Sisekõrva implantaat ja muusika

Jaan Ross

Sisekõrva implantaat on aparaat, mida kasutab tänapäeval maailmas sadu tuhandeid inimesi, sealhulgas kümneid inimesi Eestis. Tegemist on proteesiga, püütakse tehnoloogiliste vahenditega kompenseerida sisekõrva toimimise vaegust. Inimese kuulmissüsteem koosneb laias laastus kahest osast: perifeersest (kõrv) ja tsentraalsest (aju). Perifeerses kuulmises on heli kodeeritud mehaanilise võnkumise ning tsentraalses kuulmises elektriliste impulsside kujul. Mehaanilise energia teisendus elektriliseks toimubki sisekõrvas, aga kui viimane mingitel põhjustel ei toimi, siis ei saa nimetatud teisendus toimuda, heli ajusse ei jõua ja inimene ei kuule.       

Niisiis on sisekõrva implantaadiga varustamise abil põhimõtteliselt võimalik anda kuulmine ühele osale vaegkuuljatest osaliselt tagasi. Paraku ei toimi ükski protees kunagi sama hea kvaliteediga nagu loomulik elund. Implantaadi peamine puudus terve sisekõrvaga võrreldes on esimese väiksem lahutusvõime sageduse vallas. Siit tulenevalt on implantaadi abil kuuldavaks tehtud heli tajutav kvaliteet terve kuulmisega võrreldes palju viletsam, seda eriti heli kõrgust ja tämbrit puudutavates aspektides. Teatud mööndustega võib implantaadiga varustatud vaegkuuljale tekkivat helipilti võrrelda halva kvaliteediga lühilaineraadiosaatja kuulamisega, mida tagatipuks elektroakustiliste vahenditega segatakse (nagu see 1980. aastatel  oli näiteks eestikeelsete Ameerika Hääle saadetega). Sel põhjusel muutub implantaadiga vaegkuulja jaoks kõnest arusaamine kergemaks siis, kui ta saab proteesi vahendusel kuuldavat akustilist informatsiooni kombineerida huultelt lugemisega, s.t kui ta näeb kõneleja nägu. Samuti vajavad implantaadiga vaegkuuljad operatsioonijärgset rehabilitatsiooni ehk taastusõpet, mille käigus nad omandavad uue aparaadiga toimetulekuks vajalikud oskused.       

Kuni viimase ajani on arvatud, et sisekõrva implantaadi peamiseks ülesandeks on tagada vaegkuuljale kõnest arusaamise ning keskkonnas toimetulekuks vajaliku elementaarse akustilise informatsiooni (uksekell, automüra jms) kättesaadavus. On aga selgunud, et mida rohkem on maailmas implantaadiga varustatud vaegkuuljaid, seda suurem on nendepoolne surve kuulmisproteeside tootjatele ja arstidele hakata senisest  enam tähelepanu pöörama vajadusele kuulata implantaadi vahendusel ka muusikat. Kas muusika kuulamine on inimesele vältimatu? Enamik tänapäeva uurijaid on arvamusel, et jah, kuigi seda vajadust seni eriti veenvalt põhjendada ei osata. Neid uurijaid ärritab US A psühholoogi ja keeleteadlase Steven Pinkeri mõnevõrra provokatiivne mõte võrrelda muusika kuulamist lõunasöögile järgneva magustoiduga, mida võib nautida, ent millest saab soovi korral ka loobuda. Pinker on metafoorselt muusikat määratlenud kui „kuulatavat  kohupiimakooki” (ingl auditory cheesecake), mille olulisus eksistentsiaalsest vaatepunktist on küsitav. Lõviosa muusikateadlastest Pinkeri määratlusega muidugi ei nõustuks, isegi kui nad ise ei suuda täpselt vastata küsimusele, milline on muusika funktsionaalne tähendus inimese elus.   

Olen viimase viie aasta jooksul olnud seotud Peterburi  otorinolarüngoloogia instituudis teostatava projektiga, mille eesmärk on implanteeritud vaegkuuljate eeskätt muusikale suunatud taastusõpe. Selle töö juures ilmneb esimese probleemina suur lõhe implantaadiga patsientide ootuste ja nende täitumise vahel. Praktiliselt kõik vaegkuuljad eeldavad, et saavad pärast operatsiooni uuesti muusikat kuulata. Paraku osutavad ühe 2003. aastal tehtud küsitluse tulemused, et tervelt 38% patsientidest ei suuda implantaadile vaatamata enam muusika kuulamisest rõõmu tunda. Mida sellises  olukorras teha? Ühelt poolt on muidugi igati alust loota tehnoloogia peatsele täiustumisele, mistõttu paraneks implantaadi lahutusvõime sageduse vallas ning selle kaudu kuuldava heli kvaliteet (selleks on tarvis suurendada sageduskanalite hulka proteesis). Teiselt poolt aga tuleb rehabilitatsiooni käigus harjutada proteesitud vaegkuuljaid elama „sellega, mis neil on”, valima kuulamiseks muusikat, mis esimeses järjekorras rajaneb rütmilisel ning alles teises järjekorras helikõrguslikul ja tämbrilisel variatiivsusel. Näiteks Raveli  „Bolero” võiks implantaadi vahendusel kuulamiseks sobida paremini kui Schönbergi või Weberni Klangfarbenmelodie.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht