Sära ja sügavust raekojas

Lembi Mets

Arvo Leiburi (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) kontsert ?Euroopa virtuoosid? Tallinna raekojas 25. IX.

?Virtuoos?on intrigeeriv ja aegade vältel sisus tublisti muutunud mõiste. Praegu tähistab see sõna (ka muusikavallast väljaspool) oma ala tõeliselt osavat ja kiiret meistrit. Iroonilise alatooniga käibib mõiste nende professionaalide puhul, kellele kiirus ja osavus jäävadki muusikategemise põhikvaliteetideks.

XVIII sajand oli avaliku kontserdielu ja akadeemilise muusikaõpetuse tekkimise aeg. Anti välja viiulikoole ja muid pillimänguõpetusi. Tekkis suure instrumentaalkontserdi ?anr koos kadentsiga, kus mängija sai esitleda kõiki oma ideid ja oskusi ning oma pilli võimalusi.

Virtuoosliku ettekandestiili hiilgeajaks loetakse küll XIX sajandit, kuid juba sada aastat varem kubises Euroopa kontserteerivatest virtuoosidest, kes esitasid suuremalt osalt oma helitöid. Kuulsate viiulimeistrite pillid olid juba aastakümneid oivaliste mängijate käes, kelle käesoojus nende pillide hinge veelgi elavdas. (Eestilgi on side ühe sellise pilliga ? II maailmasõja tõttu Eestist lahkunud viiuldajanna Evi Liivak mängis Ameerikas viiulil, mida kasutas XVIII sajandi tuntumaid virtuoose Giuseppe Tartini ja hiljem tuntud poola viiuldaja, Paganini kaasaegne Karol Lipinski.)

Muusika ja pillimängu sügavuste tundmaõppimine nõuab suurt tööd ja kogemusi. Sädelev tehnika on igatahes lööv, ka erilise sügavuseta. Nii on alati leidunud mängijaid, kes lähevad kergema vastupanu teed ning ehkki virtuoosiannet pole kõigil, on minu arvates tõeliselt süvenemisvõimelisi mängijaid veelgi vähem.

Orkestrite Holland Symfonia ja ERSO kontsertmeistrit Arvo Leiburit ja TMKK ja EMA õppejõudu Mati Mikalaid näitas laupäevane kontsert raekojas muusikutena, kelle mängus on mõlemad küljed tasakaalus.

Heliloojate-virtuooside Locatelli ja Tartini ning Paganini ja Wieniawski teosed jõudsid kuulajani hingesoojade ja haaravatena. Leiburi itaalia pilli kõla võib kuulajat endasse mähkida või talle kauget vikerkaart näidata, saata külma sügisõhtusse nii kuuma päikest kui viinamägede aroomi. Leibur ise on võtnud vaevaks uurida allikaid nii esitatava muusika kui muusikute kohta. Nii on tal laiem vaatenurk, mis suurendab ka tema enda mängurõõmu.

Eestis pole palju viiuldajaid, kes vabatahtlikult oma kontserdiõhtul kas või mõnda Paganini kapriisi mängiksid. Leibur ja Mikalai olid Paganini teostest kokku pannud elurõõmsa põimiku, kasutades osalt ka seadeid (Liszt, Schumann).

Chopini Ballaad g-moll Mati Mikalai ettekandes ajas külmavärinad ihule ja mitte ainult peadpööritavate tempode tõttu. Mikalai klaveripuudutuses on midagi nõiduslikku, arusaamatut tundlikkust, mis võiks ka tolmukübeme helisema panna. Ballaadis pandi kokku terve maailm ja lasti sellel taas laguneda, tekkis unustamatu nukker-filosoofiline tervik.

Kuulaja ette toodi ka praegu vähem tuntud, kuid oma aja tõeliste ?tegijate?, Vene viiuldaja-helilooja Ivan Hando?kini ja Norra viiulivirtuoosi Ole Bulli teoseid. Seade Hando?kini ?Variatsioonidest vene teemale? (originaalis kahele viiulile) oli esinejate endi töö. Bulli (kes oma lugusid harva kirja pani) ?Et Säterbesög? mõjus kui unistus puhtast maailmast, kus taevas lähedal ja lahti.

Leiburi-Mikalai kontsert raekojas oli vaieldamatult tipptasemel. Väljamüüdud saali täitsid valdavalt turistid (sekka ka mõni kolleeg) ? mis on kena, millest aga siiski ei piisa. Sellist kava nii heas elavas esituses peaksid kuulama võimalikult paljud pilliõpilased. Oleks tore, kui Eesti Kontsert leiaks võimaluse reaks Leiburi ja Mikalai kontsertideks Eestimaa muusikakoolides. Esinejad ise oleksid selleks valmis.

Ühe komplimendi tahaksin esinejatele veel teha: neist oli kena mainida kavalehel kõiki oma õpetajaid algusest peale. Pahatihti nimetatakse ainult professoreid, kuid muusiku eluteel mängib rolli iga moment!