Sipsik all paremas nurgas

Armastatud tegelaste taaselustamisega käib alati kaasas suur risk: kuigi publiku huvi on garanteeritud, kätkeb see ka suuri ootusi.

AURI JÜRNA

Lastemuusikal „Sipsik“ Eno Raua raamatu ja Edgar Valteri illustratsioonide põhjal 18. II (esietendus) Vanemuise teatri suures saalis. Heliloojad Ewert Sundja ja Tauno Aints, laulusõnade autorid Priit Strandberg ja Leelo Tungal, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent Martin Sildos või Kristi Jagodin, lavastaja Maria Annus, libreto autor Priit Strandberg, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Heili Lindepuu, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm ja helirežissöör Lauri Kool. Osades Kaarel Targo, Saara Pius, Ott Raidmets või Kaarel Pogga, Veikko Täär, Karin Tammaru, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Simo Breede, Laura Niils jt, Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd.

Siinsete arvamusavalduste konteksti seadmiseks ja pehmendamiseks olgu öeldud, et olen Nõukogude aja laps, kelle „Sipsik“ on kapsaks loetud ja kes armastab seniajani entusiastlikult lastekirjandust ja -teatrit (2020. aasta filmi vaatasin ära küll alles pärast lavastuse nägemist). Sipsikul ja Anul on mu helges lapsepõlves oma soe koht. Paraku on lisandunud ka paarkümmend aastat analüütilist ja praktilist teatrivaatamist, mistõttu ei saa nostalgia lavastuse hindamisel üleliia määravaks.

Sipsik sündis rohkem kui 60 aastat tagasi Eno Raua ja Edgar Valteri peas. Esimene raamat nägi trükivalgust 1962. aastal, seejärel on Sipsik tegutsenud lisalugudes ja rahva mälus, kuuldemängudes ja lavastustes, 2020. aastal näiteks populaarses joonisfilmis ning nüüd Vanemuise muusikalis. Nagu on öelnud selle muusikali lavastaja Maria Annus Kuku raadio intervjuus, on Sipsik ja tema lood eesti lastekirjanduse tüvitekst.* Nõus. Ja kui esietendusel ütles Mardi tegelaskuju, et ta on „lihtsalt üks sipsik!“ (viide kaltsunuku ebakommertslikule välimusele), siis nentis üks laps parterist valju häälega, et „see ongi ju tema nimi!“. Nõustun ka temaga. Sipsikust on saanud samasugune selgepiiriline, aga aja- ja põlvkonna piirideta tegelane nagu Vanapagan, Kaval-Ants, Tipp ja Täpp, Naksitrallid, Pöialpoiss, Pipi, muumid ja paljud teised, kes on oma juturaamidest välja pressinud ja otsivad aina uusi seiklusi. Selliste armastatud tegelaste taaselustamisega käib alati kaasas suur risk, sest kuigi publiku huvi on garanteeritud, kätkeb see endas ka suuri ootusi. Igaühel meist on ajusopis oma Sipsik ning mis tahes interpretatsioon läheb paratamatult sellest tegelasest lahku. Sipsiku puhul on vähemalt üks aspekt juba Valteri joonistuste tõttu olemas: Sipsikul on kõigi lugejate silmis ühesugune välimus, aga kõik muu, nagu hääl, käitumine, iseloom ja liikumine, on olemas vaid kujutluses. Kas nendel kujutluse-Sipsikutel ja lava-Sipsikul leidub ka mõni kokkupuutepunkt, on iseasi.

Esmalt üllatas otsus tuua „Sipsik“ Vanemuises suurele lavale. Samas Kuku intervjuus selgitab küll lavastaja Maria Annus, kuidas paisutati Sipsiku ja Anu intiimne suhe suure lava jaoks dramaturgia ja lavakujunduse abil tihedamaks ja kaalukamaks, kuid ei anna otsest vastust, miks valiti üldse suur lava. Ehk oli selle otsuse taga pragmaatiline repertuaariteatri loogika ja saali suur mahutavus, aga ma pole päris kindel, kas see otsus on ka loo teenistuses.

Juba esimeste stseenidega saab selgeks, et „Sipsiku“ muusikali esmane sihtgrupp on joonisfilmi näinud lapsed, kes reageerivad Ewert Sundja muusikale elavalt. Koos Tauno Aintsiga on sündinud filmiversioonist tummisem ja huvitavam orkestratsioon, mis täidab koos helivõimendusega saali. Läbivalt jäigi häirima heli tugevus, mis kasvas esietendusel teiseks vaatuseks veelgi. Kuna tegemist on lastetükiga, olid saalis enamasti koolieelikud oma vanematega, heli aga liiga vali – lausa nii vali, et pärast vaheaega olid mõnel lapsel peas müra summutavad klapid. Teine suur küsimärk on muusikas korduvad ja põhjenduseta rahvaviisid, mis katkestavad kummalistel hetkedel muu muusika ja tegevuse. Üheski tutvustuses ega intervjuus pole ma kuulnud põhjendust, millist eesmärki või sõnumit need seal kannavad, ent need segasid rohkem kui miski muu. Lavastus on muu hulgas ka liiga pikk (esimene vaatus üle tunni, kokku kestab lausa kaks tundi ja 40 minutit!), mistõttu võinuks just rahvalaulude kärpimine lisada tükile parasjagu kompaktsust ja selgust.

Filmiga võrreldes on dramatiseeringus inspiratsiooni ammutatud eelkõige raamatust ning see sisaldab mitmeid tuntud stseene, nagu Hiina raamat, lend kuule, taksosõit ja teleka ehitamine, aga enamik muidu toredaid stseene on liiga pikad ja ülemõeldud. Näiteks esimene ja vältimatult olulisim, Sipsiku õmblemine: kuigi see, kuidas Mart (Ott Raidmets) ja vanaema (Merle Jalakas) õmblevad, on päris huvitavalt lahendatud, on nende maneer pigem demonstratiivne kui praktiline. Pealegi ümbritseb neid kummalistes (kaltsunuku?) kostüümides koor, kes kipub õmblemist massiga varjama. Olgu, võib-olla oli lavastaja suunanud koori solistide ette selleks, et Sipsiku sünni tehnilist poolt varjata, kuid tegelikult see siiski segab. Ei maksa alahinnata laste (ja ka muu publiku) võimet aktsepteerida mängureegleid ja saada aru teatri tehnilistest vajadustest. Vahel on kasulikum mängida laval lahtiste kaartidega, mitte kangekaelselt traagelniite varjata.

Raidmetsa Mart on sümpaatne ja südamlik, lähedasem raamatu kui filmi Mardile, ning Raidmets näeb kõvasti vaeva, et olla kogu oma füüsisega siiralt lapselik. See mõjub veidralt aga Anu (Saara Pius) kõrval, kes jätab pigem iroonilise teismelise mulje, eriti lauludes. Tegelastes on teisigi küsitavusi, näiteks mängivad ema (Karin Tammaru) ja isa (Veikko Täär) toredalt humoorikas võtmes 1960ndaid, aga vanaema jääb oma suhtlemiselt ja kostüümilt kuhugi müütilisse EW aega, virvendab laval põhjuseta ja laulab suvalistel hetkedel rahvalaule. Oleks see mõeldud irooniliselt, võinuks vanaema olla päris naljakas, aga kui teda tõe pähe võtta, jääb temast paraku läila ja tehislik mulje.

Kõige suuremaid küsimärke tekitab aga koor, sest ikka ja jälle on arusaamatu, miks on koor laval, kui seda ei ole stseenis vaja. Eriti kurvaks teevad nende stseenid herilaste ja lindudena, sest liikumisjuht (Heili Lindepuu) on suure potentsiaaliga momendid maha maganud ja koori päris üksi jätnud. Seetõttu on stseenid, mis võinuksid olla hoogsad ja mängulised, uimased ja mittemidagiütlevad. Tegelastest parim on Sipsik (Kaarel Targo ja Kristiina Meril Mere): füüsiliselt ja vokaalselt nõudlik kaksikroll on paaril hetkel kaheks jaotatud, et anda Targole võimalus keskenduda laulmisele ja pakkuda Mere väiksemale versioonile suurepäraseid tantsustseene. Täiesti ootamatuna on tegelaskonda lisandunud kass (Rasmus Kull) ja koer (Simo Breede), kes viljelevad kõrvaltegelastena jaburat rokk-kabaree stiili ja täiskasvanute huumorit ning pakuvad tänuväärset vahepala.

Üldiselt jätab esimene vaatus väga eklektilise mulje, nii mängustiililt kui ka tegevuselt. Kõike on liiga palju ja liiga pikalt ning seda peegeldab publik, kes hakkab nõks enne tunni aja piiri kuuldavalt nihelema. Teatritegijate seas kehtivat reegel, et lastetüki vaatus ei tohi ületada kolmveerandtunni piiri, aga sellega pole siin arvestatud. Sellest on kahju, sest sisuline potentsiaal ja laste huvi loo vastu on suur. Kuigi dramatiseering on struktuurilt aus ja tugev, jääb esimese vaatuse dialoog paraku tegelastele alla: publikule pakutakse rohkem elutuid loosungeid ja eksalteeritud hüüdeid kui sisulist teksti. On tõeliselt südamlikke ja huvitavaid stseene, nagu Anu üksijäämise laul, teleka ehitamine ja lend kuule, aga needki on paisutatud ebavajalikult pikaks ja rahvarohkeks.

Täieliku möödalaskmisena mõjub Hiina stseen: kuigi raamatus oli idamaale rändamine Nõukogude aja lastele kindlasti huvitav mõttemäng, on vananenud stereotüüpide kasutamine 2023. aastal palju reisinud laste ees lihtsalt vale. Rääkimata sellest, et tänapäeval on lausa solvav laulda hiigelsuurte nukkude saatel plastikule ülistuslaulu. Samuti on äärmiselt kriipiv stseen, kui peolt tulnud lapsed viskavad oma üleriided suvaliselt põrandale ja kõik peale ema jalutavad neist lihtsalt üle. 1960ndail oli selline käitumine täiesti mõeldamatu ja tänapäevalgi ei tohiks lastetükis sellele mõjuva põhjenduseta kohta olla. Täiskasvanute peo- ja ranna­stseen võinuksid mõlemad olla leidlikud ja tabavad, aga esimene tekitab segadust momendiks ilmuvate täiskasvanute nukkudega (need on nii toredad, et neid võinuks olla näha rohkem kui vaid poole laulu ajaks), teine sunnib aga küsima, miks on rannas nii suur seltskond, seda enam et kostüümivahetuse ajaks on loodud eraldi Sipsikute tants. See on küll tore, aga publik tõlgendab seda etenduse lõpuna ja on eklektika jätkumise peale silmanähtavalt pettunud. Ja muidugi, nagu eespool juba mainitud, võinuks igasugune rahvalaul ja -tants olemata olla, sest lõpuks haaras mind tunne, et „Sipsikul“ on olnud mitu lavastajat.

Lavakujundus ja kostüümid (Iir Hermeliin) pakuvad lavastusele rohkem mänguruumi ja -võimalusi, kui see kasutada jaksab. Eeslava argisusele annab tagalava fantaasiamaa sügavust, üleelusuurused ploomid, telekas, aken ja klotsid on proportsioonilt lähedased Sipsikule ning kostüümid, eriti Sipsik, koer, kass, herilased ja linnud, on tõeliselt leidlikud. Samuti tabab märki video (Taavi Varm), mis tundub alguses küll veidi üleliigse kirjususena, aga lülitub mitmesuguste seikluste ajal sujuvalt tegevusse ja rikastab seda. Kokkuvõttes on põhjust kiita sama palju kui kritiseerida ning esietenduse publik rõkkas rõõmust nii ehk naa. Raske on siiski varjata pärast etendust mind tabanud suurt segadust ja pisukest pettumust, et tummise idee tulemus pole ei liha ega kala.

* Tiiu Rööp, Vanemuise Veerand: Lastemuusikal „Sipsik“. – Kuku Raadio 9. II 2023. https://kuku.pleier.ee/podcast/vanemuise-veerand/150899