Reisikiri uuest maailmast

Tänavune uudisloomingu kava oli võluv kui reisikiri: heliloojate kogetu toodi publikuni empiirilise ristviitena.

GREGOR KULLA

Uudisloomingu kontsert 16. V, veebiülekanne EMTA suurest saalist. EMTA sümfooniaorkester, kontsertmeister Toomas Henrik Ellervee, dirigent Toomas Vavilov. Solistid Anni Ritson (klarnet), Liisi Rusnak (vioola), Karl Johan Nutt (klaver), Evita Lohu (klaver), Doris Hallmägi (live-elektroonika), Iida Helanterä (flööt), Vittoria Ecclesia (klarnet), Hilla Lappalainen (vioola) ja Julius Paukšte (klaver). Kavas Julian Kwouni, Doris Hallmäe, Hando Põldmäe, Rebeca Vilpuu, Yung Sin Kan Bonnie, Tõnis Leemetsa, Andrea Sordano ja Davide Umbrello uudislooming.

Muusikamaad avastada seda instrumendiga kogedes, luues või kuulates on kui ses rännata. Tõesõna, ka planeedi Maa kohta võime öelda, et see on avastatud, kuid kas igal pool on ka rännatud? Kas avastada saab rändamata? Aga vastu­pidi?

Inglissarve tertsi ümber sulavad keelpillid ja helimassiivid hakkavad õhulainetena end kuulajale tunda andma. Tõnis Leemetsa „Over & Out“ ehk „Side lõpp“ (2021) on audiaalne kujutluspilt tema emast, kes hakkas viimastel elunädalatel helikopteriga mägedes käima, nõnda et õendushaigla personal ja teised hooldatavad sellest arugi ei saanud. Kadunu mälestuseks kirjutatud omamoodi reekviem mõjus kui miniatuur ning selle pealiskaudsus veenis mind. Meenutused kipuvad olema tunnetest laetud – öelda on nii palju –, kuid Leemetsa eskiis mägedest, mida näeb nüüd ka üksnes muusika abil, mõjus võrratult selgejooneliselt ja läbipaistvalt. Helikopterit imiteerivaid motiive kuulates tundsin, et ootan õhusõiduki maandumist. Juuksed lehvivad ja hommikupäike torgib paremat silma, mida peoga kaitsen. Mäed on udus.

Hommikumeeleolu pikendas veelgi Andrea Sordano sümfooniaorkestrile loodud „An Index of Clouds“ ehk „Pilveregister“ (2021), mis sarnaneb küll otsapidi eelnenuga, kuid kaigub edasi helgemas suunas. Sordano on teoses analüüsinud mõningate pilvede kuju, lähtuvalt nende mikroskoopilisest struktuurist (kiudpilved koosnevad jääkristallidest) ja nende käitumisest (kõrgrünkpilved on väikesed, neile on iseloomulik koonduda), kujutledes sealjuures maastikke ja võimalikke sündmusi.

Pilved on ka Davide Umbrello „Mediterraneo“ (2021) temaatiline ja kontseptsiooniline sild. Helilooja on teose kirjutanud Vahemerel elu kaotanud põgenike mälestuseks ning saateks on lisatud katkend Isak Dineseni (Karen Blixen) jutustusest. Teos on minimalistliku stiilijoonega, missuguseid on orkestril tihtilugu katsumus maha saada. Pikkade legato-nootidega paisuv massiiv sublimeerus haripunkti jõudes otsekui gaasiks. Keelpilli-pizzicato ja (alati kostev, halastamatu) detaché-oboe olid kui puäntillistlikud molekulid, mis hargnesid vete kohalt atmosfääri – või eksinud hingelised, kelle meri vormis kompromissitult mälestuseks. Kui amorfne aines otsa lõppes, jäi klaveril kõlama mõte, kaja sellest, mis oli olnud. Tekkinud melanhooliat aitas minetada naerusuine Toomas Vavilov, kelle kiitvalt noomiv naeratus vedeldas saabunud vaheajaks piisakese verd.

Doris Hallmägi jõudis oma teose „Resilience“ ehk „Vastupidavus“ mõttestikuni, avastades esimesi naiselektronmuusikuid, kelle töövahend oli magnetlint ja kõikvõimalikud võtted, mida sellel sai rakendada.

Videokaader

Maailmarändur Karen Blixen on emale kirjutanud, kuidas ta käis oma silmarõõmu Denysiga Ngongi küngaste kohal lendamas. Karenil oli tunne, et lennates ta viimaks mõistab kõike.* Kas see kehtib ka Leemetsa ema nägemuse kohta lennusõidust mägedesse – elu lõpul hakkas ta mõistma? Saan aru, et linnuna taeva­laotuses hõljudes mõistetakse elu väiksust ja väiklust, kuid seda üksnes juhul, kui hõljuda allpool pilvepiiri.

Kontserdi teises pooles astume natüürmordilikumatele mälestusradadele. Samuti võib uuel teelahkmel metsa asemel märgata puid. Kontsert jätkus kammerlikumas laadis ning terviku asemel vaadeldi detaile. Julian Kwouni trio klarnetile, vioolale ja klaverile (2017/2020), üks kava pikemaid teoseid, on kolmeosaline ning kava esimese poolega võrreldes kontseptuaalselt vabam. Esimeses osas „Scenes Around the Trakai Castle“ on helilooja kujutanud suve, mil ta töötas Korea reisigruppide giidina. Ligikaudu 12 asukohast jäi heliloojat kummitama Trakai loss Galvė järve ja sel seilavate romantiliste jahtidega, mistõttu on ta kogetu rekonstrueerinud ka helides. „Calm Waters and Within Hallstatt“ kätkeb endas reisi Austriasse, kus Kwoun vaimustus Hallstatti loodusmaastikest, peegelsiledast veest ja pilvitust taevast. Kolmas osa „Lucky Enough Being Toured Paris“ räägib Pariisist. Helilooja on edastanud meeleolu, mis teda selles linnas valdas, kasutades tsitaate prantsuse muusikast, kuid alliktekstid on ta soovinud jätta kuulajale avastada.

Doris Hallmägi jõudis oma teose mõttestikuni, avastades esimesi nais­elektronmuusikuid, kelle töövahend oli magnetlint ja kõikvõimalikud võtted, mida sellel sai rakendada. „Resilience“ ehk „Vastupidavus“ (2021) on alguse saanud osta.ee-st soetatud kassetilintide taaskasutamisega uue materjali salvestamiseks ning kasvanud töödeldud luupide massiks. Lõpu on paika seadnud hetk, mil lint manipulatsioonile enam vastu ei pidanud ning purunes. Helilooja on noodis viidanud liivapaberile või žileti­terale. Esimese luubi ajal mõtlesin, kui hea on ikka elektrooniline muusika, kui värskendavalt see mõjub – nagu lõpuks hingaks välja. Hallmäe teos (ja interpretatsioon) on kui kummikuul keres. Ta toksab katki selle muidu süvamuusikat ümbritseva tõsisuse mulli ning lahustab ivake üleliiast asjalikkust.

„Vahel tundub, et midagi on saabumas. / Aga enne tühjus, mõõtmatu, soe. / Ja siis muutub kõik. / Nüüd tuleb vaid oodata.“ Hando Põldmäe neli väikest prelüüdi klaverile (2015/2020) näitlikustasid teekonna valguseni. Osade pealkirjad näisid mulle järgnenud Rebeca Vilpuu teose kõrval ka kui materjalide kirjeldused, uuringud, mistõttu tundusid kava tervikut arvestades kontseptsiooniliste episoodidena. Vaikust kehastasid katkendlikkus ja kaugus – tõepoolest tundus, et midagi on saabumas, kuid ei kuulnud, ei näinud. Evita Lohu interpretatsioon oli õrn ning lubas prelüüdide vahele õhku – ma ei ole sünesteetik ning vaikusel, varjul, värelusel ega valgusel (nendele oli viidatud nelja osa pealkirjas) ei ole minu jaoks mekki. Ka Lohu kujundus oli iseloomult neutraalne ja lubas helilooja materjalikaemustele suuremat pinda. Edasiste osade kulgedes võis mõista vormi, selle „millegi“ suurust või siluetti. Siht sai selgeks, ent loodetud vastuse asemel vahtis minuga tõtt uus küsimus, teekond – või ahel. Kogemusliku materjaliuuringu sabast haaras kinni mõneti egotum.

Elektroonilise muusika lainel jätkas Rebeca Vilpuu, kelle teoses „Ahel“ (2021) on kirjeldatud riidematerjale (külm, karvane, terav, libe ja pehme). Helilooja on töödelnud varem salvestatud löökpillihelisid ja süntesaatorisaunde. Ma ei kuulnud ega näinud seal raasugi sentimentaalsust, üksnes tegelikkust. Jäi tunne, et Vilpuu kirjeldused on selgemad kui kogemus ise. Näiliselt tehnilises teoses on tekstuure illustreeritud armutult ning see kutsub küsima, kas Vilpuu valitud materjale varem tundmata on võimalik üksnes nende kirjeldusi kuulates pilt kokku panna.

Yung Sin Kan Bonnie teosega naasis kava mõneti morbiidse raamiliistu juurde. „i wrote my own funeral song“ ehk „kirjutasin omaenda matuselaulu“ (2021) pitseerib magusalt ja mõrudalt lõhnava sisuga ümbriku karmiinpunase vahaga. Helitöö sai alguse luuletusest, mis sündis autori eluperioodil, mil miski ei tundunud minevat nii, nagu ta ootas. Kõlab tuttavalt? Helilooja on kaua mõelnud reekviemidest ja matuse­lauludest kui muusikast elavatele ja surnutele. Teos pole otsene reekviem autorile endale, ennemini idee selle kirjutamisest. Sisekaemuslik teos ei mõju üksnes pimedusse uppumisena, vaid lepitamatu, trotsliku otsinguna, võib-olla isegi sisemise keemise ja võitlusena.

Ega Blixengi Aafrikat avastanud, vaid rändas sinna elule rakurssi otsima, kogemusi ammutama. Reisikirja võlu oli ka tänavusel uudisloomingu kaval, mis tõi heliloojate kogetu publikuni empiirilise ristviitena. Mäed on, aga nad on udus ja ma ei näe neid. Pilv taevas tõepoolest moodustub, kuid inimsilm ei hooma seda protsessi. Avastatud nad on, kuid rännanud ma neis veel ei ole. Ent luues ligilähedase maailma, kus rännata ja kogeda, saan ja võin teele minna küll. Ehk tuleks meil kõigil kirjutada endale paar reekviemi, et möödunu kokku võtta, seljataha jätta ja hetkele häälestuda?

* Mia Kankimäki, Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Tlk Triin Tael. Varrak, Tallinn 2020, lk 113.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht