Stiilipuhas, nooruslik ja uljas

Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust.

ANITA MAASALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Autoritund. Jaan Rääts 90“ 15. X Mustpeade majas. Johan Randvere (klaver) ja Jakob Teppo (klaver), Tallinna Kammerorkester, dirigent Rasmus Puur. Kavas Jaan Räätsa muusika.

15. oktoobril oleks helilooja Jaan Rääts saanud 90aastaseks. Peaaegu kaks aastat tagasi meie seast lahkunud Räätsa ligi 20 aastat kestnud raadio- ja televisioonitöö, sama pikk aeg heliloojate liidu juhina ning üle 30 aasta õppejõuna Tallinna konservatooriumis ja Eesti muusika­akadeemias (praegu EMTA) tegid temast pooleks sajandiks ühe Eesti muusikaelu juhtfiguuri. Märgilise helilooja sünniaastapäeva tähistas 15. oktoobri õhtul Tallinna Kammer­orkester dirigent Rasmus Puuri juhatusel.

Muusikalised kahekõned

Tõnu Kaljuste kureeritud kontserdisari „Autoritund“ kõnnib nüüdseks oma teist hooaega ning kuna eesti heliloojate nimekiri on veel pikk, võib sarjale potentsiaalselt ennustada veel palju aastaid. Rõõmustav oleks näha, et „Autoritunnis“ võetaks ette ka mõni meie noorema põlvkonna helilooja: nii ei jääks uus muusika ainult nišivaldkonnaks, vaid jõuaks rohkem ka laiema publikuni. Kui tõmmata siinkohal mõtteline paralleel Jaan Räätsaga, siis oli ta ju 1979. aastal Eesti muusika päevade algataja ning see festival on tänini meie uue muusika kasvulava. Selleks et uued loojad saaksid peale kasvada, tuleb neid aga aeg-ajalt ka üles noppida.

Nüüd aga lähemalt kõnealusest kontserdist. Sedapuhku oli Tallinna Kammerorkestri kava mitmekesistatud klaverimuusikaga, nii et keelpilliorkestri teoste vahel kõlas „24 marginaali“ kahele klaverile Johan Randvere ja Jakob Teppo esituses. Pianistid ning orkester asusid nõnda (esitamata küll ühtki teost üheskoos) kõlalisse ja ruumilisse dialoogi, mis mõjus seda terviklikumalt, et teoste vahel aplaus ei kõlanud. Pärast esimese orkestriteose lõppu võtsid pianistid teate­pulga orkestrilt nii loomulikult üle, et hea tahtmise juures võinuks seda kirjeldada kui üht suurt concerto grosso’t, kus muusikaline materjal on kord orkestri, kord solistide ansambli käes.

Jaan Räätsa tuntuim oopus, esimene kontsert kammerorkestrile, kanti dirigent Rasmus Puuri valitud peadpööritavas tempos ette imetlusväärse kergusega.

Rene Jakobson

„24 marginaali“ oli kavas jaotatud kaheks osaks. Randvere ja Teppo duo mõjus marginaale esitades võrdsete partneritena: nad lõid kõrvale harmoonilise ansambli, kus ei tekkinud küsimust, kelle käes on parasjagu üks, kelle käes teine hääl. Nende miniatuuride omapära peitub minu arvates selles, et need on justkui Räätsa kogu loomingu miniatuurne versioon: paariminutiliste katkenditena saab ülevaate kõigest, mis on tema loomingule iseloomulik. Mõtteliselt võikski kujutleda neid kui ääremärkusi või kommentaare Räätsa teostele ja seepärast sobisid need kavas hästi ka just orkestripalade vahele.

Truu stiilile, ustav rütmile

Klaverimuusika kavasse lisamine oli leidlik valik. Räätsa muusika niivõrd iseloomulik ja äratuntav autorikäekiri, mida Eino Tamberg on nimetanud lausa ex libris’eks1 ning mis poolteist tundi kestva kontserdi puhul võinuks kujuneda mõneti etteaimatavaks ja üheplaaniliseks, sai kompenseeritud žanrilise vaheldusrikkusega. Räätsa kohta näib kohane kasutada väljendit „kiire muusika meister“. Tema leivanumber oli tempokas, motoorne instrumentaalmuusika, millest ei maksa otsida hella tundelisust ega filosoofilist allteksti, küll aga pakatab see energiast ja pulbitseb rütmikast. Ka tema teoste aeglastes osades on allasurutud energiat, mis ootab väljasaamist. Olgugi et tähistame Räätsa 90. sünniaastapäeva, on tema muusikas midagi igihaljalt nooruslikku.

Avastasin sel kontserdil muuseas ka Räätsa lüürilisema ja meloodilisema poole. See avaldub eriti ilmekalt keelpilliorkestriteoses „Divertisment“ op. 54, mida on võrreldes ülejäänud kavaga esitatud võrdlemisi vähe, kuid teenimatult, sest nii mõneski mõttes oli tegu õhtu kõige põnevama oopusega. Teose algul vaikusest välja kasvanud lüürilises tšellosoolos ja sellele järgnenud aeglases sissejuhatuses võib aimata rahvalaulu intonatsioone. Selles on midagi melanhoolset ja igatsevat, mis suundub peagi taas tormilisse töötlusse. Muusikateadlane Ofelia Tuisk on öelnud, et Räätsa muusika laulab harva, kuid see-eest kõneleb kirglikult.2 Pärast seda kontserti tahaksin öelda, et Räätsa muusika küll laulab harva, kuid kui ta seda teeb, siis samuti kirglikult, sisemise põlemisega.

Loominguline läbilõige

Seekordse autoriõhtu kavas olnud neli teost iseloomustavad nelja kümnendit Räätsa loomingus, kusjuures oli tehtud nutikas otsus liikuda uuematest vanemate poole. Eino Tambergi sõnul on Räätsa loomingu periodiseerimine küllaltki tinglik, sest talle iseloomulikud jooned on äratuntavad nii esimestes kui ka viimastes oopustes ning kanduvad järk-järgult ühest perioodist järgmisse.3 Nii sai publik ühe õhtu jooksul justkui Räätsa muusika portree, alustades küpsema ja rafineeritumaga ning lõpetades noorusliku ja uljamaga. Ühtlasi sai tõenäoliselt igale kuulajale hästi selgeks tema loomingu stiilipuhtus.

Kontserdi kava raamisid Räätsa kaks kontserti kammerorkestrile op. 16 ja op. 78, mida lahutab ligi veerandsada aastat. Tallinna Kammerorkester on mõlemad kontserdid ka salvestanud ja oma 25. tegevusaasta puhul vinüülplaadil välja andnud, rääkimata arvukatest kordadest, mil need teosed on figureerinud orkestri kontserdikavades. Nii on need kaks teost Tallinna Kammerorkestril sisuliselt veres ja raske oleks kujutleda teist kollektiivi, kelle repertuaari need paremini sobituksid ning kes neid paremini esitaks. Avateosena kõlanud teist kontserti on sealjuures esitatud vanemast vennast hulga harvem, kuid selle võrra oli see mulle isegi põnevam kuulamine.

Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust. Seda enam et kontserdi viimase teosena kõlas Räätsa tuntuim oopus – esimene kontsert kammerorkestrile, mis kanti dirigent Rasmus Puuri valitud peadpööritavas tempos ette imetlusväärse kergusega.

1 Tsitaadist kontserdi kavalehes.

2 Evi Arujärv, Meenutades Jaan Räätsa. – Sirp 8. I 2021.

3 Evi Arujärv, Helilooja Jaan Rääts. Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 45.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht