See oligi see

Mantrana tuleb korrata ehtmarjulikke väärtusi: ärgem olgem mugavad, selgroota, sihita ja visioonita, töötagem lõpuni selle nimel, et parim aeg olekski praegu.

ERKKI TERO

Meie hulgast hiljuti lahkunud muusiku Marju-Marynel Kuudi (12. II 1946 – 10. IV 2022) elu ja looming oli erakordne ja vastuoluline nagu ta nimigi. Talle omases filtriteta kõnemaneeris seostas ta varjamata irooniaga oma sünnipärast nime Marju Länikuga, kuigi hiljem kinnistunud Marynel oli tema algne teine eesnimi, mis nõukogude nimepoliitika tõttu ameerikapärasena hüljati. Nimede Marynel, Maryn E. Coote ja DJ MEK taga on aga kordumatu eesti muusika ikoon, kelleta siinne muusikapilt oleks mitte grammide, vaid tonnide võrra vaesem.

Ennast pelgalt lauljaks nimetamist pidas ta alahindavaks ja pealiskaudseks. Ta määratles end laulukirjutaja, arranžeerija ja produtsendina, kelle ekstsentriline vaim ei mahtunud teiste ettemääratud piiridesse. Tema vaba ja kompromissitu loojahing vaat et ei puudutanudki maapinda ja nii jäi ta tabamatuks nii Eesti kui ka Rootsi ja USA muusikaringkondadele, kus ta kergelt kanda kinnitas. Meile jääb ta aga igihaljaks Marju Kuudiks, küll paljuski 1960–1970ndate muusikapärandi tõttu, aga ka julgeks muusikastiilide ja kontinentide ületajaks.

Tallinna Muusikakoolis flöödi­õpingutega alustanud Kuut debüteeris lauljana 1963. aastal Tallinna 4. keskkoolis peetud džässifestivalil ansambliga ETKVL. Tema talent ei jäänud märkamata ja järgnesid esinemised NSVLi avarustes. Džässientusiastide kirjavahetuse tulemusena välismaaga kirjutati temast kui Nõukogude Liidu parimast džässlauljast ka maailma mainekamas džässiajakirjas Down Beat. Tema annet kinnistas 1966. aastal pälvitud peaauhind Kaunase džässifestivalil koos Ants Meristo bigbändiga Rütm. Tema suur eeskuju oli Ella Fitzgerald ning 1970. aastal seadis Aleksander Rjabov talle ja Eesti Raadio kergemuusika­orkestrile Julie Londoni albumilt „Calendar Girl“ (1956) palad, millest koostati album „Aastaajad“. Juba järgmisel aastal ilmus Marju Kuudi ja Uno Loobi ühisalbum, mille paladega ta paljuski ongi kinnistunud rahva muusikamällu. Enamgi veel on legendina jäädvustunud duetid Jaak Joalaga („Ma joobun õnnest“, „Õnne hoidma peab“, „Ma tulen ka“), Uno Naissoo ja Arne Oidi palad („Kui tahad olla hea“, „Iial ei muutu võõraks me“, „Kaks kuukiirt mu toas“, „Mind veel ei ole“) ning kõige märgilisemana eesti muusika kuldvaramusse kirjutatud Valter Ojakääru ja Lilli Prometi „See pole see“. Rein Rannapi ja Peeter Ilusa lugu „Raagus sõnad“ teatakse vahest kõige paremini, kuigi aastail 1971–1975 toimunud lauluvõistluse „Tippmeloodia“ eelvoorus jäi keerulise koega lugu liiga võõrapärase, ameerikaliku esitluslaadi tõttu viimasele kohale.

Marju-Marynel Kuut ehk Maryn E. Coote

Priit Vaher / ERR

Laialt levinud legendi järgi ei hinnanud ei Marju Kuut ega ka siinne kuulajaskond eriti tema nõukogudeaegset muusikat. Seda on räägitud peamiselt põhjusel, et kui ta 1980. aastal Rootsi emigreeris, siis sarnaselt Arvo Pärdi, Neeme Järvi ja Raivo Tammiku loominguga rändas tema peaaegu 500 Eesti Raadiole ja ETV-le tehtud helisalvestist aastakümneks arhiivi ning jäi eetrist ja publiku teadvusest eemale. Keelatud linte küll ei hävitatud, enamik tema osalusel salvestatud paladest on fonoteegis säilinud. Rootsis jätkas ta tegevust raadioprodutsendina ja eestikeelsete programmide mänedžerina rahvusvahelises ringhäälinguassotsiatsioonis IBRA. 1988. aastal siirdus Kuut koos poja Ukuga Los Angelesse, kus nad algatasid ühiselt projekti Microwave Music ning lõid bändi Zuke. 1991. aastal naasis ta Eestisse juba Marynelina. Ta esines uue aja tuultes laevadel ja kogus kuulsust DJna eksklusiivsust hindavatel alternatiivsetel klubipidudel.

Rahutu ja alati otsiva hingena ei kinnistunud uuenenud Kuut ei taasiseseisvunud Eesti ega ka muu maailma pöördumatult muutunud muusikapilti. Tema rõhutatult ameerikapärane muusika- ja vokaalstiil leidis kodu souli, R’n’B, electro funk’i ja house’i sfäärides ning saavutas kultusliku staatuse pigem underground-muusika ringkondades. Obskuursele 1970–1980ndate muusikale keskendunud USA plaadifirma PPU avaldas Maryni nime all aastail 2016–2018 albumid „Maskeraad“ ja „Welcome to My World“, levima hakkasid isepäise stilistika ja valikuga koostatud plaadid peamiselt CDRil ja interneti avardudes ka Soundcloudi kontodel.

2017. aastal raske haiguse tagajärjel lahkunud poja ja lahutamatu muusikapartneri Uku surm jättis Marju Kuudi elupööretesse sügava jälje. Viimased kümme aastat elas ta lavalt tagasitõmbununa eraklikku elu Rootsis, suheldes lähikondsetega peamiselt meili teel ja kogudes-korrastades poja muusikapärandit. Muusika oli tema elu ja valu. Tundliku natuurina said talle saatuslikuks vähene koostöövalmidus ja usaldusväärse tugigrupi puudumine – ehkki ta oli maailma avatuim inimene ja suhtleja, jäi ta siiski kõigile tabamatuks. Kuudi isepäist loomust näitab seegi, et mitmed temast loodud dokumentaalfilmid on artisti nõusoleku puudumise tõttu jäänud avaldamata, ainsa erandina 2021. aastal valminud Ivar Murru dokk „u.Q.“. Märgiline on ka see, kuidas Kuut samal aastal riikliku Valgetähe V klassi teenetemärgi tagasi lükkas, kuna selgituses oli keskendutud tema retro­loomingule.

Korduvalt on mainitud, et Marju Kuut oli oma ajast ees, kuigi mustrina ollakse märkamata ja seetõttu lõplikult tärkamata unistuste tõttu oma ajas kinni. Sarnaselt Jaak Joala, Uno Loobi ja Tõnu Aare lahkumisega märgatakse liiga hilja, mida oleks saanud legendaarse muusiku hääbumise vältimiseks teha, et toetada väärikust juba eluajal. Ajal, mil artistide individuaalne eripära on ümardunud kõigile meeldida püüdvasse meelelahutaja-seisusse, tuleb mantrana korrata ehtmarjulikke väärtusi: ärgem olgem mugavad, selgroota, sihita ja visioonita, töötagem lõpuni selle nimel, et parim aeg olekski praegu. Meie üks ja ainus Marju-Marynel Kuut lendaski kõrgelt, ikka pilvede peal ja sealt me tema ka tabame, kui oskame pilvealusest hallist läbi vaadata. Sinna laseb loodetavasti juba peagi piiluda plaadifirma Funk Embassy Records avaldatav duubel­kogumik ja samalaadse väljahõike on välja käinud ka plaadifirma Vaiguviiul. Kuutide looming saab seega veel väärilise lõppakordi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht