Rahvusvaheline haare

Eesti popmuusikal läheb paremini kui kunagi varem ja see on alles algus.

Helen Sildna

Aastal 2009 startisime talendifestivaliga Tallinna Music Week (TMW). Eesmärk oli väga konkreetne: luua mehhanism, mis aitab andekatel Eesti muusikutel näidata end rahvusvahelisele muusikatööstusele ja pressile. Kuue aastaga oleme tõusnud Euroopa kolme olulisema uusi talente esitleva festivali staatusesse. 2014. aastal jõudis TMW lavadele 227 esinejat 21 riigist, festivalisündmuste külastajaid oli ligi 23 000. Tänu festivalile on Eesti riik ja Tallinna linn saanud lõppeval aastal meedia­kajastust ligi 300 rahvusvahelises väljaandes, sealhulgas BBC Travel, Guardian, Focus Magazine, TMW nädalavahetus toob Tallinna üle tuhande väliskülalise, kes jätavad siinsesse turismisektorisse eeldatavasti ligi miljon eurot. Kuu aega tagasi valis Observer meid maailma viie parima festivali hulka, keda nad soovitavad talvehooajal külastada. Peale TMW oli selles nimekirjas veel vaid üks muusikafestival Euroopast –„Transmusicales” Prantsusmaalt.

Eesti popmuusika pilt on väljast vaadates kardinaalselt muutunud. Rahvusvahelistes muusikaringkondades ei leia enam naljalt kedagi, kes poleks kuulnud, et Eestis tehakse põnevaid asju, isegi kui nad ei oska veel artiste nimetada. Ent paljud juba oskavad. „Eesti on uus Island”, „Tallinn on TMW ajal nagu uus Berliin” on laused, mida oleme kuulnud.

Selline andekate muusikute kontsentratsioon nii väikse elanikkonna kohta kui Eestis on unikaalne – oleks rumal see potentsiaal kasutamata jätta. Kui küsite, miks ei tõesta seda väidet siis ammu juba rahvusvaheline edu, on vastus lihtne ja selge: Eesti popmuusikasse ja muusikaeksporti ei ole veel piisavalt kaua investeeritud, sellega süsteemselt tegeldud.

2014. aasta jooksul astus välis­turgudel üles ligi 30 Eesti esinejat umbes poole tuhande kontserdiga, lähiriikides tuuritamine on saanud artistide professionaalse elu normaalseks osaks. Kasvanud on rahvusvahelise asjaajamisvõimekusega mänedžerid. Toomas Olljumile (Draakonid ja Iiris) ja Marko Atsole (Metsatöll), kes tegutsesid juba enne, kui TMW alustas, on lisandunud Natalie Mets (Tenfold Rabbit, Firejosé), Rein Kutsar (Odd Hugo), Karl Sirelpuu (Elephants From Neptune), Heiko Leesment (Sibyl Vane), osa artiste ajab oma asju endiselt ise, aga teeb seda aina paremini (Maarja Nuut, Mari Kalkun jpt).

Kõiki edulugusid siia ei mahuta, aga toon näiteid artistidest, keda iseloomustab sihikindel tegutsemine ja järjekindlus. Ewert & the Two Dragons, kes 2011. aasta lõpul esimese popartistina ka Sirbi esiküljele pääses, andis aastatel 2012 ja 2013 kontserte paarisajas Euroopa ja Põhja-Ameerika linnas, allkirjastas 2012. aastal kirjastuskokkuleppe BMG Rights Managementiga (neilt oli nt MacDonald’si kampaania taustalugu mitmetel turgudel) ning plaadistuskokkuleppe Warner Recordsiga. Tänavu salvestasidki nad USAs uut albumit, mille esimene singel „Pictures” ilmus novembris.

EDMi artistid Mord Fustang ja Syn Cole on ühed kiiremini tõusnud: Mord tegutseb eelkõige USA turul, tuues festivalidel kokku 30 000-pealise publiku, Syn Cole’i „Miami 82” (Kygo Remix) on juba praegu kuulatud Spotifys 2 383 498 korda. Metsatöll tegutseb endiselt jõudsalt, neil on mastaapsed tuurid nii Euroopas kui ka USAs (27 Ameerika linna sel aastal). Maria Minerva, kes elab nüüd USAs, tuuritab palju, on oma vallas väga hinnatud artist. Rahvusvaheliselt aktiivne on olnud Iiris: tal on plaadi­leping Universaliga ja ka rahvusvaheline fännibaas: mullu ületas tema „Tigerhead” Spotifys 500 000 kuulamise piiri, mis on Eesti artistide mõistes märkimist väärt.

Kuid artiste, kelle tänavusi saavutusi tuleb esile tõsta, on veel. Maarja Nuut valiti esimese Eesti artistina maailmamuusika kõige olulisemale showcase-festivalile WOMEX. Huvi tema muusika vastu on pidevalt kasvanud: ta on esinenud sel aastal Austrias, Šveitsis, Ungaris, Belgias, Soomes, Suurbritannias ja Prantsusmaal. Odd Hugo on lõppeval aastal andnud 45 väliskontserti, lisaks seitse raadiokontserti Hollandis. Kesk-Euroopas tehti kolm tuuri ning esineti ka Soomes, Rootsis, Leedus, ja Prantsusmaal. Mari Kalkun tuuritas Saksamaal, Taanis, Soomes, esines Norras, Prantsusmaal ja on sõlmimas plaadilepingut maineka Soome firmaga Rockadillo. Abraham’s Café oli kontserdireisidel Soomes, Prantsusmaal, Luksemburgis, Belgias ja Portugalis, lisaks tuli pakkumine teha muusika Palestiina dokumentaalfilmile. Ele­phants From Neptune, kes alustas aastat kontserdiga festivalil „Eurosonic”, teeb koostööd Soome agentuuriga Fullsteam, esines suvel mitmel festivalil ja andis välja uue plaadi, mida tutvustab just praegu kontsertidega Lätis, Leedus ja Soomes. USAs Nashville’is tegutsev kitarrist Laur Joamets on sel aastal kantrimuusik Sturgill Simpsoni bändi koosseisus esinenud nii USAs kui ka Euroopas ja pääses muuseas kuulsa David Lettermani tele-show’sse. Sturgill Simpsoni plaat „Metamodern Sound In Country Music” on nomineeritud Grammy auhinnale.

Tublilt on tuuridega jätkanud Talbot ja Sibyl Vane, Tenfold Rabbit ja Freak­angel, palju väliskontserte on andnud Duo Jansen/Jüssi, mitmel välisfestivalil on esinenud Firejosé, seitsme kontserdiga astus Venemaal üles Argo Vals, 9 kontserdiga tuuril on praegu Venemaal Junk Riot, Soome, Hollandisse ja Poola jõudis Ziggy Wild, väliskontsertidega tegid algust ka Faun Racket, Slippery Slope, Frankie Animal, Silver Sepp.

Kõige olulisem on fakt, et oleme end üles töötanud rahvusvahelise huvi orbiidile: Eesti popmuusikat teatakse, siit oodatakse midagi uut ja unikaalset. Kontserdid Lätis, Leedus ja Soomes on nüüdseks järjepidevalt tegutsevate bändide tegevuse loomulik osa. Aina rohkem jõutakse ka Põhjamaadele, Poola, Venemaale. Kadri Sundja magistritööst (EMTA) selgub, et populaarseimad esinemiskohad on 2014. aasta seisuga Läti (47 meie artisti), Soome (33 artisti), Leedu (18 artisti) ja Venemaa (10 artisti). Tulemusteni jõuavad artistid, kes oskavad erinevaid võimalusi, nii TMWd kui teisi festivale ja kontakte heas mõttes ära kasutada.

Kokkuvõtlikult: Eesti popmuusikal läheb paremini kui kunagi varem ja see on alles algus. Aastaks 2020 oleme ilmselt täiesti uuel tasemel. Eeldusel, et riik loob kõigis žanrides võrdsed võimalused ja ressursid rahvusvaheliseks tegevuseks ning aina enam panustatakse muusikaettevõtete (plaadifirmad, agentuurid, manage­ment’id, kirjastused) arendamisse.