Roxanna Panufnik lõi Tallinnale missa

Doris Kareva

Doris Kareva vestlus Roxanna Panufnikuga.       Roxanna Panufniku, poola juurtega inglise helilooja suurteose „Tallinna missa. Elutants” on temalt tellinud Tallinna Filharmoonia programmi „Tallinn – Euroopa Kultuuripealinn 2011” raames. Selle eestikeelne tekst põhineb Bernt Notke „Surmatantsul”, autorid Jürgen Rooste ja Doris Kareva, ning ladinakeelsetel liturgilistel tekstidel. Teose maailmaesiettekanne toimub 29. juunil Tallinnas Jaani kirikus. Esinevad Patricia Rozario (sopran, Inglismaa), ETV tütarlastekoor, Tallinna Ülikooli Kammerkoor,  kammerkoor Collegium Musicale ja Tallinna Kammerorkester Eri Klasi juhatusel.        DORIS KAREVA: Teid on kuulutatud kaasaegse liturgilise muusika kultusheliloojaks, eriti pärast „Westminsteri missa” ülevoolavalt sooja vastuvõttu. Kuidas te ise enda ümber loodud müüti suhtute?        ROXANNA PANUFNIK : (naerab üllatunult) Kultushelilooja? Mida see peaks tähendama? Kõlab kuidagi pahaendeliselt; kultusest, eriti religioosses mõttes, küll pigem hoiduksin. Aga  kui seda mõeldakse tunnustusena tehtud töö eest, siis olen muidugi rõõmus.     

Kuidas sujus esimene koostöö eesti muusikutega?     

Proovidest jäi uskumatult hea mulje. Noored lauljad võtsid esimest korda noodid kätte – ja ma mõtlesin: kui nad praegu niimoodi laulavad, kuidas see kõlab siis veel kolme nädala pärast? Andsin ka kaks intervjuud, kus küsimused olid ehmatavalt rasked ja pidulikud – nagu näiteks: mis on teie sõnum? Mul ei ole valmis sõnumit, igaüks võib selle mu muusikast ise leida.     

Teie isa, Sir Andrzej Panufnik oli kuulus poola helilooja ja dirigent, ema on tuntud inglise fotograaf. Kas soov luua ise muusikat kujunes välja juba lapsepõlves?     

Muusika oli meie majas küll alati olemas, aga kolledžis polnud ma kuigi hea õpilane. Ja olla helilooja – see oli vist küll viimane elukutse, mille peale seitsmeteistaastase tüdrukuna mõtlesin. Mul oli mitmeid hoopis teisi unistusi: küll tahtsin saada näitlejaks, küll füsioterapeudiks või vandeadvokaadiks … Aga sain  ise ka aru, et akadeemiline karjäär ei ole minu jaoks – ja jõudsin alati otsaga muusika juurde tagasi.   

Milline pill otsuses kaasa mängis?     

Harf oli mu esimene valik, aga käevigastus ei lasknud sellele jäägitult pühenduda. Nii õppisin vaheldumisi mitmeid pille, ilma et oleksin ühelgi alal kuigivõrd silma paistnud. Vanemad suhtusid aga sellesse väga rahulikult  ja pillide vahetamisse pigem soosivalt; nad ei sundinud sugugi tagant midagi saavutama ei mind ega mu nooremat venda Jemi. Teda köitis hoopis teist laadi muusika: paarkümmend aastat oli ta DJ, siis tegeles tantsumuusikaga, videoga, filmiga … Tagantjärele saan aru, et just mitmete pillide tundmaõppimine on heliloojale väga tähtis; hiljem on mul sellest palju abi olnud. Aga kui väga ma instrumentaalmuusikat ka ei hindaks, kõige võimsam on minu  jaoks ikkagi inimhääl ja selle võimalused. 

Kuidas mõjutasid vanemad teie kujunemist? 

Olin alati oma isaga väga lähedane – kultuuriliselt, vaimselt ja romantiliselt. Ja seeläbi tunnen ka suurt lähedust Poolaga, käin seal sageli ja meeleldi. Küllap suhtuti minusse pikka aega üksnes kui oma isa tütresse ega võetud mu heliloomingut kuigi tõsiselt. Kuni selleni välja,  et kursusekaaslased Londoni kuninglikus muusikaakadeemias märkisid mõne pala kohta: „See on sul üsna hästi välja kukkunud. Kas isa aitas?”. See ei olnud neist kuigi kena. Minu vanemad toetasid alati ennekõike terviklikkust, oma loomulaadile truuksjäämist. Neil aastatel domineeris aga kompositsiooniõppes teatud kindel stiil, ennekõike pidi olema raskelt avangardne, mis mulle üldse ei sobinud. Kui mu lõpueksami kokkuvõte oli, et minu kui helilooja tugevaim külg on meloodilisus, mis kipub aga jääma kohati naiivseks, otsustasin loobuda igasugusest heliloomingust ning läksin mitmeks aastaks tööle BB Csse. Neli päeva enne mu isa surma aga oli meil pikem jutuajamine, mis muutis kogu mu maailmapilti. Isa teadis, et ta sureb, ta oli selleks valmis – ja mina mõistsin, et üle kõige tahan ikkagi olla helilooja. Olin veel ühe aasta teles ja lahkusin siis kõikide arusaamatuseks – kes ei  tahaks töötada televisioonis? Mina aga teadsin, et ennekõike tahan kirjutada muusikat. Ja veel nüüdki, kakskümmend aastat hiljem, teen seda ikka.       

Millist muusikat tahtsite kirjutada?       

Mind on alati köitnud klassikaline ilu ja harmoonia. Õpetajad aga eeldasid tudengitelt rohkem vastuhakku, uue otsinguid. Esitasin kord koolis prooviks ühe töö koos kommentaariga: siin on siis nüüd, nagu soovisite, pala inetut muusikat! Ja sain vastuseks: see on suurepärane!       

Mida mõistate inetu muusika all?       

Ebakõlasid, rütmi kaootilisust, harmooniapuudust. See, mis oli moes minu muusikaõpingute ajal, pole õnneks praegu enam nii oluline. Mõistagi on asi ka kontekstis.       

Olete ka muusikaõpetusega seotud olnud, näiteks aastatel 1995-1996 õpetasite esimese heliloojana Berkshire’s kompositsiooni ligi 300 õpilasele vanuses 4–18. Kui oluline on teile muusikaõpetus?       

Õpetaja roll on erakordselt oluline. Mul endal on paljus õpetajatega vedanud – nagu ka mu  kolmel lapsel, kelle muusikaliseks kasvatajaks on saksa päritolu noormees, võib-olla pisut hull, aga kahtlemata suurepärane õpetaja. Nad on vaimustatud ja tahavad muusikast üha rohkem teada ning ise katsetada. Kõige olulisem ongi, et õppimine oleks huvitav, siis võtavad lapsed asja südamega.     

Olete kirjutanud väga palju teoseid seoses mõne konkreetse koha või sündmusega. Kuidas te konteksti sisse elate?     

Kui mult tellitakse teos mingiks kindlaks sündmuseks, püüan kõigepealt kindlaks teha, milles seisneb selle tuum ja mõte, ennekõike tähendus kuulajatele. Näiteks sel aastal oma 40. tegevusaastat tähistavale Rye kunstifestivalile Edela-Inglismaal kirjutasin muusikateose kohaliku XIV sajandist pärit legendi põhjal, mida tunnevad kõik.     

Kui palju jääb teil aega või on huvi kirjutada muusikat väljaspool konkreetseid tellimusi?   

Üldse mitte. Mulle mõjub teema või vormi etteantus pigem inspireerivalt. Kümne aasta eest veetsin kolm nädalat puhast noodipaberit põrnitsedes, ilma et mõte üldse jooksma oleks läinud. Väga oluline on lähtuda millestki, mis käivitaks kujutluse.   

Mis inspireeris teid „Tallinna missa” puhul, et olite nõus sellist tööd üldse ette võtma?   

Kõigepealt oli põnev kokku puutuda kultuuriga, millest ma enne palju ei teadnud. Peale muidugi eesti koorimuusika – see on ju kuulus. Palusin enne otsustamist võimalust kuulata eesti rahvamuusikat ja Tallinna kirikukellade kõla lindistusi – toomkirik, Jaani kirik, Oleviste … Uurisin kandle instrumentaalseid võimalusi. See kõik oli väga köitev. Kahtlemata mõjutas ka linna atmosfäär, eriline õhustik – ja austav  ettepanek kirjutada pühendusteos Tallinnale Euroopa kultuuripealinna kontekstis. Muidugi kõhklesin pisut, peljates, et kerkib küsimus, miks selline teos tellitakse minult ja mitte mõnelt eesti heliloojalt, aga tagantjärele on mul hea meel, et nõustusin – see oli väga õige otsus. 

Võiks arvata, et ülesanne ei olnud kergete  killast. 

Kaugel sellest. Õieti oli see vist üldse raskeim, millega silmitsi olen seisnud – aga seda suuresti ka omaenda ettevalmistamatuse tõttu. Kaardilt vaadates tundus Eesti Poolale nii  lähedal, mõtlesin, et küllap saan keelest enamvähem aru, aga mitte sinnapoolegi. Eesti keel ei sarnanenud millegagi, mis oli mulle enne tuttav. Õnneks oli mul lisaks kahele erinevale tõlkele abiks ka autorite enda sisseloetud lindistus ja sõnasõnaline tõlge, nii sain jälgida, mismoodi kõlad mängivad ja kus on tekstis rõhuasetused, millest kõneldakse otse ja millest irooniaga … See kõik oli erakordselt komplitseeritud. Sisuliselt töötasin üheaegselt nelja erineva tõlkega, aga kui need hakkasid minu peas kokku mängima, viis see mind sellisesse transsi, et suutsin viie kuuga lõpetada töö, mis enamasti võtaks vähemalt aasta.         

Kas see, et teksti autoreid oli kaks, tegi töö raskemaks või vastupidi, andis ruumilisust?         

Ei teinud raskemaks: need kaks häält oma erinevate rütmide ja riimiskeemidega põimusid omavahel üsna loomulikult ja sulasid minu peas lõpuks ühte. Laul ja luule vahelduvad teoseski mees- ja naishäälena ning jõuavad ühte ja samasse välja.         

Olete ennegi, näiteks oma viiulikontserdis  „Abraham” sulandanud erinevaid elemente juudi, islami ja kristlikust muusikast – samas mõjub teos väga terviklikult.       

Kõik need meloodiad pärinevad ju tegelikult samast looduslikust maastikust – ja kõik need usundid kohtuvad Jeruusalemmas.       

Mille kallal töötate praegu – või võtsite pärast „Tallinna missat” puhkust?       

Puhkus? (Naerab kõlavalt.) Ma ei tea, mida selle all mõeldakse. Olen lõpetamas oma versiooni „Neljast aastaajast” viiuldaja Tasmin Little’ile; ta on võrratu muusik ja hea sõber. Praeguseks on valmis kolm osa: „Tiibeti talv”, „Kevad Jaapanis” ja „India suvi”. Pooleli on neljas, sügise osa, mida tahaksin siduda Albaaniaga, Kosovoga, lähtuda Balkani rahvamuusikast. See oli just seetõttu väga huvitav ettepanek, et võisin kohad ise valida – ja seeläbi mängu  tuua mitmeid põnevaid instrumente. Näiteks „Tiibeti talves” kasutan üht imeilusat Ida-Tiibeti nomaadide armastuslaulu ja laulvaid kausse – seal mängib jää ja lumesaju motiiv; kevade osas kõlab jälle jaapani bambusflööt. India viiulimuusika traditsioon on muidugi täiesti eriline, libisev, seal on hoopis teistsugused harmooniad ja tohutult palju lõhnu, värve … See on muusikaliselt kõige külluslikum osa. Selle kuu lõpuks pean valmis saama pala  sooloviiulile, siis on pooleli oopus klaverikvintetile … Tööd jätkub kogu aeg, pigem tahaks rohkem aega pühendada perele.   

Mis teile meie koorimuusika kõrval on veel olnud Eesti visiitkaardiks?

Oo, muidugi Arvo Pärt. Imetlen tema muusikat väga. Seda näilist lihtsust, mis üksnes tundub tehnilise lihtsusena, aga tegelikult mõjub erakordselt võimsalt; seal ühineb nii palju tundetasandeid. Tema on teie rahvuslik aare. Loodan  väga temaga peatselt kohtuda. 

Milliseid suundumusi olete viimastel aastatel märganud maailma kunstis? 

Olen olnud muusikaga niipalju hõivatud, et teisi alasid pole jõudnud eriti jälgida, aga usutavasti on areng sarnane kõigis valdkondades. Mind rõõmustab iseäranis, et paarikümne aasta jooksul on jõutud olukorrani, kus kõik stiilid eksisteerivad üheaegselt ja on võrdselt aktsepteeritud: iga looja saab teha just seda, mis tal kõige paremini välja tuleb, ega pea painduma mingi ühtse kaanoni alla.       

Milline võiks olla teos, mida tahaksite kirjutada üle kõige või mille tellimine teid kõige rohkem rõõmustaks? 

Sellele võin vastata silmapilkselt: täispikk ooper. Ma jumaldan oopereid, aga ettevõtmiseks on see väga töömahukas, nõuab vähemasti kaheks aastaks pühendumist. Ühe kammerooperi, „Inkle ja Yarico” olen kunagi kirjutanud XVIII sajandi Barbadose legendi põhjal, see valmis aastal 1996, aga mu unistus on kirjutada tõeline, täispikk ooper. Isegi teema on olemas, aga seda pean esialgu saladuses. (Naeratab salapäraselt.) Ma armastan väga muinasjutte; on asju, millest ei tohi kõnelda liiga vara.         

Unistuse peatset täitumist ja aitäh sisuka koostöö eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht