on vaja tingimata abistada, nendega arvestamine aitab dirigendil head tervikut kujundada. Me kõik tahame, et helilooja nooti kirjutatu väljenduks võimalikult hästi. Dirigendi ülesanne on luua säng, kus muusika saaks vabalt voolata.

Lauljate ringkonnast on kuulda rahulolematust, et meie ooperi püsitrupp on nii väike.

Näiteks Soomes on teater püsipalgal solistidest loobunud. Mina arvan küll, et trupp peab olema: ühine töö arendab, toetab ühtset mõtlemist. Aga mitte kusagil maailmas ei toimi ooper praegu ainult püsitrupi najal. Läheks monotoonseks, kui näeme täna sama lauljat koomilises ja homme traagilises rollis. Teater peab saama vaheldust, aga kuidas see proportsioon külaliste osas peaks olema, ei oska keegi öelda – tuleb teha väga põhjalikke kalkulatsioone. Selge on see, et teater peab suutma funktsioneerida ja kõiki lauljaid pole võimalik truppi koguda, see oleks ka majanduslikult võimatu. Ehk ainult siis, kui kõik eesti lauljad elaksid Tallinnas – aga siis poleks neil suurem osa ajast piisavalt rakendust.

Kui rahvusooper toob aastas välja vaid kaks uudisooperit, siis millest lähtute teose valimisel? Kuidas leida tasakaal solistide arendamise, uudisteoste tellimise ja publiku ootuste vahel?

Siin on väga palju aspekte. Kui „EV 100“ tähistamisega seoses tuli välja tava­pärasest rohkem algupärandeid, siis selge on see, et nüüd neid mõnda aega ei tule. Alati pole moodsad ooperid ka lauljatele kõige arendavamad. Muidugi püüame mõelda ka publikule, tasakaalustada afišši. Samal ajal on meil järgmise ooperi algupärandi konkurss väljakuulutamisel ja ilmselt 2022. või 2023. aastal on järgmise uudisteose esiettekanne. Seni pöördume taas maailmaklassika poole ja püüame ikka soojas hoida ühe Eesti parima ooperi, Eino Tambergi teose „Cyrano de Bergerac“.

Olete juba meedias välja käinud mõned heliloojad, kelle oopereid plaanite välja tuua: Tšaikovski, Puccini, Verdi. Kas ka konkreetsed teosed on paigas?

Mulle tundub loogiline, et kunstiline juht võiks teha eeskätt neid asju, mis talle meeldivad, sest neid teeb ta ehk suure tõenäosusega suhteliselt hästi. Kuna inimesed vajavad elamusi, ei olegi tegelikult tähtis konkreetne teos, vaid kas see on hästi tehtud ja toimib lavastusena. See omakorda eeldab, et on hea lavastus ja visuaalne pool. Muidugi peame ka püüdma repertuaari tasakaalus hoida, et kõik ei läheks ühte nurka. Muidugi pakuks mulle huvi tuua n-ö triptühhonina välja Verdi Shakespeare’i ooperid ehk „Macbeth“, „Othello“ ja „Falstaff“. Soovinimekirjas on veel Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, Debussy „Pelléas ja Melisande“, Puccini „Madame Butterfly“, Raveli „Laps ja nõidus“, Stravinski „Elupõletaja tähelend“, Janáčeki „Kaval rebaseke“, suurprojektidena Puccini „Turandot“ ja Britteni „Peter Grimes“. Tahaksin jätkata Wagneritega, järge ootab „Lohengrin“.

Paraku peame iga lavastust mängima teatud arv kordi – vähemalt 25 korda, näitab teatrijuht Aivar Mäe matemaatika. Seda on väga palju. Seega, kui teos on igal aastal kavas viis korda, teeb see kokku viis aastat. See paneb omad piirid peale. Üks asi, kui palju suudame uus­lavastusi välja tuua, neid õppida, aga eeskätt peame arvestama, kui palju saame lavastuste peale kulutada, sest teatri­pileti hinda tõsta ei tahaks.

See on niigi kõrge, eriti võrreldes näiteks Läti Rahvusooperiga.

Ma pole täpselt kursis, aga ei tahaks pileti hinnaga teha ooperist elitaarset kunsti. Hästi, Pariisis võib küll osta 400euroseid ooperipileteid, aga seal müüakse kõrgele rõdule ka viieeuroseid.

Ooper ei ole midagi elitaarset, aga see peab olema visuaalne ja pakkuma elamusi. Nii kui mainida sõna „visuaalne“, hakkavad peas liikuma rahanumbrid, sest igasugused kujunduslikud elemendid on äärmiselt kulukad. Käsitöö on kulukas, materjalid on kulukad. Mõtlen õudusega sellele, kui üleöö peaks juhtuma see õnn – või õnnetus? –, et meil on uus ooperiteater. Selleks et saada taustale must riie, tuleks seda osta kümme korda rohkem kui praegu!

Seda ohtu meil õnneks või kahjuks ei ole. Vähemalt nii võis välja lugeda intervjuust Tõnis Lukasega.*

Õnneks see valitsus ei püsi.

Eks valitsuste ja ministritega on ka sama lugu nagu teatri ja dirigentidega. Need, kes parajasti võimul on, teevad ikka valesid otsuseid.

Kahjuks pole võimalik teha otsuseid, mis loovad üldise rahulolu. Saame teha ainult lavastusi, millega vaatajad rahule jäävad. Aga otsuste tasandil on ikka nii, et üks tahab rohkem balletti, teine operetti, keegi soovib klassikat ja keegi moderni. Tööjaotus võiks rohkem paigas olla. Minu arvates võiks rahvusooper jätta muusikaližanri Vanemuise teatrile ja selle arvelt pühenduda spetsiifilises mõttes keerukamatele asjadele – ma ei saa öelda nõudlikumatele, sest muusikali hästi tegemine on samuti väga raske.

Kriipsutada alla, et meil on rahvus­ooper, mitte rahvuslik muusikateater?

Samal ajal soovime arvestada igasuguse publikuga, sest Vanemuise Tallinnas esinemise suutlikkusel on ka teatud piirid. Crossover’it tehakse igal pool maailmas. Meil on küsimus pigem mõistlikus proportsioonis.

Rõhutasite enne lavastuse tähtsust. Ometi on eesti ooperilavastajate põud jätkuv teema. Kas rahvusooper peaks eeskätt meie lavastajatele võimalusi pakkuma või kutsuma siia pigem maailmas tuntud nimesid?

Millal nägime viimati Eestis tõelist maailmanimega ooperilavastajat? Huvitavamad tegijad ei tule siia raha pärast, vaid juhul, kui saavad siin midagi põnevat katsetada. Muidugi, see, mis toimib Saksamaal, ei pruugi töötada Eestis. Ka Euroopas on igas kultuurikontekstis omad märgisüsteemid, mis tingimata ei kattu, rääkimata siis veel Aasiast. Kas me tahame olla lokaalsed, regionaalsed või globaalsed? Laias laastus tahaksime olla kõik kolm korraga. Igast vaatenurgast võib tulemus olla erisugune.

Aga mis on Estoniale neist kolmest primaarne?

Rahvusooperi mõju on eeskätt lokaalne, aga ta peab olema siiski ka üleilmselt tuvastatav. Kui rahvusooper ei tooda rahvusvahelisel tasandil arvestatavaid teoseid, on ta ebaõnnestunud.

Ooperiteatri eelis draamateatrite ees on see, et seal käib rahvusvahelist publikut.

Praegu on välispubliku osakaal kahjuks vähenenud. Täituvus on aga korralik, eriti hästi müüvad operett ja ballett. Tahan aga veel hüpata tagasi lavastajate teemale. Nende sissetoomine on ääretult vajalik – nagu oleks vajalik ka dirigentide import, mis on kahjuks meie töö ja rahastamisskeemi puhul välistatud. Stagione-süsteemis, hooaja kaupa töötavas teatris oleks see võimalik.

Mis lavastajatesse puutub, siis peaaegu igas ooperisuurlinnas on mõni lavastaja, kes tegi kunagi ühe hea lavastuse ja jätkab tegutsemist, turunduslikult on tal korralik kiidukoor taga ja nii ta seal aina lavastab. Kolleegidel sageli ei sobi öelda, et see ei kõlba kuhugi. Tohutult keeruline on tunda ära selline lavastaja, kellel on annet, aga pole olnud piisavalt võimalusi. Ei jõua käia ju kõigis teatrites kõiki etendusi vaatamas. Väga häid lavastusi tehakse igal pool. Kui rääkida uutest tulijatest Eestis, siis Robert Annus lavastas Tartus Puccini „Madama Butterfly“: ta ei julgenud väga riskeerida, aga lavastus ei seganud muusikat. Välja kukkus heas mõttes traditsiooniline ja toimiv lavastus, mis annab ehk julgust veel proovida.

Estonias pole läbi aegade lavastatud ühtki Bellini ooperit, üldse on bel canto olnud vaeslapse osas. Olete ise küll seda tühimikku proovinud täita kontsertettekannetega, viimati tõite esitusele Donizetti „Anna Bolena“.

Ka Bellini oopereid oleks meil lihtne teha, kui teater töötaks hooajasüsteemis: korjaks lauljad kokku Eestist ja üle maailma, teeks ära ja siis unustaks. On raske kujutleda, et need oleksid viis aastat mängukavas. Need süžeed on tänapäeva mõistes aegunud, kuigi on ka erandeid, näiteks Bellini „Uneskõndija“ võiks olla lustakas lavastus.

Milline repertuaar võiks praegusele trupile eriti hästi sobida?

Lauljate vajadused on erinevad. Öelda, et just see tükk sobib meie trupile, polegi nii lihtne. Järgmiste aastate valikud on tehtud enne mind. Kuna tunnen suurt huvi prantsuse ooperi vastu, sobib minu arvates sügisene uuslavastus, Gounod’ „Romeo ja Julia“ ülihästi. Sellega on meil terve teemafestival välja panna: veel ballett „Romeo ja Julia“ ja muusikal „West Side Story“.

Peale publiku kasvatamise tuleb tegeleda ka noore kaardiväega. Kas rahvusooperil on uusi plaane seoses noorte kaasamisega, näiteks korraldada ettelaulmisi? Noored ootavad kindlasti oma võimalust.

Igal hooajal on teatris vähemalt kaks ettelaulmist, kuhu igaüks saab tulla. Ometi teame hästi, kes on kes eesti noorte lauljate hulgas. Eriti puudutab see mehi, keda on meil vähe. Järjekorrast ukse taga rääkida ei saa, pigem otsime tikutulega soliste, kes vähegi mõõdu välja annavad. Juba sügiseses „Romeo ja Julia“ lavastuses on noortele antud võimalus, näiteks teevad rolli Vanemuises end soodsas valguses näidanud Tamar Nugis ja Janari Jorro. Jätkub ka koostöö Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudioga: loodan väga, et see on senisest ladusam. Seal on olnud mõningaid probleeme, aga riidu minnakse ikka siis, kui küsimus on rahas ja riiklikus mõttes on kogu kultuurirahastus ju ainult sandi­kopikad võrreldes kas või sotsiaal- või kaitsekulutustega. Siis tundub just eriti alatu, kui isegi neid väikseid summasid vähendatakse: riigi mõistes ei muuda see midagi, aga ühele asutusele võib see olla suur hoop. Seda on hästi näha näiteks noorte muusikute konkurssidel. Kuna rahaliselt pillimängu ei väärtustata, peetakse noorte hulgas seda fanaatikute pärusmaaks. Seetõttu on ka konkurssidel osalejate hulk vähenenud ja see on pikaajalise näljutamise tulemus. Lapsevanemad üritavad kõigest väest oma võsukeste huvi lämmatada ja suunata neid midagi muud tegema.

Tegi nukraks, et tänavusel Klaudia Taevi nimelisel lauljate konkursil ei osalenud ühtegi eestlast. Ometi on see ainuke Eestis regulaarselt toimuv võistlus, kus žüriis on maailmanimed. Kas meie lauljatel pole Ukrainas ja Valgevenes sündivate võimsate häälte kõrval lootust?

Mis neil võimsamad on kui meil? Inimesed on ühesugused igal pool. Muidugi, unikaalseid hääli sünnib meil vähe, aga mingi väike probleem meil laulukoolitusega on. Kõik sõltub õpetajast, nii on see igal pool. Meil pole viimasel ajal väga õnnelikku õpetaja-aega olnud. Laulmine ei ole nagu viiulimäng, kus öeldakse, et võta poogen ja tõmba nüüd: hääl on inimese sees, väljast on näha ainult jämedamad vead.

Üldine tase on ju viimastel aastatel tõusnud.

Väga palju on läinud paremaks! Akadeemias on väga palju asju väga hästi, eks vaatame edaspidi, kuidas saame seda koostööd arendada.

Paljudes riikides toimib noorte lauljate koolitus ka erarahastuse toel, meil riik metseenlust ei soodusta.

Mõnes riigis, jah, on kultuuri toetamine maksuvaba ja seega riik vabaneb ka moraalsest kohustusest kultuuri toetada. Meil on see teisiti. Muidugi oleks ääretult tore, kui saaks teatri juurde luua ooperistuudio, mis oleks akadeemia ja teatri vaheaste. Sellest võidaksid nii kool kui ka teater. Äkki õnnestub midagi sellist lähiaastatel käivitada?

Kas pole siiski kõigi murede põhjustaja teatrimaja, mis pole lauluteatri jaoks ehitatud? Nii mõnigi on siin pingutades hääle kaotanud.

Akustika ei olegi siin enam nii hull: viimane ümberehitus, kui lavaauku laiendati, on palju parandanud. Praegu on sellest muidugi maksimum võetud, paremaks selles ruumis enam teha ei saa.

Uus ooperimaja oleks meeletu suur­investeering, umbes nagu Eesti Rahva Muuseum. Loomulikult ihkame seda kogu hingest. Ka muusikavaldkond vajab selliseid asju: meil pole spetsiaalset ooperiteatrit ega head kontserdimaja, aga oleme siin nii väikesed, et peame oma vahendeid tähelepanelikult jagama. Uue teatri puhul on betoon veel kõige väiksem asi. Kõik toimivad organismid vajavad energiat ja kui tahame uut ja suurt ooperimaja, siis peame tegema arvutused ja leidma ka ühiskonnas konsensuse, et peame selle maja ka vähemalt järgmised 50 aastat töös.

* Kaarel Tarand, Looming sünnib kindlustundest. – Sirp 31. V 2019. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/looming-sunnib-kindlustundest/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht