Sissehingatud silpe kuulamas

Jeffers Engelhardt: „Pärimus, mida Eesti-alane humanitaaria aitab säilitada, on suunatud tulevikku, mil põlisuse ja eripära väärtus võib olla ennenägematu ja piiritu – see on igal juhul väärtus.“

JANIKA ORAS, TAIVE SÄRG

30. jaanuarist 7. veebruarini töötas Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivis tuntud Ameerika etnomusikoloog Jeffers Engelhardt, kelle teadustöö on ilmekalt näidanud, et eesti muusikat kaugemalt vaadates leitakse uusi teemasid ja vaatenurki. Selles inter­vjuus tutvustab ta oma erialast tegevust, eelkõige religioosse muusika uurimist, ning mõtteid eesti keele, hääle ja laulu kohta, aga ka humanitaarteaduste kohta üldisemalt.

Kuidas jõudsid etnomusikoloogia juurde ja mida oled selles vallas teinud?

Mängin lapsest saati klaverit, sest meie peres oli klassikaline muusika endastmõistetav elu osa. Mul vedas õpetajatega väikesest peale – kodulinnas Connecticuti osariigis oli mul imeline Ukrainast pärit klaveriõpetaja, edasi läksin konservatooriumi ettevalmistusklassi. Oberlini konservatooriumis klaverit õppides valisin ka palju humanitaaraineid, sealhulgas antropoloogia. Äärmiselt põnev oli avastada, kuidas antropoloogia ja muusika omavahel põimuvad, ning sealtkaudu jõudsingi etnomusikoloogia juurde. Mul oli õnn teha oma doktoritöö Chicago ülikoolis ühe maailma mõjukaima etnomusikoloogi Philip Bohlmani juhendamisel. Mu esimene raamat, 2015. aastal Oxfordi ülikooli kirjastuses avaldatud „Singing the Right Way: Orthodox Christians and Secular En­chantment in Estonia“ ehk „Õigesti laulmine: õigeusklikud kristlased ja ilmalik pühadus Eestis“ kasvas välja tööst väitekirjaga Chicago ülikoolis ja Eestis.1 2005. aastast olen õpetanud Amhersti kolledžis ja Eesti on mulle jäänud väga lähedaseks nii töö kui ka pereelu tõttu – siit on pärit minu naine Triin Vallaste. Mulle meeldib õpetada mitmekülgses humanitaariat, sotsiaaliat ja loodusteadusi hõlmavas (liberal arts) kõrgkoolis, kus saab anda interdistsiplinaarseid loengu­kursusi, käsitledes muusikat ja heli koos mind huvitavate küsimustega. Praegu uurin vaateid usundilisele muusikale etnomusikoloogia ajaloos – kirjutan sellest raamatut kirjastusele Oxford University Press – ning Eestis kavandan hääle ja identiteedi teemalist projekti. Olen hõivatud ka toimetamistööga: toimetan ajakirja Yale Journal of Music & Religion ning olen digi- ja multimeediatoimetaja ajakirjas Journal of the American Musicological Society. On tore, et mulle anti õpetamisest vaba aasta teadustööks, mistõttu sain aega süveneda eesti rahvaluule arhiivi materjalidesse, teha välitööd ja lugeda eesti uurimusi oma uue projekti tarvis.

Mis tõi sind Eestisse ja miks hakkasid eesti muusikatraditsiooni uurima? Tavaliselt on vist igal uurijal, vähemalt kultuuriuurijal, oma uurimismaterjaliga ka mingi emotsionaalne suhe. Kuidas on sinuga?

Nagu mitmedki välismaalased, puutusin esimest korda Eestiga kokku laulupidude, Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusika kaudu. See oli 1990ndate lõpus. Mulle meeldis eesti keele kõla ja laulude osa eesti identiteedis. Kui alustasin kraadiõpinguid, mõtlesin, et seesama huvi muusika ja kultuuri vastu võiks saadagi mu uurimisalaks. Mul õnnestus veeta mõned kuud Eestis, kus sain õppida keele algkursusel ja tutvuda muusikateadlastega – Urve Lippus jagas mulle heldelt oma aega ja teadmisi, kui olin 2001. aastal siin esimest korda. Sain õppeaastaks 2002/2003 Fulbrighti stipendiumi Eestis väitekirjaks vajalike välitööde tegemiseks. Mul oli plaanis uurida rohujuure tasandi antropoloogilise vaatluse kaudu koorilaulukultuuri, lauldes kohalikes koorides. Samal aastal oli mul olnud suurepärane laulu­kogemus Estonia Seltsi Segakooris, mida juhatas Heli Jürgenson. Aga nagu sageli juhtub, muutus mu uurimisteema varsti pärast välitööde algust. Olin ammu olnud väga huvitatud õigeusu traditsioonilisest muusikast ja eluviisist. Välitööde ettevalmistamisel vajalikku teoreetilist kirjandust lugedes tutvusin ka Eesti apostliku õigeusu kiriku ajalooga. Pärast seda, kui olin käinud Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirikus, kus isa Mattias Palli ja koorijuht Terje Palli mind väga lahkelt vastu võtsid, taipasin, et siin võib olla veelgi huvitavam proovile­panek, ühtlasi mulle tähendusrikas uurimisala. Jõudsin äratundmisele, et muusikastiili, teoloogia ja eesti identiteedi küsimused, mis kõik on ühte koondunud õigeusu liturgilises laulus, räägivad üht võimsat lugu – ja seda just etnomusikoloogile või antropoloogile, keda huvitavad helid, usk ja ühiskond. Ma rändasin Eestis ja sattusin vaimustusse õigeusu laulu mitmekesisusest, piirkondlikest traditsioonidest, mis tulevad ette niigi väikeses kirikus – olgu nimetatud näiteks uusbütsantsi laadis katsetused Tallinnas ja Tartus, vaba­riigiaegsed riimilaulud Saaremaal ja suuline pärimus Setomaal. Need kajastavad kohalike õigeusu traditsioonide sügavaid ajaloolisi juuri.

Oma raamatus vaatlen õigeusu ja eesti identiteedi dünaamikat neis olukordades, kus usklikud lauljad „navigeerisid“ laulustiili abil ilmalikus sfääris, perioodil 1880ndatest kuni 2000ndate aastateni. Ma ei vaatle mitte religioossuse puudumist, vaid seda, kuidas laulustiil eristab vaimulikku sfääri ilmalikest eluvaldkondadest.

Jeffers Engelhardt: „Humanitaaria ja Eesti-teemade uurimise väärtus ei tarvitse olla uusliberaase uurimistoetuse mudeli järgi kvantitatiivselt mõõdetav. See on minu meelest hea: väärtust ei saagi kvantitatiivselt välja arvutada, ja seda isegi nappide majanduslike võimaluste raskes olukorras.“

Erakogu

Suur osa sinu uurimistööst puudutab religioosset muusikat. Milline on olnud etnomusikoloogia osa religioosse muusika uurimisel? Maailm näib viimastel aastakümnetel muutuvat vähem ratsionalistlikuks. Kas see peegeldub ka religiooniga seotud etnomusikoloogilistes käsitlustes?

Religioon ja muusika on olnud tihedalt seotud ammu enne etnomusikoloogia tekkimist. Tõesti, muusika side rituaalse, transtsendentse, mitteinimliku – vaimude, esivanemate, loomade, loodusobjektide – ja kosmoloogilisega, siirdumistega ellu ja elust välja on pigem reegel kui erand. Varasemas, kolonialismi- ja imperialismimõjulises etnomusikoloogias huvituti esialgu peamiselt neist religioossetest praktikatest, mis jäid Põhja-Atlandi ehk kristlikust maailmast väljapoole. Ilmalikus, läänelikus muusikateaduses seostus religioon muusikaga eelkõige Teiste kultuuris. Neist maailmadest, kuhu kuulusid mitte­inimlikud olendid, toimivad rituaalid või helil põhinevad kosmoloogiad, kirjutati sageli (heal juhul) eksotiseeriva kahtlusega või (halval juhul) põlastavalt kui „traditsioonilistest“ või mittemodernsetest. XXI sajandil on olukord teistsugune. Esiteks, antropoloogid ja etnomusikoloogid väidavad nii oma teoorias, mõistetes kui uurimisküsimustes, et nad uurivad igasugust muusikat ja kõiki religioone, sealhulgas neid, mille uurimist on varem peetud mõeldamatuks –­ kristluse peavoole ja nendega seotud Euroopa päritolu linnainimesi kogu maailmas. Teiseks on humanitaar- ja sotsiaalteadustes toimunud postsekulaarne pööre: tunnistatakse, et ilmalikud vaatenurgad ei ole ülimuslikud – mis on enam kui tõsi – ja ilmalikkuse idee sõltub religioosse kategooriast. Ka etnomusikoloogilisel uurimisel võetakse teadmise aluseks religioosne kogemus ja selle selgitus kui reaalsus. Õnneks on taibatud, et kui helide või praktika pühadus kõrvaldatakse sel kombel, et näidatakse religioosse kogemuse oletatavat „maist põhjust“, siis ei ole see mitte legitiimne „kriitiline“ uurimus, vaid eksitee. Veel enam, on hulk mõjukaid etnomusikolooge, kes lähtuvad usu sisemisest vaatepunktist, kasutades oma usku ja praktikat uurimise metoodilise ja epistemoloogilise alusena. See on pikk ja keeruline lugu, mida ei saa siin tervikuna lühidalt rääkida, aga raamat, mille kallal ma töötan, on suurel määral pühendatud selle ajaloolise pöörde mõistmisele.

Tegeled ka hääleuuringutega (voice studies). Miks, millal ja kuidas selline uurimissuund esile kerkis ja miks see sind köidab? Mida uut saame nende uuringute kaudu teada inimese kohta?

Hääleuuringud on viimastel aastakümnetel interdistsiplinaarne ala. Seal kohtuvad lingvistika, antropoloogia, muusika- ja heliuuringud, psühhoanalüütiline filosoofia, filmi- ja meediauuringud ning füsioloogia. Miks mind köidavad hääleuuringud? Neis võetakse keha ja hääl üheskoos vaatluse alla. Tekivad uued tähendused ja esitatakse põnevaid küsimusi. Kuidas kostab häälest sugu ja vanus? Kuidas suhestub keha akustilise ruumiga? Kuidas seostub hääletämber žanriliste ja sotsiaalsete kategooriatega? Kuidas seostuvad ideed etnose ja rassi kohta murrete ja aktsendiga? Mida tähendab hääle olemasolu muusikalises ja poliitilises mõttes? Kuidas mõjutavad vokaalsete helidega seotud kultuurilised kontseptsioonid meie keha rääkimisel ja laulmisel? Mida näitavad eesti keeles sõnadega „hääl“ („heli“, „viis“) seotud sõnaühendid „häält tõstma“, „häält andma“, „häält murdma“, „häält tegema“, „häälestama“, „hääletama“, „hääldama“ jne?

Pidasid meie 2018. aasta traditsioonilise laulu-uurijate konverentsil põneva ettekande „Hääleuuringud, hääletekitamine sisse hingates ning eestikeelse kõnelemise ja laulmise ideoloogiad“.2 Kuidas võiks hääle­uurimust rikastada eesti häälega seotud traditsioonide käsitlemine?

2018. aastal Tartus peetud ettekandes peatusin sellel, kui palju eri laadi seoseid soo, keha, traditsiooni ja kultuurilise kuuluvusega võib tekkida hääle kuulamisel. Olen alati imetlenud, kuidas paljud eestlased, enamjaolt naised, ütlevad midagi vahetevahel sisse hingates, ja seda just isiklikes, tundelistes olukordades või jututeema lõpetuseks. Olen seda ammu märganud oma pere ja sõprade ringis ning eesti dokumentaalfilmides, näiteks Vallo Toomla kaunis filmis „Päevade sõnad“ tundis Marju Lepajõe end piisavalt koduselt, et rääkida sageli sisse­hingamise ajal. Ja muidugi on sissehingatud silpe kuulda mõne regilaulja arhiivisalvestistel. Veljo Tormis on seda võtet kasutanud oma töötlustes. Seega saab sissehingamise ajal laulmist käsitleda kui naissoost pärimuskandjate vokaalset praktikat. Üleilmselt on sisse hingates hääletekitamisest ehk ingressiivsest fonatsioonist kirjutatud lingvistikas – seda nähtust on eriti jälgitud Põhjamaades. Sissehingamisel kõnelemist ja laulmist on tähele pannud ka eesti keeleteadlased, folkloristid ja etnomusikoloogid. See kõik innustas mind uurima seoseid soopõhise intiimse eesti­keelse kõne ja naissoost regilaulikute sissehingatud silpide vahel, mida võib kuulda arhiivisalvestistel, ja ühtlasi jälgima sedasama sisse hingates laulmise võtet mõne tänapäeva naissoost regilauliku esituses. Just holistliku häälekäsitluse kaudu ilmneb siin hämmastav seos soolise keha, lauljate ja kõnelejate sotsiaalse identiteedi ning vajaduse vahel vältida (hingamis)pause regilauluesituses – mõned nimetavad seda regilaulu „katkematuks mõnuks“.3 Sissehingatud laulusilbid on tänapäeval üks võimalus väljendada esituse kaudu regilaulu poeetilist ja meloodilist loomust. See seostub regilaulu üldise tähendusega eesti identiteedis, aga kaudsemalt ka moodustega, kuidas mõned eesti naised loovad kõneldes isiklikku ja tundlikku suhet vestluskaaslasega. See on mõneti sarnane sotsiaalsete suhetega, mida luuakse regilaulu esitusega. See oli üks väike osake mu uurimistööst hääle ja eesti identiteedi vallas.

Meie teaduspoliitilistes arutlustes on küsitud, kas ja kuidas eristub Eesti-teemaline ja eesti kultuuri tundjatele orienteeritud teadus sellisest rahvusvahelisest teadusest, mille tundja asub teises kultuuriruumis ja mis on tihedalt seotud ingliskeelse kultuuriga. Kuidas sa seda eristust kommenteeriksid sinu enda hea eesti keele oskuse, Eesti-tundmise ja Eesti-teemalise uurimistöö valguses?

Olen murelikult jälginud, mis toimub teaduse rahastamisega kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivis ja Eesti humanitaarteadustes üldiselt. Kahjuks ei ole selline olukord ainulaadne. Kuigi pisiasjades leidub erinevusi, on näiteks Ameerika Ühendriikides humanitaarteadused ja liberal-arts-haridus samuti löögi all – selles on oma osa Trumpi administratsiooni korduvatel pingutustel lõpetada humanitaaralade rahastamine ning viia sisse turupõhine teadusrahastus ja kõrgharidus. Kuid kaldusin kõrvale. Vaadeldes Eesti olukorda väljastpoolt, tunnen seda siiski kõnelustest oma sõprade ja kolleegidega ning tegevusest Eesti teadusagentuuri retsensendina. Tean, et teaduse hindamissüsteem tekitab mõningatele humanitaar­aladele raskusi. Kui teaduse hindamisel omistatakse nii suur tähtsus sellistele näitajatele nagu mõjutegur või h-indeks, siis ei pruugi humanitaaria ja Eesti-alase uurimistöö väärtused kunagi päevavalgele tulla, nähtavaks ega kuuldavaks saada. Humanitaaria ja Eesti teemade uurimise väärtused ei tarvitse uusliberaalse uurimistoetuse mudeli järgi olla kvantitatiivselt mõõdetavad. Ja see on minu meelest hea: väärtust ei saagi alati kvantitatiivselt välja arvutada, ja seda isegi nappide majanduslike võimaluste keerukas olukorras. Olen õnnelik, et töötan asutuses, kus mul on juurdepääs uurimistoetustele, mis ei põhine kvantitatiivsetel tulemustel. Olen kujunenud teadlaseks keeruka ülesande kaudu tuua Eesti-uurimus oma eriala diskursusse.

Mõtestan eesti humanitaaralasid üldise järjepidevuse kaudu: kas riik soovib tagada, et eesti teaduskeel jääb elavaks, hingavaks rikkaliku intellektuaalse traditsiooni kandjaks? Sellest on viimastel kuudel ajakirjanduses väga palju räägitud. Kas riik tahab tagada, et näiteks eesti rahvaluule arhiiv – üks kõige külluslikumate kogudega arhiive, mida üldse võib kujutleda – saab ka järgmise põlvkonna huviliste ja uurijate teadmiste lätteks? Kas riik tahab, et ERA kui inspiratsiooniallikas avaneks muusikutele, kunstnikele ja õpetajatele, kelle töö lisab oma panuse rahvuskultuuri õitsengusse ja n-ö rahvusvahelisse Eesti brändi? ERA Eesti-uuringud tähendavad paratamatult tõlkimist ja tõlgendamist: hääled, murded, lood ja maailmavaated tuleb teha praeguses keeles ja ajas mõistetavaks. On ilmselge, et alusuuringud, mis hoiavad ERA kogude sisu ühenduses elava, hingava eesti kultuuri ja teaduskeelega ning annavad ainest ka minutaoliste teadlaste tööle, peavad olema eesti keeles. Kui tõlkida teadustööd kohe rahvusvahelisse teaduskeelde, näiteks inglise keelde, siis pööratakse sellega selg kohalikule kasutajale, võõrandatakse pärimuskultuuri uurimine selle esmasest allikast ning see oleks suur kaotus. Muidugi, mu eesti sõbrad ja kolleegid, kes on Eesti-uuringutele pühendunud, avaldavad töid „mõjukates“ rahvus­vahelistes ajakirjades ja kirjastustes, aga see on teistlaadi töö, kus tehakse oma teadmistest rahvusvahelisele publikule teine tõlge. On selge, et eesti humanitaarteadus ei vasta uusliberaalse teadusrahastuse mõõdupuule. Järjepidevus ei ole kvantitatiivselt mõõdetava mõju küsimus, see on midagi Teravmägede seemnepanga-taolist.4 Pärimus, mida Eesti-alane humanitaaria aitab säilitada, on suunatud tulevikku, mil põlisuse ja eripära väärtus võib olla ennenägematu ja piiritu – see on igal juhul väärtus. Ja on väga vähe teadlasi, kes oskavad teha seda elutähtsat tööd eesti teaduse ja kultuuri ning minutaoliste rahvusvaheliste teadlaste heaks. Oleksin väga soovinud tulla 4. märtsil Eesti Rahva Muuseumis toimunud pärimusmuusikute kontserdile eesti rahvaluule arhiivi toetuseks ja väljendada oma toetust.

Millistele küsimustele pead kõige sagedamini vastama seoses oma Eesti-huvi ja elukutsega?

Tihti tuntakse uudishimu, mis meelitas mind Eestit uurima. On veel terve rodu stereotüüpseid küsimusi, mida eestlasedki on kuulnud. Kus on Eesti? Mis keelerühma eesti keel kuulub? Kuidas on muusika ja laulmine seal nii tähtsad? On küsitud, kas mu pere on baltisaksa päritolu ja kas olen XVII sajandi mõisnike Engelhardtide sugulane.5 Ma ei tea täpselt, aga natuke kahtlen selles. Kuna väljaspool Eestit töötavaid Eesti-uurijaid on vähe, tuleb erialaselt alati tõlkida ja paljut ka algusest peale selgitada. See näitab, et mu töö on uudne ja huvitab inimesi. Alati innustab ja on meeldiv olla koos eesti kolleegidega, kellega saab kohe asuda uurimis­küsimuse üksikasjade ja paradokside juurde ning õppida nende tarkusest ja kogemusest.

1 Vt Andreas Kalkun, Igal linnul oma laul: Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku laulud muutumistes. Jeffers Engelhardt. Singing the Right Way. Orthodox Christians and Secular Enchantment in Estonia. Oxford: Oxford University Press, 2015, 268 lk. – Res Musica nr 7, lk 144–146; https://resmusica.ee/wp-content/uploads/2017/04/rm7_2015_144-146_Kalkun_arvustus.pdf

2 Ettekanne „Voice studies, ingressive phonation, and ideologies of speaking and singing in Estonian“ konverentsil „Expressions and Impressions: Personal and Communal Aspects of Traditional Singing“ Eesti Kirjandusmuuseumis 7. – 9. XI 2018. https://www.youtube.com/watch?v=9G5-Zkj6TRo&t=248s&fbclid=IwAR0cjZJrkuMh7EKDE4xOKB-uzwLwGrxcPQPN59BT9O4I1wJQm-afBECY3bQ

3 See on Veljo Tormise loodud väljend, http://www.tormis.ee/Regilaulmise_stiilitunnused.pdf

4 Teravmägede seemnepank (Svalbard globale frøhvelv, Svalbard Global Seed Vault) on maailma kultuurtaimede seemnete tagavara sisaldav hoidla Norras Lääne-Teravmägede saarel.

5 Engelhardtid on Šveitsi päritolu vana baltisaksa aadlisuguvõsa, kelle arvukad liikmed elasid sajandeid Eestis ja olid mitmete mõisate omanikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht