Sümfooniaorkester ja nüüdismuusika – avaram mõõde festivalile

Virge Joamets

Eesti noorte heliloojate loomingu festival 4. – 7. VI Tartu Jaani kirikus Juuni algul kõlas Tartus Jaani kirikus taas nüüdismuusika: tegu oli aastast 2002 toimuva eesti noorte heliloojate loomingule pühendatud festivaliga, seega juba kaheksandat korda. Nagu ikka, olid kavas nii kontserdid kui ka õpituba, kus sel korral tutvustas Helena Tulve (oli külaline ka esimesel festivalil) oma orkestriteost „Extinction des choses vues” („Kogu nähtu kustumine”).

Kõige suurema üllatuse pakkus avakontsert,  kus esinesid Vanemuise Sümfooniaorkester Risto Joosti juhatusel ja solistid. Orkestri osalemiseni kõnealusel festivalil jõuti mullu, mil Tartus oli Pärnu Linnaorkester. Kuna mul toona polnud võimalik kontserdile minna, kogesin orkestrit selles kontekstis esmakordselt ja vähemalt mulle oli see kõige õnnestavam hetk terve festivali ajaloos. Avastasin, et just sellisest kontserdist olin tundnud suurt puudust – festivalile tekkis hoopis avaram  mõõde. Ja mida võis see tähendada veel orkestrantidele endile, kelle igapäevaleib peamiselt Verdi ja muusikal! Pakun, et kui mitte muud, siis olulist hüpet kollektiivi arengus. Kava oli kokku pandud huvitavatest teostest ja orkestrile jõukohane, dirigendi olek positiivselt innustav, publik küll mitte arvukas, kuid hästi soojalt meelestatud ning kõigi entusiastlik suhtumine tehtavasse evis tugevat positiivset laengut.  Avalugu, Tatjana Kozlova „Karje vari” oli kui akustikaproov, kas tugevatooniline vaskne kõlaväli kiriku kivist seintelt mitte liigselt vastu kaikuma ei hakka. Ei hakanud, vastupidi, sai seintelt tuge, ümarust, tihedust.

Väga meeldisid veel Galina Grigorjeva „Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laul” oma rahvaviisiintonatsioonidega ning Tõnu Kõrvitsa „Kauem kui tuhat suve” (solist Monika Mattiesen), mille impressionistlikud kõlapilved hakkasid kirikus  eriliselt kaunilt helisema. Lühike ja efektne oli Kristjan Kõrveri „Symphonism 12”. Nõutumaks jätsid Mart Siimeri „Ojman livtib” (solist Iris Oja, helilooja osales orelil) ning Tõnis Kaumanni „Cor” (solist Riivo Kallasmaa), tema kohta kuidagi tavatult „lahja” partituur. Sellest hoolimata leidsin end terve kontserdi vältel korduvalt mõttelt, et ainuüksi orkestri kõla võib õnnelikuks teha. Teised festivalikontserdid olid traditsiooniliselt kammerlikud, kuid üllatusi oli siingi. Lõppkontsert nimelt oli Tartu Uue Muusika Ansambli – koosseisus Kadri-Ann Sumera (klaver), Kadri Sepalaan (viiul), Oksana Sinkova (flööt), Tõnu Kalm (klarnet), Heiki Palm (tšello) – debüüt. Sellegi sündmuse tähtsust on raske üle hinnata. Järele mõteldes ei meenu siit praegu teisi kammeransambleid peale Tartu Keelpillikvarteti, nii et ansambel ja pealegi uue muusika huviline on sada protsenti tervitatav. 

Kava koosnes eesti (Kozlova, Mägi, Kõrvits) ja prantsuse (Tristan Murail, Messiaen, Claude Vivier) muusikast. Vaid avaloos, Murail’ „13 päikeseloojangu värvi” osales kogu koosseis. Teos oli nõudlik, pikki noote eri värvides eri pillidelt sulatav, askeetlikku, lausa isetut toonitekitamist eeldav ning oma pikkuses suurt keskendumist nõudev. See oli kontserdi meeldejäävaim ja minu meelest ka õnnestunuim number. Jaani kiriku suurim probleem on klaver,  õigemini klaveri-nimeline kast, millest naljalt ei võlu välja sooje toone ega ilusaid helisid, eriti kui pianistil pole väga sellist tahetki või kõla kõrvus. Kozlova klaveripalad jäid sedasi pisut õnnetuks. Kõrvitsa „Taevakaare muusika” võitis palju Kadri Sepalaane mängus alati peituvast erksusest, fantaasiast ja energiast. Üks suuremaid õnnestumisi kontserdil oli veel Ester Mägi „Dialoogide” alguse klarnetisoolo. Just Tõnu Kalmu mängus oli olemas selle helilooja  loodusmaastike soojus ja siirus. Tõsine üllatus, sest selliseid toone pole tema mängus seni juhtunud kuulma. Kahju, et lisandunud pillid (flööt, tšello, klaver) äratatud värve ja atmosfääri ei kuulnud ega üle võtnud, vaid hakkasid „harju keskmisi” noote mängima.

Kontserdi kava tervikuna oli koostatud targalt ja huvitavalt erinevatele koosseisudele mõeldud lugudest, vaid viimane, Vivier’ „Paramirabo” ei lisanud minu meelest enam midagi eriti uut.  Edaspidi ootaks veelgi julgemat, õigemini suurema musitseerimistahtega esitust, mängijate isikupära enamat väljamängimist, sest seda jäi mõnelt instrumentalistilt suurepärase tulemi tarvis tiba väheks. Kuid igatahes moodustasid ava- ja lõppkontsert kogu üritusele seninägematu paikkondlikust materjalist raami. Järelejäänud täheruumil veel lühidalt enim meeldejäänust. 5. juuni kontsert oli erinevate koosseisude päralt. Avalugudes – Mirjam Tally „Arlekiin”, Jüri Reinvere „Space Within”, Mari Vihmandi „Déjà-vu” – köitsid enim tähelepanu uhked löökpillipartiid Anto Õnnise meisterlikus esituses, Ursula Chillaud’ (saksofon) ja Jaak Lutsoja (akordion) sümpaatselt sekundeerimas. Üks festivali tippteoseid oli mulle Tatjana Kozlova „Köielkõndija”, mille kõrgustes balansseerimise mängis lausa visuaalseks ansambel Resonabilis – Iris Oja (hääl), Tarmo Johannes (flööt), Kristi Mühling (kannel) ja  Aare Tammesalu (tšello). Sama ansambel esitas ka üllatavad ja nutikad miniatuurid „Die ernste Wandlungen” Ülo Krigulilt Ernst Jandli tekstidele. 6. juunil esines ansambel Una Corda koosseisus Kristi Mühling (kannel), Liis Jürgens (harf) ja Ene Nael (klavessiin). Seegi ansambel oli koostanud kava, kus lisaks esiettekandele (Liis Jürgensi „Chaconne”) mängiti paari viimase aasta lugusid kõrvuti vanematega (nt  Eespere „Sõbralik šarž”, Süda „Gigue”, Bachi koraal kantaadist 147) ning kus ansambli eriline koosseis andis teostele uue ja huvitava värvi. Neilgi tuli võitlust pidada kesise instrumendi, seekord klavessiiniga, mis ometi ei takistanud Ene Naelal instrumenti valitsemast ning tema soolo – Raimo Kangro Süit op. 1 osutus selle kontserdi naelaks.

Tänavune festival tundus mulle mitte lihtsalt kui uue muusika väljanäitus, nagu see  varem on olnud, vaid läbimõeldud ja hoolikalt koostatud tervikkontsertide sari. Parim, mis seni olnud!