Sõduri lugu kõnetas saarlasi ja suvitajaid

Rändansambli kuvand töötas ilmselt igal tasandil, sest vodevilliansambliks, kes võiks sama hästi mängida ka kõrtsi nurgas, pidas seda ka mõni inimene publiku hulgast.

MARIA MÖLDER

Mustjala festivali avakontsert, Igor Stravinski „Sõduri lugu“ 19. VII Ninase rannakaitsepatareis. Libreto autor Charles-Ferdinand Ramuz (vene rahvajutu põhjal), eesti keelde tõlkinud Häidi Kolle. Esitajad Ott Aardam (lugeja), festivali ansambel: Tõnu Kalm (klarnet), Julius Klimavičius (fagott), Mart Kivi (trompet), Toomas Vana (tromboon), Rein Roos (löökpillid), Kristina Kriit (viiul) ja Imre Eenma (kontrabass), dirigent Andrus Kallastu.

Ninase 1939. aastal rajatud rannakaitsepatarei suurtüki laskeava ümbruse loodus on tõepoolest maagiline, mistõttu on seal praegu – eriti ilusa ilmaga – muusikaürituse korraldamiseks täiesti hurmav õhkkond, ehkki koha ajalooline taust ei ole just meeldiv.

Tõsise muusikahuvilise meelitas siia sel korral kurikuulsa Stravinski teose esitus ja küllap ka teadmine, et varemgi on siin ettekandele tulnud põnevaid helitöid, kas või Kristjan Kõrveri kammerooper „Raud-Ants“ (esitajad ansambel Resonabilis ning toogi kord dirigent Andrus Kallastu ja lavastaja Ott Aardam), mille eest saadi teatriliidu aastapreemia žürii eripreemia. Mustjala festivali kunstiline juht ja peakorraldaja Aare Tammesalu on saarlastes ilmselgelt äratanud usaldust ja sümpaatiat, tuues aastate jooksul üksnes Ninase rannakaitsepatarei laskepatareisse esinema professionaalseid muusikuid, sh Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Keelpillikvarteti.

Selgi Mustjala festivalil tuli Saaremaa süvasadamas lavale Estonian Dream Big Band, Kadri Toomoja mängis väidetavasti Eesti vanimat ja hiljuti renoveeritud Kihelkonna orelit, viiuldaja Mari-Liis Uibo, vioolamängija Toomas Nestor ja tšellist Aare Tammesalu esitasid keelpillimuusikat, sealhulgas ka Mirjam Tally nüüdisteose „Birds for Company“ ehk „Lindude seltsis“ soolo­tšellole ja elektroonikale. Muusika kõrval astus Maimu Bergi kokku pandud kavas üles üksjagu luuletajaid-kirjanikke, kusjuures ka kunsti- ja filmikava oli loogiliselt seotud Tagaranna kaluriküla tegemistega.

Mustjala festivali avakontserdil mängiti Ninase kaunis looduses asuval militaarobjektil aga Stravinski „Sõduri lugu“, üht XX sajandi tuntumat ja märgilisemat militaarteemalist teost, mille peategelane on sõdur (hoobilt meenub ka Alban Bergi „Wozzeck“).

Iigor Ssttrravinnsski, hääldab Tammesalu iseäranis selge diktsiooniga helilooja nime ja teeb publikule festivali kohta oma veerandtunnise sümpaatse sissejuhatuse. Teose „L’Histoire du soldat“ noodid on lõbusalt värviliste pesulõksudega pultidele kinnitatud ja ootavad ettekande algust. Tuult ei ole, ilm on selliseks koosviibimiseks ideaalne ja Saaremaal suvitajad on ümmarguse „lavaaugu“ ümber kenasti platsi võtnud.

Publiku lemmik on ilmselgelt lugeja Ott Aardam, kes võib küll teha deklameerimisel paar vääratust, kuid üldiselt on teksti interpreteerimisel osav ja ülimalt fantaasiarikas, tarvidusel suurejooneline, teinekord karm. Eriti jutustajarollis (ta on ka sõdur, saatan ja printsess) tekitab tema hääletooni ja teksti koosmõju seoseid „Muinasjutuga tsaar Saltaanist“. Aardam seisab harilikult puldi taga, kus sumisevaid mesilasi täis põdrakanep annab tema selja taga lavakujundusele erksa tooni. Mõnikord marsib ta aga hoogsalt ringi ümber ansambli, kui tema sõdurtegelane võtab heaks pikema reisi ette võtta.

Sumisevaid mesilasi täis põdrakanep annab lugeja Ott Aardami selja taga lavakujundusele erksa tooni.

Aare Tammesalu / Mustjala festival

Lugu algab heakõlaliselt ja korduvate teemadega, ehkki muusikasse visatakse järjest rohkem sisse dissonantse ja ansambel kõlabki nagu pisut lõbusas tujus rändorkester, ühtaegu entusiastlikult ja meloodiliselt. Juba teose süžee järgi võib arvata, et viiulil on ses helitöös teistest pillidest kohati suurem roll. Nii see ongi: tegelikult on „Sõduri lugu“ suisa esimene teos, kus Stravinski on kasutanud viiulit soolopillina, ja Kristina Kriit sobib solistiks hiilgavalt, kuid teeb ka suurepäraselt vahet solistlike ja ansamblipartiide vahel ega tee väikese ja 1939. aastal hoopis teistel eesmärkidel maa sisse rajatud laval mängides publikule sugugi hinnaalandust. Kogu ansambel on tõesti hüva, koosneb tuntud ja veel tuntumatest muusikutest. Kui viiul, mille üle loos võitlus käib, on sõduri hing, siis Rein Roosi trummidel on alati tähtis osa ärevuse edasiandmisel – trummid sümboliseerivad Stravinski teoses saatana teemat. Kurvad ja mõtlikumad teemad on aga muusikas sageli puupuhkpillide (Tõnu Kalm klarnetil ja Julius Klimavičius fagotil) mängida.

Rändansambli kuvand töötas ilmselt igal tasandil, sest vodevilliansambliks, kes võiks sama hästi mängida ka kõrtsi nurgas, pidas seda ka mõni inimene publiku hulgas – vahel on maakontsertide puhul suisa naljakas, kuidas justkui loožis istuvad inimesed peavad vajalikuks muusikalavastuse ajal telefonikõnedele vastata. Ometi on „Sõduri lugu“ üks muusikaloo tähtsaid verstaposte, kus Stravinski ei ole andnud hõlpu muusikutele ega ka lugejale (jutustajal tuleb olla üksi mitmes rollis). Kuigi lihtsamates korduvates lõikudes võib suisa ekslikult tunduda, et milleks üldse dirigent, saab keerulisemate struktuuridega osade saabudes peagi selgeks, et tänu Andrus Kallastule see spektaakel nii kenasti ja läbimõeldud karakteritega koos püsibki.

Stravinski muusikas on ühte patta pandud mustlasviise ja vene rahvalaule, džässi, valsse ja kõiksuguseid Esimese maailmasõja aegseid moodsaid tantse ja viisikesi, mis esindavad kõik koduse vastandit võõrast, sealjuures on need asetatud kihiti või moodustatud neist kiireid popurriisid. Sageli võib kuulda polürütmi­lisi lõike, kus muusikast moodustub justkui mitu ladet, üks tantsuline, teine näiteks jutustav või eleegiline. Tagant­järele vaadates on Stravinski saanud maha meeletult hea ajastu muusikalise ülevaatega. Esituskoosseiski on valitud tolle ajastu džässi ja väiksemat sorti sõjaväeorkestri kõverpeeglina. Teose kulminatsioon, kus vanakuri korraks võidetakse, on ülimalt hoogne ja meenutab mõne filmi tagaajamisstseeni, kus olukord muutub sekunditega. Inimeste pea või jalad nõksutasid kaasa, Aardami kõnelauluks painduv hääl pani muhelema.

Ka sisu pole mingi kerge laadateos, vaid räägib lihtsustatult inimloomuse tumedatest külgedest: tegu on põhimõtteliselt ühe „Fausti“ loo variatsiooniga, kus saatan ostab ära sõduri viiuli (ja selles peituva hinge) ning pakub vastu raamatu, mille toel rikkaks saada. Ehkki teos on kirjutatud Esimese maailmasõja ajal ja peategelane on sõdur, võiks see samahästi rääkida loo igaühest meist. Küsimus on ju suuresti selles, kas õnnelikuks teeb materiaalne heaolu või hingeline rahu ja lähedased suhted kallite inimestega – selline igavikuline teema, millega tuleb varem või hiljem rinda pista igaühel. Mitte kõigil ei tule nende kahe vahel valida, kuid ometi satutakse olukorda, kus mõlemat korraga saavutada on keeruline ja tuleb teha otsuseid, et vähemalt tasakaal nende vahel oleks parem. Kui müüd hinge (selles loos viiuli) vanakuradile, siis on seda päriselt tagasi saada keeruline – kui mitte võimatu. Mida vähemaga inimene lepib, seda õnnelikum on. Kui ambitsioonid järjest suurenevad, on ka õnne pisiasjades raskem näha.

On arvatud ka nõnda, et teose loomise ajal Šveitsis pagenduses viibinud Stravinskile võis hinge kaotamine tähendada kodumaad: ta justkui müüs oma kodumaa maha, et elada võõrsil paremat, viljakamat, edukamat ja turvalisemat heliloojaelu. Nagu teame, pidi ta hiljem Venemaalt (õieti juba Nõukogude Liidust) eemal olema suurema osa elust. Ju seegi on tuttav tunne paljudele ja seda kõike arvestades kõnetas see vene rahvajutul põhinev Stravinski teos nii saarlasi kui ka suvitajaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht