Sofia Gubaidulina ida ja lääne vahel

Igor Garšnek

Mulle on kõige olulisem mitte sekkuda oma intuitsiooni, mitte jääda intuitsioonile jalgu. Sofia Gubaidulina 11. detsembril tähistatakse Estonia kontserdisaalis maailmakuulsa helilooja Sofia Gubaidulina 80. sünnipäeva autorikontserdiga, kus Andres Mustoneni dirigeerimisel saab ERSO, segakoori Latvija ja Vadim Repini esituses kuulda helilooja kahte silmapaistvat suuroopust. Mõlemal on ka oma muusikalooline eellugu. Esiteks tuleb ettekandele Sofia Gubaidulina viiulikontsert „Offertorium” (1980, 1982/86), mis on pühendatud legendaarsele viiulikunstnikule Gidon Kremerile, kelle ettekandes kujunes helitööst 1990. aastatel helilooja jõuline läbimurre rahvusvahelisele areenile. Seekordsele esitusele lisab kaalu ja isikupära tänane maailma tippviiuldaja Vadim Repin, kelle tuline kirglikkus ja sädelev mängutehnika, muusikaline poeesia ning tohutu fantaasialend on teinud temast pikisilmi oodatud viiulisolisti suurimatel kontserdilavadel üle kogu maailma.

Teine teos – oratoorium „Johannes Ostern” (2001) on mõtteline järg neli aastat tagasi samas koosseisus ja samal laval kõlanud Sofia Gubaidulina Johannese passioonile. Nüüd ettekantava „Johannes Ostern’i” solistideks on Raminta Vaicekauskaitė (sopran, Leedu), Mati Turi (tenor), Vytautas Juozapaitis (bariton, Leedu) ja Vladimir Miller (bass, Venemaa). Nii et tegemist on hästi kõrgel tasemel rahvusvahelise interpreetide meeskonnaga.

Juba aastaid Saksamaal elav Sofia Gubaidulina on praegu kogu maailmas kõrgelt koteeritud helilooja, kuid enam kui 30 aastat tagasi tundsid tema loomingut tollases NLiidus vaid vähesed intellektuaalid. Ja sama vähe tunti teda mõistagi teisel pool „raudset eesriiet”. Kummatigi teadsid Gubaidulinat ja tema teoseid ning tutvustasid neid laiemale publikule 1970. aastate lõpus eesti interpreedid eesotsas Andres Mustoneniga. Selleks, et mõista paremini Sofia Gubaidulina muusikalist sisekosmost nii omas kui praeguses ajas, tuleks heita pilk tema senise loomerikka elutee ja saatuse keerdkäikudele.

Kunagine „dissident”, kel huviks kristlik müstika

Sofia Gubaidulina on sündinud Kristopolis Tatarimaal 24. oktoobril 1931. aastal. Kaasani konservatooriumi, kus ta õppis klaverit ning kompositsiooni, lõpetas noor muusik 1954. aastal. Edasi viisid kompositsiooniõpingud Moskva konservatooriumisse Šostakovitši assistendi Nikolai Peiko juurde ning hiljem aspirantuuri Vissarion Šebalini käe alla. Iseseisvalt hakkas Gubaidulina heliloominguga tegelema alates 1963. aastast. Koos Viktor Suslini ja Vjatšeslav Artjomoviga asutasid nad ansambli Astreja, mis spetsialiseerus improviseerimisele vanavene, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Aasia autentsetel instrumentidel, sh Aasia regiooni rituaalsetel ja rahvapillidel. Nende unustussevajunud kõla ja tämber, samuti 1960. aastate üldine eksperimenteeriv vaim kogu maailma muusikas avaldasid olulist mõju noore Gubaidulina kui helilooja kujunemisele.

Juba 1980. aastate algusest peale on Sofia Gubaidulina teosed leidnud läänemaailmas järjest suuremat kõlapinda, seda suuresti tänu Gidon Kremeri eestkostele ja toetusele. Schnittke ja Denissovi kõrval loetakse teda üheks juhtivaks vene uue muusika rajaleidjaks. Tollased nõukogude ametivõimud pidasid aga Gubaidulinat (samuti kui Schnittket ja Denissovit) tema „läänelikkuse” tõttu dissidendiks, mistõttu nende helitööd olid pikka aega tollastes ametlikes kontserdikavades ja raadioprogrammides kui mitte just keelatud, siis ebasoovitavad sellegipoolest. Ja seda vaatamata asjaolule (või just sellepärast?), et Gubaidulinal oli tolleks ajaks juba ette näidata mitmeid rahvusvahelisi kompositsiooniauhindu.

1992. aastal läks Sofia Gubaidulina elama Saksamaale, praegu on tema kodu Hamburgi lähedal. Ta on Berliini Kunstide Akadeemia ja Hamburgi Freie Akademie der Künste liige. Tema looming on pälvinud mitmesuguseid auhindu, sealhulgas Rooma rahvusvahelise komponistide konkursi preemia (1974), Koussevitzky rahvusvaheline heliplaadiauhind (1989 ja 1994) viiulikontserdi „Offertorium” eest, Franco Abbiato preemia (1991), Venemaa riiklik preemia jpt. 1998. aastal vääris Gubaidulina väga kaaluka preemia Jaapanist – Premium Imperiale.

Kuigi Sofia Gubaidulina on saanud vene hariduse ja teda ümbritses kaua aega vene kultuurikeskkond, on tema loomingus äratuntavad tatari intonatsioonid. Selles mõttes paikneb Gubaidulina justkui ida ja lääne vahel. Ent kuna ta on kasutanud ka nii Euroopa kui Ameerika avangardmuusika kompositsioonitehnilisi võtteid, on tema helikeel olnud algusest peale väga isikupärane. See eristab teda paljudest teistest nüüdismuusika autoritest. Gubaidulina peab oma suurimateks eeskujudeks Šostakovitšit ja Webernit, kuid tema loomingule on märkimisväärse jälje jätnud ka orientaalfilosoofia.

Üks Gubaidulina helitööde silmatorkavaid iseärasusi on peaaegu täielik „puhta”, s.t programmita muusika puudumine. Enamjaolt on tema teosed kirjutatud mingis kindlas muusikalises dimensioonis, olgu see siis kirjanduslik poeem, mille sügavat ridadevahelist mõtet ta püüab edasi anda, mingi rituaal või lihtsalt omalaadne instrumentaalne action. Ta on huvitunud kristluse sümbolistlikust müstikast, antiikaja Egiptuse ja Pärsia kirjandusest, aga ka paljude nüüdisaja poeetide luulest. Eriti lähedane on talle Marina Tsvetajeva looming, kellega ta tunneb hingelist sidet.

Kõneldes traditsioonilise ja nüüdismuusika seostest, on Gubaidulina ise väljendanud niimoodi: „Vanamuusika ja nüüdisaegsete kompositsioonitehnikate ideaalne ühendamisviis on niisugune, kui helilooja põimib ühte küll elemente vanast ja uuest, ent teeb seda nii loomulikult, nagu ta poleks kummastki kasutanud ühtegi nooti. Ei vanast ega uuest.”

Ning selgitanud seda väikest paradoksi enda näitel: „Kõik, mis ma olen oma loomingusse väljastpoolt assimileerinud, on nagu ühe suure puu juured. Mu teosed on aga sellesama puu oksad ja lehed. Mõni võib neid puulehti küll kirjeldada kui uusi, kuid sellele vaatamata on need ikkagi ainult lehed ja sellistena alati traditsioonilised ja vanad.”

Ühe Ameerika ajakirjaniku küsimusele, kas looming võib olla ka lõbuasi, vastas Sofia Gubaidulina samuti paradoksiga: „Kõige põnevam on just iga teose alustamine. Esimene kooskõla pakub mulle oma uutes värvides alati suurt naudingut. Aga ainult hetkeks, sest kui ma hakkan järele mõtlema, et mida see kõik tähendab – siis pole mul enam kaugeltki lõbus …”

Oma eeskujudest rääkides rõhutab Sofia Gubaidulina suurimate mõjutajatena Šostakovitšit ja Webernit, ent lisab samas: „Kuigi minu muusikas pole neist kummastki otseseid jälgi, on nad mõlemad mulle õpetanud kõige tähtsamat – alati tuleb iseendaks jääda.”

Gubaidulina, Eesti ja grandioosne müsteerium

Aastal 1978 toimus Tallinnas esimene vana- ja nüüdismuusika festival, mille kunstiliseks juhiks oli tollal noor Andres Mustonen. Seal sai meie publik esmakordselt kuulda mitmete vene avangardheliloojate, nende seas Sofia Gubaidulina teoseid. Palusingi Andres Mustonenil toonaseid sündmusi, aga ka Gubaidulina loomingut ja eelseisvat pühapäevast kontserti veidi lähemalt kommenteerida.

Sina oled ju Sofia Gubaidulina „maaletooja”. Kuidas siis Gubaidulina ja tema muusika sügaval nõukogude ajal Eestimaale sattusid?

Andres Mustonen: Gubaidulina oli seal Moskvas lausa keelatud helilooja, peaaegu dissident. Ta ei teinud mingeid kompromisse ega pugenud kellegi ees. Seetõttu teda Moskva heliloojate liidus ei sallitudki. Ta on alati olnud see, kes ta on – ja on selleks ka jäänud. 1978. aasta festival oli Eestis tema loomingu esmatutvustuseks, kuid aastatega on meil see loominguline koostöö aina süvenenud. Viimati aastal 2007, kui juhatasin siin tema „Johannese passiooni”, mille jätkuks on nüüdne oratoorium „Johannes Ostern”. Muuseas, me alustamegi pühapäevasel kontserdil „Johannese passiooni” viimase osa muusikaga, selle maavärisemise episoodiga – ja läheme sealt „Johannes Ostern’ile” üle.

Gubaidulina helimaailm on väga sensitiivne ja ekspressiivne, tema muusika liigub läbi oma vaimu tunnetuslikkuse ja see on väga isikupärane. Temas on kaks poolt – ühelt poolt Bachi meenutav monumentaalsus ja polüfoonilisus ning teiselt poolt justkui Weberni hästi peene pliiatsiga kirjutatud detailid. Ja need mõlemad pooled ühinevad tema loomingus.

Detailne tekstikäsitlus ja intervallika sensitiivne tunnetamine on vaid üks väike osa Gubaidulina grandioossest müsteeriumist, mida ta oma suurte kõlamassidega loob. Kujuta ette orkestrit kaheksa löökpillimängija ja nelja klahvpillimängijaga – Estonia lava on selleks liiga väike! Mistõttu koor lähebki rõdule, lavale see lihtsalt ei mahuks.

Võib öelda, et Gubaidulina muusika algab intiimsest tunnetusest, mis viib suurte ja ülevate, piltlikult öeldes taeva- ja põrguväravate kujutluspiirideni. Ja muidugi see tema hingestatud tekstitõlgendus – see ei rajane mingil väljamõeldud süsteemil, vaid kaemuslikkusel. Kaasahaarav dramaatiline tegevustik näib aga viitavat vene ooperile, Mussorgskile näiteks.

Mis imenipiga sa niisuguse tippviiuldaja nagu Vadim Repin siia esinema said?

Vadim Repiniga on mul pikaajalised suhted, mäletatavasti käis ta kunagi Tallinnas esinemas umbes kümneaastase imelapsena. Siiani oleme koos musitseerinud klassikalise repertuaari raames – Beethoven ja Brahms näiteks. Meil klapib see koostöö väga hästi.

Samas oli ta väga vaimustatud Gubaidulina viiulikontserdist, mida ta on mitmel korral esitanud. Ja ükskord ta ütleski, et seda teost me võiksime ju koos teha. Kui ma siis Repinile mainisin, et meil on tulemas Gubaidulina juubelikontsert, siis ta arvas, et Gubaidulina viiulikontsert on ka ainus teos, mida ta siin esitaks, kuna teda ei huvita enam klassikalised viiulikontserdid.

Aga Repin ütles ka, et see, kes on kokku puutunud Sofia Gubaidulina muusikaga, pole enam endine inimene pärast seda, kui ta on sellega tööd teinud. Nii et nõnda sügav mõju on Gubaidulina helitöödel maailma tippinterpreetidele! See pole mingi spirituaalne meeleolutsemine – kui inimene ennast ei sulge, siis see muusika kõnetab teda juba jäädavalt.

Kuidas sinu ja Gubaidulina koostöö nüüd edaspidi jätkub?

Järgmisel poolaastal on suurematest ettevõtmistest Peterburi Filharmoonia Suures saalis kavas Gubaidulina autoriõhtu, mida ma dirigeerin. Ta tegi ettepaneku, et seal esineks meie ERSO – Gubaidulinal on varasemast jäänud ERSOst väga hea mulje. Ma arvan, et ERSO esinemine niisuguse renomeega saalis on kogu meie kultuurile oluline sündmus, ent kooridest on sinna kohale kutsutud siiski suured vene koorid.

Järgmine esinemine on ilmselt veelgi tähtsam, kuna see toimub rahvusvahelisel Luzerni festivalil, kus Gubaidulina on resideerivaks heliloojaks. Kuid need on vaid lähiaja koostöö kõige olulisemad sündmused. Eks edaspidist näitab aeg.