Regilaulu triumf laulupeol

Laulupeo peakontserdil oli kõige suurem üllatus, et peaaegu pool spetsiaalselt laulupeole tellitud uudisloomingust põhineb regilaulul.

MARIA MÖLDER

XXVII laulupidu „Minu arm“. Laulupeo avakontsert „Õpetajale“ 6. VII (muusikajuht Siim Selis) ja peakontsert 7. VII (kunstiline juht Peeter Perens) Tallinna lauluväljakul.

Tänavuse juubelilaulupeo tugevus on see, et suudeti esile tuua oma loojad ja eriti noorem põlvkond. Huvi pärast meenutasin olukorda kümme aastat tagasi, kui pühitseti laulupeo 140. aastapäeva: siis veel nõnda palju julgust ei olnud. Akadeemilisema muusika kontserdil kõlasid toona eesti klassikalise muusika seas lääne klassikahitid, et meie välismaal edukad dirigendid saaksid tuntud repertuaari najal kordamööda särada. Uudisloomingu osas on aga vahepeal peale kasvanud täiesti uus põlvkond heliloojaid, kellest paljudest ei teatud kümme aastat tagasi veel midagi – mõnest isegi muusikute siseringis mitte. Elame põneval ajal: muusika ja laulupeoaarded mõtestatakse pisitasa ümber vastavalt kunstiliste juhtide ja ühiskonna muutumisele, aga ka lauljate-publiku maitsele.

Eelmisel noortepeol „Mina jään“ tegi debüüdi 17 noort dirigenti. Paljud neist juhatasid ka seekord. Sel laulupeol tegi debüüdi vaid neli dirigenti (Kaspars Putniņš, Kristiina Poska, Vilve Maide ja Pärt Uusberg, s.t juba kogenud tegijad), kuid uus koorijuhtide põlvkond on märgatavalt esil. Kõik korraga laulupidu juhatama ei mahu, aga suund on selge: noorte arengule ei tohi kätt ette panna, otse vastupidi, tuleb anda võimalikult paljudele võimalus end näidata.

Õpetajale

Õpetajate austamine terve eraldi laupäevase kontserdiga ja selle algul juba tulesüütamise tseremoonial oli suurepärane mõte suunata tähelepanu sellele, kui imeline on praegu veel olukord õpetajate-dirigentidega – imeline võrreldes sellega, mis võib meie laulukultuuri ees oodata, kui tõesti midagi ruttu ette ei võeta juba jupp aega kõlanud abipalvete peale parandada koorijuhtide seisu. Tuleb ka mainida, et avakontserdi kontseptuaalne liin oli palju paremini välja mängitud kui peakontserdil. Muusikaloos tähtsad õpetajad, kelle teosed kõlasid kavas kronoloogilises järjestuses, ilmusid uuendatud laulukaare alla Andres Tenusaare projektsioonina ja sundisid kenale laudisele pidevalt pilku heitma (uus dirigendipult oli samuti õnneks jäetud peaaegu kaunistusteta, ehteks vaid tammevanik dirigendi ees). Vahetekste oli vähe, kuid nendega toodi sisukalt esile õpetajate tähtsus muusikaloos, aeg-ajalt mängiti tähelepanu koondamiseks hoopis klaveril heliredeleid.

Ajalooline teekond esimeselt laulu­peolt tänapäeva oli kenasti ühe kontserdi kavasse mahutatud. Selgitavate tekstideta ei oleks mõnd lugu (nt Nikolai Rimski-Korsakovi „Vürstide saabumine“ ballett-ooperist „Mlada“ Neeme Järvi dirigeerimisel) esiti osanud eesti muusika­lukku paigutada, aga tänu taustatekstile sai kõik ilmselgeks.

Kontserdikava ja ühislaul ei pea olema nii rangelt elektrikarjusega eraldatud: ju on publiku hulgas palju neid, kes laulukaare alla minekuks harjutasid, kuid ei osutunud valituks.

Sven Zacek / Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Kaunimini ja ka emotsionaalsemalt kõlasid siiski meie oma koorimuusika pärlid, kas või Aleksander Läte „Kuldrannake“ (dirigent Mikk Üleoja) või ka Artur Kapi „Sa oled mu südame suvi“ (dirigent Ants Soots). Samamoodi värskelt suutis Veronika Portsmuth elama panna Ester Mägi loo „Üks hetk“ – loo selge struktuur tuli sedamaid esile.

Ikka kerkib ka vana hea küsimus: kust läheb piir, mida ja kui keerulist teost on mõistlik laulupeo repertuaari panna, nii et selle väärtus drastiliselt ei kahaneks? Näiteks Kristiina Poskale oli antud eriti keeruline ülesanne juhatada laulukaare all „Õitsiliste koori“ Tubina balletist „Kratt“. Piisava konkreetsuseta kõlas see nagu uduvine – pigem nagu taustamuusika kui kontsertteos. Seevastu Anu Tali sai Eino Tambergi tempoka katkendi ooperist „Cyrano de Bergerac“ hästi tööle, kusjuures bass Raiko Raalik oli solistina imehea. Toomas Kaptenil õnnestus ka Eugen Kapi kiire „Mõõkade tagumine“ balletist „Kalevipoeg“. Eriti pühalikult kõlas aga Evald Aava „Me oleme põhjamaa lapsed“ (dirigent Triin Koch), millele Rasmus Puur oli lisanud uue orkestrisissejuhatuse.

Paraku oli Rudolf Tobiase teose „Otsekui hirv“ ja Artur Lemba „Armastuse poeemi“ saund niivõrd kohutav, et paneb mõtlema, kas on ikka tingimata vaja eesti suurepärast klassikalist muusikat (olgugi tipptasemel) nui neljaks esitada, kui puudub valmisolek see publikuni viia vastuvõetavas helipildis (telehelis sai kuulda ka tähtsamaid puupilli­soolosid, lauluväljakul jäi orkestrikõla täitsa poolikuks).

Arvo Pärdi kantaadi „Meie aed“ avaosa osutas, et kogemustega ja professionaalsed sümfooniaorkestri dirigendid ei ole alati kõige osavamad lastega suhtlema. Kui lugu hakatakse laulukaare all juhatama väikeselt, cool’ilt ja lõdvalt, ei saa lapsed tempot kätte ega oska hiljem ka õigel ajal sisse tulla – ongi kaosepojakene käes. Meie suurtele dirigentidele ei teeks paha jälgida vahel kas või mudilaskooride dirigente (mudilaskooride liigijuht Maret Alango oli suurepärane!), kes suudavad juhatada piisavalt puiselt (ainult heas mõttes) ja selgelt, nii et midagi ei lähe suhtluses kaduma.

Ainus teos, mis mõjus vormiliselt selles kavas võõrkehana, oli Villem Kapi soololaul „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine“. Maailmatasemel bassi Ain Angeri esitus on alati vaimustav, kuid see lihtsalt ei passinud kontserdi ülesehitusse. Selle kavasse lisamisel võis olla õige mitu põhjendust (kõik kolm heliloojat Kappi kontserdil võrdselt ette kanda, Anger lavale kutsuda, aga ka muusikajuhi Siim Selise soov pianistina lavale astuda). Sellisele etteastele võiks järgneda tõsisem arutelu, kas laulupeo kava keskmes võiksid siiski üldjuhul olla muusikakollektiivid (ühis­tegevus, üheshingamine ja kõik selline, mis laulupeost mõeldes esimesena meenub), mille ees võivad mõistagi üles astuda ka kõiksugu solistid, või tahame edaspidi lisaks põhipäevale korraldada vabas õhus lihtsalt ühe suure akadeemilise muusikaga interpreetide galakontserdi. Minu meelest on need eri formaadid. Pealegi, Villem Kapilt oleks ju võtta olnud ka piisavalt viisakat koori­loomingut, mis oleks esindanud oma ajastut.

Rõõmu teeb, et uudislooming (avakontserdi ainuke esiettekanne) tõmbas esimesel laulupeokontserdil rahva käima, südamed põksuma ja telefonilambid põuest välja. Tauno Aintsi regilaulumaiguine „Üksi pole keegi“ (tekst Urve Tinnuri, solist Lauri Õunapuu) on ideaalne ühislaululugu. See sai kinnitust ka teise laulupeopäeva lõpus, kui koor nõudis selle laulu kordamist ja sai kenasti hakkama eeslauljata. Juba laupäevase kontserdi lõpus oli selge ka see, et suurtel ekraanidel kuvatav tekst võiks olla suurem (kavaraamatut ei soovi ega jõua kõik osta) ja kogu peo vältel võiks elevil laulvate nägude all näidata lauluteksti, kui see raamatus nagunii kirja on viitsitud panna. Kontserdikava ja ühislaul ei pea olema nii rangelt elektrikarjusega eraldatud: ju on publiku hulgas palju neid, kes laulukaare alla minekuks harjutasid, kuid ei osutunud valituks.

Regilaul võtab üle

Pühapäevast peakontserti hoidsid koos laulupeoliste meenutused, mida Eesti teatri- ja muusikamuuseum ning laulupeomuuseum on juba mõnda aega kogunud ja millest on kokku pandud ka eraldi näitused. Need said nüüd laulupeol mõnusate vahepaladena väljundi. Ikkagi muhe juubel, mitte pühalik kadunukese meenutamine!

Laulupeo peakontserdil osutus kõige suuremaks üllatuseks see, et peaaegu pool spetsiaalselt laulupeole tellitud uudisloomingust põhineb regilaulul (ka varem ette kantud teoste hulgas oli nii mõnigi regilauluaineline või regilaululik). Kuna regilaulul on ometi meie identiteedis tähtis osa, ei ole selles mõistagi midagi üleloomulikku: omakultuuri hindamine on igati kohane, ent kui umbkaudu seitsmetunnise kontserdi peale põhineb peaaegu iga kolmas-neljas lugu regilaulul, kaob kontserdikavast värskus ja vaheldusrikkus.

Kas mul on üleüldiselt ja sisuliselt midagi regilaulutöötluste vastu? Mitte põrmugi. Just niiviisi regilaul rahva teadvuses edasi elabki, mitte ei jää arhiivi­riiulile tolmu koguma. Laulupidu on ühtlasi suurepärane töövahend regilaulu populariseerimiseks, sest lauljaid ja publikut on ju tohutult.

Rahvaviisiainelisi uudislugusid tehakse laulupeole juba mõnda aega palju ja need kõlavad ka hästi, alusmaterjal on ju järeleproovitud kraam. Regilaulu aines on alati põnev, aga kuna laulupeokoosseisud on suured ja mitte kuigi paindlikud, on regilauluga kompositsiooniliselt harva ette võetud midagi rabavalt põnevat, mistõttu muutub regilaulu baasil loodud muusika kavas pikapeale üksluiseks. Erandina võib seekord välja tuua Ott Kase puhkpilliorkestrile kirjutatud „Kolm eesti rahvapillilugu“, kus on kasutatud oskuslikult kõigi pillirühmade (trummid, torupillid ja teisedki puhkpillid) häid külgi. Kõige värvikülla­semalt kõlas teose viimane osa „Torupilli Jussi lugu“. Sümfooniaorkestrite repertuaariski oli palju regilauluainelist. Jonas Tarm on rõhutanud, et sai oma regilaulu­kogumiku, kust tuli näiteks „Veere, veere, päevakese“ teema, Veljo Tormiselt ja tema teoses oli tõesti jõulisematel hetkedel tunda Tormise mõjutusi.

Uudisloomingut oli laulupeo põhipäeval kokku meeldivalt palju (17 esiette­kannet) ja see on ka loomulik, sest laulupidu on peamine kanal, mille kaudu saab uut muusikat rahva sekka viia, nii lauljate südamesse kui ka publikuni.

Üks mõjusamaid ja tähendusrikkamaid teoseid oli pühapäevases kavas „Tornikella kaja“, Ülo Kriguli sümfooniline taasajastus Veljo Tormise koori­kantaadist „Tornikell minu külas“, mille teksti olid solist Marius Peterson ja Krigul koostanud Fernando Pessoa ja Juhan Viidingu loomingu põhjal. Kuulamiseks nõudis selle sõnum vahest rohkem keskendumist, kui laulupeosagin võimaldab, kuid orkestripartiid näisid olevat läbimõeldult jõukohased ja tervik pakkus lummava, sügava elamuse.

Pärt Uusbergi „Igaviku tuules“ (tekst Kristjan Jaak Peterson, Juhan Liiv, eesti rahvaluule) ühendkoorile on hästi töötav uus a cappella teos, sügav ja sobilik, ning eri kooriliigid on seal hästi esile toodud. Isamaaliste uudisteoste hulgas jätsid veel püsivama mulje Riho Esko Maimetsa „Mu arm“, Rasmus Puuri „Maa, mida armastan“ ja Tõnu Kõrvitsa „Emakeelelaul“. Laiemalt võib isamaaliste hulka arvata ka Kadri Voorandi „Ära mind lahti lase“ – Triin Soometsa tekst läks inimestele väga hinge. Värskelt mõjus Tõnis Kaumanni krapsakamat sorti meeskoorilugu „Ärategemise laul“ helilooja enda napi vaimuka tekstiga.

Iga kooriliigi kavas oli vähemalt üks elevust tekitav seade, üks meeldejäävamaid neist seto viis „Kergotamine“ naiskooridel (seade autorid Kristjan Priks, Kristel Laas). Hästi toimis ka Tõnis Kõrvitsa popurrii „Käes on jälle suvi“ eesti heliloojate suvelauludest. Tõnis Kõrvitsale saadan eraldi tervituse, sest maestrol tuli peale selle popurrii autorina orkestrisaate või -seade autorina uue dirigendipuldi trepist üles-alla joosta õige palju kordi. Kahe laulupeokontserdi peale oli tema osalusega teoseid kavas seitse ja need kõik kõlasid nõnda, et midagi polnud puudu ega üle, kõik said hakkama, üksi polnud keegi.

Priit Pajusaare „Spordimeeste laul“ muusikalist „Detektiiv Lotte“ mõjus poistekooride esituses ergutavalt juba muusika poolest, aga eriti tänu Märt Agu vahvale liikumisele. Jõulisem liikumiskava poleks ehk enam eestlaslik, kuid selles ja veel paaris loos oli väike liikumine omal kohal. Juba lavale valmis paigutatud meeskoorgi sportis rõõmsalt kaasa.

Kui mees- ja poistekooride esituses kõlas Gustav Ernesaksa „Kes selle tamme istutas?“, jõudis kohale, et kõrv on hirmsasti ära harjunud, et laulu juurde käivad ka orkestri- või vähemasti bändihelid, kuid a cappella muusika on justkui mõneks ajaks ununenud. Tõepoolest, isegi laupäevasel valikkoosseisudega süvamuusika kaldega peol sai puhast koorilaulu kuulda rohkem. Miks nii? Kas tõesti ei suudeta saateta laule enam selgeks õppida ja lauljaid on vaja nii väga toetada? Ometi, mida groove’ivam sissejuhatus (nt Uno Loobi „Isad ja pojad“ poiste- ja meeskooridele), seda suurem on tõenäosus, et koor ei tule korraga õigel ajal sisse ja järgneb tükk aega udu, kuni kõik saavad aru, mis toimub. Orkestri ja bändiga laulupeolauludel on veel see häda, et ega neid naljalt mujal kuulegi. Eksklusiivne küll, aga kui rahvale juba meeldib, siis oleks ju kena, kui neid saaks ka edaspidi mingil kujul nautida.

Laulupeo kunstiline toimkond Peeter Perensiga eesotsas on nähtavasti teinud suure ja põneva ekskursi unustatud isamaalistesse lauludesse ning kujutlen, et publikuni on sellest jõudnud vaid jäämäe tipp. Kui laupäevasel kontserdil sai kuulda avaosa Pärdi kantaadist „Meie aed“, siis pühapäeval valmistas meeldiva üllatuse praeguse segakooriloominguga võrreldes selgelt keerulisem Eino Tambergi a cappella laul „Isamaale“, mis kõlas ka 1969. aasta juubelipeol.

Mõned laulud tulevad kordamisele laulu või helilooja pärast, teised aga pigem tänu dirigendi erakordsele isiksusele. Kes ütleks ära võimalusest laulda veel kord mõne karismaatilise dirigendi käe all? Loodetavasti jagub neid ikka kooride ette kõikjal Eestis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht