Reinvere „Requiem” Helsingis ja Münsteris

Priit Kuusk

Reinvere „Requiem” liigutab tugevasti raame, mis oleksid mõnel teisel sama pealkirjaga teosel. Sellel muusikal on mingi omanäoline ajatu kvaliteet… Richard Craig, esmaesitaja Sajanditepikkuse traditsiooniga muusikavorme on heliloojad vähemalt viimasel poolsajandil ellu äratanud hoopis uuel kujul, mida võib kindlasti väita ka Jüri Reinvere sel kevadel valminud „Requiem’i” kohta. Teos tuli maailmaesiettekandele 23. märtsil Helsingis  kinos Orion poliitilise ajalooseminari „Hirm müüri taga” („Pelko muurin takana”) lõpetamisel. Tegu on üpris ajaloolise ning poliitilise tagapõhjaga teosega, mis esitati esmakordselt Soomes Eesti küüditamisaastapäeva mälestusüritustel.

Seejärel oli „Requiem” suve algul menukana ka ESTO 2009 programmis Saksamaal Münsteris. Helilooja otsesem kavatsus oli teha universaalne, igaks leinasündmuseks ja iga religiooniga sobiv reekviem.  Kevadise, Reinvere sõnul tormilise ajalooseminari oli korraldanud Eesti saatkond Helsingis koostöös Läti ja Leedu saatkonna, kirjastuse WSOY ning Soome Audiovisuaalarhiiviga, pühendusena 60 aasta möödumisele märtsiküüditamisest Baltimaadel ning 20 aasta möödumisele raudse eesriide ja Berliini müüri langemisest. Meenutame, et esinesid ajaloolased Toomas Hiio, Martin Arpo ja Eesti ajaloo tundja Seppo Zetterberg, politoloog Iivi-Anna Masso  intervjueeris samal päeval ilmunud soomekeelse Eesti-teemalise artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm” (kirjastus WSOY) toimetajaid kirjanikke Imbi Paju ja Sofi Oksaneni ning arhiivi juht Antti Alanen tutvustas Orionis enam kui kuu aega linastunud filmiprogrammi stalinistlikust terrorist Ida-Euroopas.

Artiklikogumikus avaldati ka kaks Jüri Reinvere kirjutist, mis äratasid suurt tähelepanu. „Kesksema artikli pealkiri on „Ütle, mida sa mäletad” ja see kõneleb  oma mineviku protsesseerimisvõimest eri rahvastel ühiskonnas, kus olen elanud (saksa, eesti, soome, poola). Teine kirjutis kannab pealkirja „Eestluse lammutustööd: kultuurigenotsiid Eestis”. Kuna see raamat oli meeletult menukas, tõmbasid mu artiklid ajakirjanike kogu tähelepanu enda peale ning „Requiem’i” käsitleti selle poliitilise konteksti osana,” ütleb helilooja. Ajalehes Uusi Suomi (24. III) nimetas Jarmo Virmavirta aga Reinvere esmamainitud  artiklit kogumiku üheks pärliks.

„Requiem’i” teisele ettekandele 29. juunil Münsteri Apostelkirche’s sai flöödisolistiks tulla ameeriklannast tippvirtuoos Helen Bledsoe, meilegi tuttava Kölni ansambli musikFabrik sooloflötist ja mitmel pool nõutud nüüdismuusik, kellega koostöös valmiski teose flöödipartii. Ajaleht Echo-Münster tutvustas Saksamaa esiettekande eel (24. VI) Reinvere teost ESTO programmist ainsa sündmusena, ja põhjalikult. 

„Ettekanne Münsteris oli kvaliteedilt väga hea, kohe erakordselt hea. Pärast seda tulid paljud liigutatult minu juurde, mulle jäi tunne, et inimestele läks see kuidagi võpatama panevalt sügavale meeltesse…,” meenutab helilooja. Praegu Berliinis elava helilooja ning poeedimõtleja Jüri Reinvere uus oopus on heli- ja sõnateos, mida täiendab austraalia filmirežissööri, kirjaniku ja näitleja Catherine Jarvise selleks  puhuks loodud videomontaaž haruldastest, seni enamjaolt avaldamata dokumentaalkaadritest 1911.–1945. aastate Eestist. Sõna, s.t ingliskeelse luuleteksti autoriks on helilooja ise, selle oli ka lindile lugenud visuaalse reekviemi lavastajana Jarvis, helilooja asus ettekandel live-elektroonika puldi taga. Muusika poolelt on see reekviem flöödile meeshäältega, niisiis esmajoones virtuoosne moodne sooloflööditeos koos lindilt kõlava teksti ja videomontaažiga. 

Helsingis esines flöödil tuntud šoti muusik Richard Craig, Münsteris ameeriklannast virtuoos Helen Bledsoe, mõlemal pool koos EFK nelja meeslauljaga (Aarne Talvik, Toomas Tohert, Rainer Vilu ja Mikk Üleoja, viimane ka dirigendina), lisaks live-elektroonika. „Requiem” on autorite sõnul lahkunute aastate tagant tänapäeva kantud sõnum ehk nagu annoteerib ESTO 2009 tutvustus: „Tegijad soovivad oma teosega avaldada austust lahkunud  eestlaste põlvkondadele – nende unistustele oma laste paremast tulevikust, nende igapäevaelule, nende lootustele ja nende lahkumisele üksteise järel Eestimaa pinnalt. Nende loobumistele ja uuestisünni korduvusele”. Soome Yleisradio salvestas Helsingi ettekande ja andis selle eetrisse juba järgmise päeva õhtul oma I programmi sarjas „Uuden musiikin konsertti”. Teosega on plaanis ka CD, salvestused Deutsche Grammophoni stuudiotes Hannoveris on tehtud juba juunikuus 2009.

Nüüdseks on olemas ka Doris Kareva lummavalt kaunis „Requiem’i” tõlge. Siinkohal vaid lõiguke kuueosalise „Requiem’i” küllalt mahukast sõnast: 

Melanhoolne elu pühitsus:
tere tulemast, surnud, tere tulemast, elavad
ei ole surma, me tantsime igavesti,
ei ole elu, me lahkume igavesti,
ei ole aega, ainult viirastus ja mälestus viirastusest,
mõlemad juba haihtunud, mõlemad igavesed
ei ole meil hiljem aega – ega elavate riiki,
kuid surnute riik küll, jah.  

Hinnanguid

Doris Kareva: „Olen olnud omamoodi vapustatud  selle „Requiem’i” teksti õhulisest aistilisusest. See mõjub nagu muusika – kahinad, kriginad, sosinad, sahinad on kõik kuulda.”

Sofi Oksanen: „„Requiem’i” unenäolisus ning ajatasandid viivad sind teise reaalsusesse, kus su enda ajataju haihtub – minevik, olevik, tulevik, kõik eksisteerivad ühekorraga. Muusika ning film sulavad täielikult ühtekokku ning tekitavad uskumatult karge, hingelise ning õrna atmosfääri, kus elavad ja surnud  asetsevad ootamatult ühes ja samas ruumis.”

Richard Craig: „Ebatavalised instrumentatsioonid ning sõnumi edastamise vahendid lasevad sel teosel eksisteerida nii reekviemina (leinamissana) kui ka virtuoosse suurvormina sooloflöödile. Helilooja lisab ka hulganisti erisuunalisi värskeid lähenemisi: hääli (mitte ilmtingimata laulduid), häälematerjali flöödilt, filmi vanade arhiivikaadritega. Flööti võib vaadelda teose essentsina, mis  ühendab hääli ja ebatavalisi mänguvõtteid ning linti – nii materjali tekitaja kui ka peategelasena, kes artikuleerib „Requiem’i” aega väga spetsiifilisel moel. Võiks oletada, et flööt (kui sopranihääl) ning meeshääled peegeldavad teineteist selles mõttes, et imiteerivad üksteise materjali. Samas nii lihtne see ka pole: häälte varjudelaadne muusika tõstab flöödi eredalt esile, ning flöödi muutumine tiksuvate kellade laadseks löökpilliansambliks  teose viimases faasis purustab igasuguse lootuse „Requiem’i” konventsionaalsele või harmoonilisele lõppkokkuvõttele. Tehnilises mõttes võtab „Requiem” kokku möödunud 30 aasta flöödirepertuaari, ehkki väga isikupäraselt. Pigem on see senise muusika kokkuvõte kui innovatsioon. Tavapäratu instrumentatsioon aga osutab mingile värskele suunale, mille tuleviku flöödimuusika võib kasutusele võtta.” 

Helen Bledsoe: „Leian, et meeshäälte ühendamine flöödiga annab tugeva hingelise karakteri. Samuti on täheldatav, et inimhääled ei esine kordagi oma täies helilises võimsuses: me justkui kohtume kusagil oma tämbrite vahemaastikul. Teose tekst iseenesest on kõrvaldamatu lähte-element flöödile tema partii mõistatamisel ja loomisel. Sõnade foneetilised konstruktsioonid võimaldavad esile kerkida ootamatutel flöödilahendustel.” 

Pisut ka tänavusest ESTOst

Ülemaailmne eestlaste kokkutulek ESTO 2009 peeti kümnendat korda, esmakordselt Saksamaal ja eesti sõjapõgenike jaoks meenutusväärses kaunis Westfaali linnas Münsteris 26. – 30. juunini peamiselt Halle Münsterlandi saalides. Toimusid rahvapidu „Läbi Eesti aja” ja  valguspidu, klassika- ja džässikontsert. Esinejate hulgas olid Leili ja Aimar Tammel ning Ave Kruup, Kersti Ala-Murr, Jaan Willem Sibul ning Jaak Lutsoja, Kristjan Randalu ja Bodek Janke, Boris B. Bagger ja Gleb Simak ning Ivi, Mai, Jaan, Aarne, Neeme, Meeli ja Aavo Ots, TMKK puhkpillisümfoonikud, TTÜ ansambel Koidupuna, ansamblid Kobedad, Tarvas ja Siller Tartust, Kullerkupp Siberist, tantsurühm Neevo Peterburist, dirigendid-koorijuhid Kuno Areng, Tarmo Vaask, Jüri Rent, Indrek Vijard, EM Si Tallinna meeskoor, TLÜ meeskoor, Göteborgi eesti segakoor, Atsalama segakoor, Tammiku segaansambel. Eesti muusikast olid kavades esindatud R. Eespere, U. Sisask, A. Kapp, K. Raid, A. Pärt, H. Eller jt, toimus ESTOde ajaloost tehtud dokfilmi „Peod täis pisaraid” (autor Vaado Sarapuu) esilinastus, näidati Rein Lepiku dokfilmi „Imeline lihtne maa – Eestimaa”, üleval olid Laana Eversi maalide näitus ja ERM i väljapanek  „Eestlane ja tema kiri” jpm.

ESTO muusikajuht oli Tarmo Vaask, lavastaja Liis Kolle, võimlemis- ja tantsujuht Mari Tomp. Kuigi üritus oli hästi ette valmistatud ja läks korda, oli osavõtjaid varasemast vähem – alla 800. Eestist polnud Münsteris ühtki ajakirjanikku.