Rõõmu kammermuusikast

Talvi Nurgamaa

„In corpore 2012” 2. – 4. III Tallinnas Tallinna muusikakeskkooli kammeransambli õpetajate korraldatav vahva sundimatu atmosfääriga rahvusvaheline konkurssfestival „In corpore” on viie toimumisaastaga sütitanud Eesti keskastme muusikaõppurite seas väga suure kammermuusika huvi. „Algne eesmärk oli anda võimalus noortele interpreetidele, neid motiveerida. Tulemus on see, et muusikakeskkoolis tahetakse väga mängida kammermuusikat! Ühtlasi saavad festivalil osalejad ka ülevaate, mida tehakse naaberriikides,” jagas oma mõtteid festivali üks peakorraldajatest Nata-Ly Sakkos. Seekord saabus festivalile noori kammermuusikuid neljast riigist: Eestist (Tallinna muusikakeskkool, Tartu H. Elleri nimeline ja Tallinna G. Otsa nimeline muusikakool), Lätist (Dārziņšinimeline muusikakool), Leedust (Čiurlionisenimeline muusikakool) ja Soomest (Helsingi konservatoorium). Traditsiooniliselt sisustas iga kool eraldi kontserdi, välja arvatud Otsa ja Elleri kool, kes andsid tänavu ühiskontserdi. Lisaks toimus esmakordselt TMKK ja EMTA tudengite ühiskoosseisude kontsert „In Corpore in Aeternum”, et festivalil saaksid osaleda ka TMKK endised õpilased, kes õpivad juba muusikaakadeemias. „In corpore” raames toimuv iselaadne võistlus tekitab arutelu ja põnevust nii noorte muusikute kui ka nende juhendajate seas. Igalt kontserdilt valib žürii välja ühe koosseisu, kes saab peapreemia, samuti selgitatakse igal kontserdil publiku lemmik ning lisaks on hulk eripreemiaid. Seega pole parima selgitamine otseselt eesmärk ja publiku hääletamine tekitab iga kontserdi järel meeldiva melu.

Lõppkontserdile Eesti TA saalis pääses muusikakeskkoolist lausa neli koosseisu, tõsi, neist kaks küll ühisprojektid EMTAga. Just sel kontserdil võiski enim kogeda TMKK ja EMTA interpreetide rõõmu kammermuusikast. Seda oli eriti hoomata Martinů sekstetis „La revue de Cuisine” (M. Avango, K. A. Suss, N. Verte, J. Välja, J. Põlda, G. M. King) ning Tšaikovski kvartetis nr 1 D-duur (R. Traksmann, K. M. Kits M. Kuusma, M. J. Kits). See oli ilmselt ka üks põhjusi, miks mõlemad osutusid publiku lemmikuks.

Kui üks žürii peapreemia pälvinud koosseisudest – K. Voitka, J. Välja, K. Peterson – jääb meelde Brahmsi Klaveritrio c-moll oma vanuse kohta väga küpse ja orgaanilise esituse poolest, siis Läti märksa akadeemilisem koolkond paelus kuulamisoskusega. Seda nii Mozarti Klaveritrio B-duur K502 (U. Gaile, D. Drobko, J. Vassiljeva) õhkkerges, väga elegantselt fraseeritud ja artikuleeritud esituses kui ka Mahleri klaverikvarteti väga musikaalses esituses (L. Kostanda, N. Niklāvičs, Z. Gintere, M. Leikarte), kus iga instrumentalist tundus olevat väga teadlik oma hetkerollist, mis tagaski väga orgaaniliselt kulgeva, tasakaalustatud ja läbipaistva struktuuriga terviku. Ilmselt on festivalipublikule juba viie aastaga tuttavaks saanud Vilniuse fantastiline keelpillikool, mida oli võimalik seekord nautida Dvořáki F-duur kvarteti virtuoosses, nii dünaamika kui karakterite poolest hästi diferentseeritud esituses, ning Helsingi kammerlaulu koolkond, mille esindajaks oli seekord Niina Laitinen (sopran) ja Tatu Vassiljev (klaver). Soovin siinkohal just esile tuua Laitineni ilusa sopranitämbri kõrval tema väga head diktsiooni ja väljendusrikast tekstitunnetust Schumanni tsükli „Naise elu ja armastus” interpretatsioonis.

Festival andis ülevaate ka naaberriikide kammermuusikast, sest propageeritakse just oma maa heliloojate teoste esitamist. Siin tahan eriti esile tuua Elleri ja Otsa kooli väga põnevat, valdavalt uuemast eesti kammermuusikast koosnevat kava. Kuna samal kontserdil oli kavas ka näiteks Reinecke, Haydni ja Cage’i helitöid, siis võib muidugi tekkida küsimus, kuidas üldse saab konkursil nii erinevaid asju võrrelda. Edasi kerkib küsimus, mida üldse silmas pidada kammermuusika ereda esituse hindamisel? Millised oskused, omadused, võimed osutuvad siis määravaks? Küsimuste jada võiks lõpmatuseni jätkata ja leian, et just see ongi hea näitaja, kui üks festival niisuguseid küsimusi esitama ärgitab.