Südasuvine õhuloss

Pealtnäha pretensioonitu, kuid läbimõeldud klassikalise muusika festival „Klaaspärlimäng“ rõõmustas sel aastal publikut tänapäevasema suunaga.

GREGOR KULLA

Muusikafestival „Klaaspärlimäng“ 8. – 13. VII Tartus, kunstiline juht Peeter Vähi.

Kolmandat või neljandat aastat festivalil käies tunnen end asjaarmastaja klaaspärlimängurina, teist aastat amatöörist muusikamagistrina. Olen püüdnud mängust võimalikult truult osa võtta, et magister Ludi ja tema parema käe koostatud mängu pärlisärast suvist jumet püüda. Enda kahjuks põlesin punaseks ja nüüd vahib minuga tõtt lehekülgede viisi märkmeid ja pilte. Nende põhjal võiksin igast kontserdist omaette arvustuse kirjutada, kuid kuna maht on piiratud, püüan anda festivalist võimalikult ausa kokkuvõtte, jättes arusaadavuse huvides ülevaatest nii mõndagi välja.

Nädalapikkuse mängu keskne „õhuloss“ oli Jaani kirik, mis pühitseti avakontserdil Roerichi pakti lipuga. Lossiväravad avas Kremerata Baltica ühes Gidon Kremeriga. Programm jäi mulle meelde eelkõige stilistilise mitmekülgsuse poolest. Kavas oli Bachi, Xenakise, Maskatsi, Britteni ja Kancheli muusika. Mõtlesin küll, et mitu kontserti on Pärdi „Fratresega“ avatud, aga mõte võttis peagi teise suuna, sest esimest korda sain elavas ettekandes kuulda Xenakise teost. Arhitektist helilooja muusika kõrvale oli asetatud Artūrs Maskatsi tantsuline teos „Kesköö Riias“, mis on kirjutatud Riia juutide kaitsjate ning päästjate Žanis ja Johanna Lipke mälestuseks. Kremer ja tšellist Giedrė Dirvanauskaitė lõid pahviks tummise tooni ning siiralt lapseliku tunnetusega. Orkestrit iseloomustas füüsiline tagasihoidlikkus, ent interpretatsiooniline jõud ja kammerlikkus. Õhtu uba, Xenakise teost „Aroura“ (tlk „Homerose maa“ või „Maa“), asus juhendama Kremeriga kohad vahetanud Tatjana Grindenko. Teose ainestik on pärit Homerose „Iliasest“. Avangardse muusika peale purtsatasid nii mõnedki minu ees istujad itsitama ja piilusid kinnituseks selja taha. Keegi ei vastanud nende purtsatustele. Xenakisega jõudis Kremerata Baltica kontsert haripunkti. Teose lõppedes mõtlesin, kas muusikutel oli „Arouraks“ eraldi poogen kaasa võetud. Tundus, et alles jäänud jõhve oli vähem kui neid, mis olid suurest kirest lõhki saetud.

Kontserdi lõpetas Benjamin Britteni „Lihtne sümfoonia“, mis mõjus selles kavas kohati iroonilisena. Teos põhineb kaheksal teemal (igas osas kaks), mille Britten on komponeerinud lapsepõlves klaveril ja seadnud ligikaudu kümme aastat hiljem keelpilliorkestrile (ja kvartetile). Nüüd mõtlen (üle): kas iroonia oli sihik? Hessegi on ju oma romaanis pilganud ülespuhutud intellektualismi ning Britteni sümfoonia paistab justkui sellele viitavat.

Alisson Kruusmaa (fotol) teos „Viis arabeski“, millega avati „Klaaspärlimängu“ viimane kontsert, andis õhtule mõtliku ja tagasivaatava ilme.

Peeter Vähi

Irooniale järgnes kontemplatiivsem kontsert. Õhtu sisustas Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel. Kõlas peamiselt kodumaine koorimuusika, millest enim jäid kõrvu teosed Riho Esko Maimetsalt, kes üllatas mind juba tänavustel Eesti muusika päevadel teosega „Kaks pala“ keelpillidele. Oli selge, et kooriteosed on kirjutatud RAMi taset silmas pidades, sest kasutatud oli kõiki meeskoori nüansse saali vappuma ajavatest bassiliinidest pilvini tõusvate tenorisoolodeni. Peale eestikeelsete oli kavas ladina-, saksa-, inglis- ja venekeelseid teoseid. Kavabukletis laiutavad loetelud koolidest, kus interpreedid on õppinud, saalidest, kus on esinetud, kuid kontserdi ega kava mõistmisele see suurt mõju ei avalda. Kuulajat aitaksid aga teosetutvustused, nende valikute põhjendused ning laulude (eesti- ja ingliskeelsed) tekstid. Sama päeva hilisõhtul astusid üles Hindol Deb (sitar), Florian Schiertz (tabla) ja Peeter Vähi (tanpura). Raagad viisid mind pooleldi transsi, kuid üle kahe tunni pikk etteaste venis päeva teise kontserdina ebamugavalt pikale.

Dante Alighieri 700. sünniaastapäeva tähistati Marius Petersoni kontsertlavastusega „Dante nokturn“. Festivalibukletis on kirjas, et kontsertlavastusele olid andnud impulsi „Jumaliku komöödia“ ja muusika seosed ning teost võiks käsitada muusikalise teekonnana põrgust ja purgatooriumist paradiisi. Muusikaliseks teekonnaks seda minu arvates küll nimetada ei saanud. Varajase muusika esitus oli ilmekas ja elav, kuid selle esinemine peamiselt osadevahelise üleminekuna ei toonud minu arvates välja ühtegi seost poeemiga. Näitlejate deklameerimine oli klassikaliselt selge ja eeskujulik, kuid suutsin seda nautida vaid esimesed pool tundi. Üle kahe tunni pikkune „Jumaliku komöödia“ eestikeelse tõlke mahalugemine mõjus minule põhjendamatult.

Klaverikontserdid

Seigelnud läbi õhulossi eri saalide ja tubade, jõudsin kergelt väsinuna kamina­tuppa, kus loodi sedavõrd intiimne ja soe õhkkond, et läks meelestki, et ma pole siin üksi. Lavale astus Peep Lassmann, kes avas festivali minisarja „Rektorid“. Hilisõhtusel kontserdil videvikuhämaruses esitas pianist prantslaste teoseid kõikvõimaliku peensusega ning kõneles ka iga teose saamisloost. Soolokontserdi teemaks oli valitud tiivulised olendid. Kava koosnes eelkõige pianisti lemmikust: Messiaeni muusikast, mille vahele olid poogitud ka Raveli ja Rameau teosed. Peale selle, et kontserdilt sai harda ülevaate helidesse valatud tiivulistest, andis Lassmann tagasihoidliku prantsuse klahvpilliloomingu ajastuülevaate (Rameau süit on originaalis klavessiinile). Sedavõrd intiimset, egopriid ning terviklikku kava ja esitust oskan võrrelda vaid varasemate aastate Anna-Liisa Elleri kontsertidega.

Lassmannile järgnes Ivari Ilja, kes esitas ennekõike kodumaist klaveriloomingut. Ilja kava oli bravuurne: algas Tubina vulkaanilise „Ballaadiga Mart Saare teemale“ ning lõppes Chopini pidurdamatu „Andante spinato et grande polonaise brilliantega“. Lassmanni kontserdil kõlanud Messiaeni teoste lahendust otsiv sisu vastust ei leidnud – piltlikustas üksnes protsessi, milles oli tunda otsingut. Tõnu Kõrvitsa „Mõistatus“ leiab seevastu lahenduse justkui ennast (mõistatust kui midagi, mis nõuab lahendust) tunnistades, endaga ühes käivat protsessi ilmestades. Pealkirjas tajutav probleem ja selle võti kandus edasi järgmisesse teosesse: Rautavaara klaverikontserti meenutava algusega „Põhja …“ hargneb klastritest kuni pingest impressionistlike arpedžodeni. Peeter Vähi uus teos on kui mitmekesine arendusvõtete arsenal. „Puhastustules“ leitavat teemat oli töödeldud pealtnäha kõigi võimalike vahenditega, millest enim jäid kõrva variatsioonid ja bachilik polüfoonia (fugett). Ekspressiivne teos mõjus kaleidoskoopiliselt ning vormiline tervik moodustus rohkem teoreetiliselt kui intuitiivselt. Märkisin teost kuulates vihikusse, et tegu on justkui orkestripartituuriga, mis kantakse ette klaveril. Vahest sobiks „Puhastustuli“ paremini orkestrile?

Kunst muusikas ja muusika kunstis

„Põhja …“ asemel lõunasse viisid Tarrvi Laamanni taiesed, mida ta maalis muusika ainesel kogu festivali vältel. Värvirikkad maalid on lõunamaise hõnguga ning kõigil neil figureerib üks või mitu mangolehe jäljendit. Abstraktne akrüülgrafiti tõi muidu tõsisevõitu kontserdisaali elujaatust ja värskust. Vasaku löövi seinal paiknes ka Nikolai Roerichi repromaalide näitus, mis oli Laamanni teostega sarnaselt kirka värvi­kasutusega, ent narratiivne.

Tarrvi Laamanni värvirikkad lõunamaise hõnguga taiesed, mida ta maalis muusika ainesel kogu festivali vältel, tõid kontserdisaali elujaatust ja värskust.

Peeter Vähi

Kujutavale kunstile tugineb ka Sander Möldri teos „Elust välja lõigatud“ (esiettekanne) koorile ja fonogrammile, mis avas hilisõhtuse Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ja Maria Faust Bandi kontserdi. Möldri teos on pühendatud Flo Kasearule, kelle näitusel seda ka esitati, ja Pärnu naiste tugikeskusele. Kirikuakustika toetas igati koori ja elektroonika sümbioosi. Fonogramm ei võtnud kordagi teost enda alla ega mõjunud võõrkehana, vastupidi: akustiline ja elektrooniline sulandusid ühte ning moodustasid ambivalentse ambient-koosluse. „Elust välja lõigatud“ viis mind justkui limbosse, kust otsisin tulutult õhku ahmides väljapääsu. Õnneks olen titena ristitud. Maria Fausti „Maarja missa“ julge ja ääretult vajalik stiimul on koduvägivald. Epneri otsekohene dramaturgia üllatab ning teose energia ainuüksi sellele keskendubki. Teos on kooripärane ning sõnadest oli võimalik suure pingutuseta aru saada. Faust on kasutanud võtteid, mis tõid mõttesse Tormise koorimuusika (paralleelsed kromaatilised käigud, sisse hingates laulmine jne), kuid oleksin soovinud seda missas kohata märksa sagedamini. Mõlemad heliloojad on keskendunud aktuaalsetele ühiskonnaprobleemidele ning kirjutanud oma kontseptsiooni muusikasse isikupäraselt ja selge kontuuriga. Kavast paistis läbi nüüdismuusika võlu ja vajalikkus ning Lassmanni sooloõhtu kõrval oli see kindlasti üks tugevamaid programmitervikuid.

Alisson Kruusmaa teosega „Viis arabeski“ avati „Klaaspärlimängu“ viimane kontsert, mille muidu sisustas üdini romantiline helikeel. Uudisteos on rahuliku ja pigem tundmusliku loomuga, pealkirjale vastandudes unisoonse algusega. Arenev motiiv kandub jõudu kogudes keelpillirühmadesse. Teise osa sädelus ja värelus ilmestab pealkirja ehk kõige ausamalt. Kaks viimast osa, millest esimene algab col legno, sulavad ühte. Märkamatult jõutakse õhkõrna kulminatsioonini ja maandutakse tühjusse kanduvasse sahinasse. Kolm esimest osa on selgelt eristatava tekstuuri ja ilmega, kuid kaks viimast justkui eelmiste osade töötlused. Teos andis kontserdile mõtliku ja tagasivaatava ilme, millele pildus kaikaid kodaraisse Mendelssohni vähem tuntud kontsert viiulile ja keelpilliorkestrile d-moll. Solist Hans Christian Aaviku fraseering ja kandevõime ajasid suu ammuli. Ekstreemkohad olid kadestusväärsed nii dünaamilise diapasooni kui ka karakteri poolest. Vaheajale järgnes Tšaikovski „Serenaad keelpillidele“, mida kavas nähes mõtlesin: miks? Miks valitakse tänavu kavva teos, mida on kuuldud söögi alla ja peale? Ilus muusika? Toob publiku saali? Seda küll, kuid minu arvates ei näita see muud kui kava koostaja kitsast silmaringi, kui kaanoni­väliste heliloojate arvelt tehakse valik mängida seesugust guilty pleasure muusikat. Maailmas on palju ilusat ja efektset, mis väärib samuti kuulamist.

Ma ei valeta, kui ütlen, et „Klaaspärlimäng“ on minu suve enim oodatud festival. Mitte seepärast, et olen suur klassikalise muusika snoob, vaid sellepärast, et harva kohtab midagi sellist, mis on pealtnäha pretensioonitu ja läbimõeldud ning kust on midagi ka koju kaasa võtta. Ma ei kohta seal tuigerdavaid ja nätsu närivaid päikeseprillidega külastajaid, olgugi et ka sel on oma võlu. Sel aastal tegi mind rõõmsaks festivali tänapäevasem suund ning mind huvitab, kas seda kurssi ka hoitakse: keda kaasatakse järgmisel aastal ning kas ja kuidas saavutab festival menu ka noorte seas, et tagada selle ellujäämine?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht