Romantiline rännak inimhinge sügavusse

Tõnu Kõrvitsa fenomen näitab, et tema muusikal on meie ajas oma kindel koht – inimesed vajavad ja armastavad seda.

KAI TAAL

Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert 16. VI Mustpeade maja valges saalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“ koorile ja keelpillidele (esiettekanne, Cesare Pavese tekst, tõlkinud Doris Kareva).

Muusika hulk, milles tänapäeva inimestel tuleb orienteeruda, on tohutu: gregooriuse laulust tänapäevani, klassikast rokini jne. Veel mõni sajand tagasi polnud see nii, inimkonna ajaloos on kuulatud enamasti vaid oma kaasajal loodud muusikat. Olen ikka mõelnud, kas ja kuivõrd on kasvatanud huvi möödaniku muusika vastu viimaste sajandite kiire tehnika areng ning mida näitab inimeste ihalus mineviku kunsti järele. Miks otsitakse ja ka armastatakse rohkem muusikuid, kelle looming on juba sajandeid vana, selle asemel et kuulata teoseid, mille on loonud need, kes elavad ja loovad iga päev meie kõrval? Miks koondatakse nüüdismuusika tihtipeale omaette päevadele (nt Eesti muusika päevad, maailma muusika päevad) ja programmidesse ega kuulu loomulikuna meie igapäeva kultuuriellu?

Olen veendunud, et praegusaja ülesanne ei ole teha kunsti inimestele söödavaks ja mugavalt tarbitavaks, vaid hoopis tuua publik kunstile lähemale. See kehtib ühtmoodi klassika ja nüüdismuusika puhul: nii loengud, artiklid kui ka videod aitavad kõik muusikat seletada, tuttavaks teha, mõista. Tallinna Kammer­orkestri hooaja lõppkontsert oli selles suhtes ideaalne näide, sest reklaam oli rohke ja asjatundlik. Maikuu ajakirjas Muusika ilmus Doris Kareva pikk ja huvitav intervjuu Tõnu Kõrvitsaga, kelle muusika täitis tervenisti TKO hooaja lõppkontserdi kava. Helilooja mõtte- ja loomingumaailm sai kindlasti omasemaks kõigile, kes selle artiklini jõudsid. Ka vahetult enne kontserti tutvustati esiettekandele tulevat teost korduvalt eri meediakanalites. Soovin väga seesugust aktiivset reklaami näha sagedamini – ja mitte ainult Eestis ja mujal väga kuulsate muusikute puhul, nagu Tõnu Kõrvits, vaid ka siis, kui autorid ei ole üldsusele võib-olla kõige tuntumad.

Mustpeade maja valge saal oli igatahes välja müüdud, ei ilus suveilm ega esmapilgul vahelduseta kava suutnud rahvamasse eemal hoida. Hooaja ava- ja lõppkontsert on tavapärasest pidulikuma õhkkonnaga muusikasündmus ning kindlasti on kange kiusatus kostitada publikut neil üritustel tuntuga, minna n-ö kindla peale välja. Au ja kiitus TKO-le ja Risto Joostile julge valiku eest! Kui hooaja avakontserdil pakuti enamjaolt kaunist klassikat, Mendelssohni ja Beethoveni loomingut, ning eesti nüüdismuusika kaal Helena Tulve uudisteose näol oli pigem marginaalne, siis lõppkontserdil sai kuulda vaid üht, esiettekandena kõlanud Tõnu Kõrvitsa teost „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“ koorile ja keelpillidele. Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kõrval tegid kaasa solistid Marianne Pärna, Hele-Mall Leego, Maarja Helstein, Raul Mikson ja Ott Kask. See oli win-win-win-olukord: oli tunda, et nii koor, orkester kui ka dirigent mõistavad ja armastavad Kõrvitsa muusikat ning esitavad seda samasuguse loomulikkusega nagu näiteks Beethovenit või Brahmsi. Suurt süvenemist ja head tunnetust sai nautida terves teoses, koorilt kõlasid eriti sugestiivselt kõik piano’d ja pianissimo’d. Kahtlemata võlus V osa ulatuslik ja igatsev tšellosoolo Leho Karini esituses, kuid seda toonitades kardan liiga teha teistele muusikutele. Kogu teos oli esitatud ühtlaselt kõrge taseme, nauditava üksteisemõistmise ja tervikliku ülesehitusega.

See polnud ainult TKO hooaja lõppkontsert, vaid ka Risto Joosti viimane kontsert orkestri peadirigendina. Hinnangu andmine nende seitsme viljaka aasta kohta jäägu tuleviku osaks, kuid ainuüksi eesti nüüdismuusika nii suur väärtustamine on väärt kestvaid kiidusõnu. Mida rohkem ja sagedamini oleme ühenduses just siin ja praegu loodava muusikaga, seda parem. On kurb – isegi traagiline –, kui praeguste loojate looming peab ootama tulevikku, et siis kuulajaid ja tähelepanu pälvida. Usun, et tänapäev ütleb meile meie endi kohta palju rohkem kui möödunud ajad. Jah, mingis mõttes pole inimloomus aegade jooksul muutunud, kuid on siiski palju sellist, mida suudavad mõista ja edasi anda vaid need, kellega jagame sama aegruumi.

Millest räägib Tõnu Kõrvitsa uudisteos? Elust, surmast ja armastusest. Vähemalt mulle polnud selle kuulamine kerge: see ängistas, isegi rusus, meeleolud varieerusid melanhooliast depressiivsuseni – ja ma nautisin selle rännaku iga hetke. Teose itaalia- ja ingliskeelsed tekstid on itaalia XX sajandi ühe tähtsama kirjaniku Cesare Pavese sulest, luuletused on valinud, järjestanud ja tõlkinud Doris Kareva. Ehkki Pavese elus oli rohkesti edu ja tunnustust, läks ta kõigest 42aastasena vabasurma ning suitsiidse maailma värving domineerib minu meelest nii luules kui ka muusikas. Kui tähtsusetu võib inimesele olla väline edu, kui vähe on sellel pistmist inimese õnnega – kõik selle on Kõrvits suurepäraselt muusikas edasi andnud. See ülimalt romantiline, õhkõrn, tabamatu ja väga valus muusika puudutas ilmselt väga sügavalt kõiki, kes said tol õhtul sellest osa.

Olla isiklik ja intiimne, romantiline ja hingestatud, tundlik ja haavatav – kui paljud kunstnikud seda tänapäeval julgevad? Kõrvitsa fenomen näitab, et sellel kõigel on meie ajas oma kindel koht – inimesed vajavad ja armastavad seda. Kindlasti on suur võlu ka selles, kui kunstnik julgeb iseendale truuks jääda. Publik tunneb selle ära ning usub sellist loojat. Trendide ja ümbritsevate näiliste ootustega arvestamine on alati libe tee ning lõpeb tupiktänavas. Niikaua kui mäletan, on Kõrvitsa muusika olnud alati omanäoline, ilus ja heakõlaline, ta on selgelt oma rada astunud juba palju aastaid. „Sina oled valgus ja hommik“ läheb eriliselt sügavuti, on oma tabamatuses ääretult intrigeeriv. Sellesse teise maailma kadumine tekitas kontserdil kohati lausa kõhedust.

Ometi oli selle hapruse juures ka palju turvalist. Nautisin, kui hästi kirjutab Kõrvits orkestrile: seda oli tajuda nii orkestrantide mängukvaliteedis kui ka energeetikas. Ei mingeid efekte efektide pärast, vaid sügavast sisemisest veendumusest sündinud valikud, mis on muusikuile hästi arusaadavad ja mugavalt teostatavad. See pole sugugi tähtsusetu seik ning tänapäeval paraku mitte ka väga tavaline. Kõrvits on öelnud, et just keelpillide ja hääle tekitatu on see kõlamaailm, mille kaudu meeldib talle end viimasel ajal kõige rohkem väljendada. Ka Risto Joosti süda on kahtlemata vokaalmuusika päralt ning olen alati imetlenud tema oskust hääl tõeliselt elavaks muuta. Kui palju on maailmas dirigente, kes on võimelised üles astuma ka solistina? Pigem on neid siiski vähe ja Eestis kohe eriti napilt. See, et Joost tegutseb ka lauljana, on tajutav ilmselt ka neile, kes tema eluteest palju ei tea. Nähtamatu maailm annab kontsertidel kõige tugevama laengu, usume siis seda või mitte.

Tõnu Kõrvits tähistas hiljuti oma esimest juubelit ja Risto Joost on temast kümmekond aastat noorem. Palju ilusat on mõlemal seljataga ning rohkelt katsumusi kindlasti veel ees. Mõlemad on edukad ja kuulsad, loomingulised ja oma tõe väljendamises veendunud. Loodan, et nad on ka õnnelikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht