Sügisnädal klassikalise akordioniga

„Accordionfest“ mõjus festivalina terviklikult ja klaarilt. Ka festivali kujundus oli maitsekas ja väljapeetud, aga festivali näo kujundas ikkagi muusika.

NATALI PONETAJEV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rahvusvaheline festival „Accordionfest“ 20. – 30. X Tallinnas, kunstiline juht Momir Novaković.

Vihmasel sügisnädalal toimus Tallinnas esimest korda klassikalise akordionimuusika festival „Accordionfest“. Näidates akordioni isikupärase ja tundliku instrumendina, lõi festival omaette mõtte­ruumi, kus nädala jooksul sai kulgeda, ning andis kuulajale pimedatesse sügisõhtutesse hingesoojust ja mõtteselgust.

Et tutvustada Eesti publikule akordioni kui klassikalise muusika instrumenti, mis on Euroopa nüüdismuusika­kultuuris kõigiti tõsiseltvõetav, kutsusid festivali kunstiline juht Momir Novaković ja peaprodutsent Henri Zibo ellu klassikalisele akordionimuusikale pühendatud festivali. Nädalase festivali kavas oli viis kontserti, kus kuulsime nii kodumaiseid noorema põlvkonna akordioniste kui ka tunnustatud tähti laiast akordionimaailmast. Peale selle kõlas „Accordionfesti“ raames esiettekandena Tze Yeung Ho kammerooper „minn(i)e“* ning akordioniõpilastele korraldati neljapäevane meistrikursus, kus andsid tunde ka külalisesinejad välismaalt. Nõnda oli festival ühtlasi suurepärane võimalus siinsetele akordioniõpilastele saada aimu, mis elu elab akordion mujal maailmas.

Festivali kontserdiprogramm oli mitmekülgne ja avastusi-üllatusi täis. See oli ülesehituselt ladus ja nauditav, võimaldades kuuldu-nähtu läbitunnetamiseks aega võtta ning juhtis kuulaja meeleolu nädala jooksul aina helgemate värvide poole. Esimesena festivali kavas olnud Tze Yeung Ho ühevaatuseline kammerooper „minn(i)e“, mis kuulus peale „Accordionfesti“ ka rahvusvahelise ooperiseminari „Opera as Realisation and Imagination 3“ programmi ja oli osa autori doktoritööst, rabas keset ruttamist täis töönädalat oma sünge teemakäsitlusega. Teos räägib loo 1937. aastal jaapanlaste korraldatud massimõrvast toonases Hiina pealinnas Nankingis (Nanjingis), toetudes selle pealtnägija, Ameerika misjonäri Wilhelmina Vautrini ehk Minnie päevikule. Ooper oli seatud viiele akordionile ja elektrikitarrile. Suur akordionistide koosseis (Sonja Vertainen, Sini Ström, Mikk Langeproon, Momir Novaković, Léna François-Poulet) ja üldse akordion keskse instrumendina on tähelepanuäratav valik. Helilooja on oskuslikult näidanud akordioni kui olustiku värvijat ja põnevate heliliste lahendustega instrumenti ning ehk avas akordioni toomine ooperisse pilli hingeelu ja võimalusi nii mõnelegi saalis­viibijale.

„Accordionfesti“ esimeses pooles kõlasid kodumaiste muusikute kontserdid. Avakontserdil Viimsi püha Jaakobi kirikus üles astunud Henri Zibo akordionil ja Ruslan Petrov tšellol näitasid meisterlikku kokkumängu. Pärast kurnavat töönädalat hämarasse kirikusse jõudes täitus süda õilistava rahuga ning kontserdi esimese duopalana kõlanud Lepo Sumera „Quasi improvisata“ peatas aja säbruliselt sädeleva hingekeerisega. Kõrvus eriliselt kumisev heli, vulin akordioni vasakus käes ja kirgastavalt kalk noot tšellolt moodustasid meeldejääva õhustiku, kus Zibo ja Petrovi omavaheline pingestatud mäng tekitas soovi koos muusikutega iga heli sünni juures olla. Samal ajal andis teos võimaluse endasse vaadata. Sofia Gubaidulina „In croce“ tšellole ja akordionile otsib eksperimentaalsema mängutehnikaga vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Akordioni ja tšello kui eri karakterite dialoog lõppes surmava mõõgavilinaga. Ilkka Kuusisto „Hymns“ ehk „Hümnid“ on seevastu kargema ja paatoslikuma iseloomuga, esile tuli tšellole omane tuttavlik kandvus. Sügishalli taeva alusele ikkele pakkus lohutust Galina Grigorjeva „Molitva“ ehk „Palve“, mille tundlik esitus võttis kontserdil kogetu hästi kokku. Zibo ja Petrovi valitud kava mõjus ühtse tervikuna – see oli hingekosutav rännak.

Eriti Laimonas Salijuse (fotol) ja Irina Serotjuki soolokontsertidel oli tunda, kuidas saalitäis inimesi on pingeniitidega kokku köidetud ja vaikusest oodatakse keskendunult järgmist heli.

Momir Novaković

Ei saa ütlemata jätta, et Viimsi püha Jaakobi kirik on kontserdipaigana väga eriline ning iseäranis hästi sobib sinna akordionimuusika, mis kõlab kiriku tänapäevase arhitektuuriga kokku ja täidab ruumi. Ka järgneval õhtul kõlas „Accordionfest“ püha Jaakobi kirikus, kuid plaanitud viiuli ja akordioni duo Mikk Langeproon ja Linda-Anette Verte jäi esineja tervislikel põhjustel paraku lavale tulemata. Kiirreageerijaina astus kuulajate ette akordioniduo H&M ehk Henri Zibo ja Mikk Langeproon ning nendega koos esines külalisviiuldaja Mari Poll. Paraku ei õnnestunud mul seda kontserti kuulata.

Uuel nädalal jätkus kontserdikava festivali peaesinejatest väliskülaliste sooloõhtutega. Üks mu eredamaid elamusi oli ukraina päritolu Rootsis elava akordionisti Irina Serotjuki kontsert Kadrioru kunstimuuseumi saalis. Irina Serotjuk on võitnud üle 30 rahvus­vahelise konkursi, mille hulka kuuluvad akordionikonkursid Castelfidardos, „Acco Holiday“ Kiievis ja „Voices of Spring“ Moskvas. Ka kõik need tiitlid kõrvale jättes võib öelda, et tema mäng oli äärmiselt mõjus. Mitmekesine kava koosnes Serotjuki sõnul tema lemmikpaladest. Kontserdi avanud Johann Sebastian Bachi muusika, mida Serotjuk esitas ilma suurema tundlemiseta minimaalse lõõtsa liikumisega staatiliselt paigal istudes, tekitas barokses saalis filmiliku ajarännaku tunde ja haaras kuulaja kontserdi keerisesse. Serotjuki lavaolek on ütlemata sümpaatne: kõne all olid küll sügavad teemad, kuid aeg-ajalt üle näo vilksatav iseteadlik naeratus tõi muusika kuulajale lähemale ega teinud hingepõhjast tulevat akordionimängu liiga paatoslikuks. Just lavaoleku poolest tundsin, et sellist naisakordionistist eeskuju oleksin kunagi tahtnud endalegi.

Ootamata aplausi lõppemist või pidamata pärast loo tutvustamist pikemat pausi, alustas Serotjuk kohe mängu, küttes sellega publiku vaimustust ja sidudes muusika veel enamgi tolle koosviibimise loomulikuks osaks. Enim jäi mulle kõrva Serotjuki tõlgendus Petri Makkoneni loost „… Like Swans“ ehk „… nagu luiged“, mis oli sel õhtul kõlanutest kõige õrnem ja mille sisu kohta maalis akordionist publikule oskuslikult pildi. Tehniliste viperuste tõttu oli Serotjuk sunnitud loo kõige pinevamas kohas katkestama, kuid tuli vilununa sellest välja. Kui Serotjuk pärast ligi kümneminutilist pausi pillimängu täpselt pooleli jäänud kohast otsekui käigu pealt jätkas, jõudsin ainult mõelda, et „vot, on ikka tüüp!“. Irina Serotjuki esituses oli omajagu tulist sära ja teatraalsust, virtuoossust, mis ei mõjunud ometi ülevoolavalt, ning aegadeüleste teemade elulist käsitlemist. Mahedakõlaline akordion liikus ta käes kergelt nagu mis tahes muu instrument – teda nähes saab müüt akordionist kui „robakast naelakastist“ kergesti kummutatud.

Irina Serotjuki kontserdile järgneval päeval, kolmapäevaõhtuses vihmaladinas läbi vaikse vanalinna Mustpeade maja poole kõndides teadsin juba eelnevate õhtute põhjal, et ka siin on oodata meeldejäävat elamust. Leedu akordionivirtuoos Laimonas Salijus on tuntud ja hinnatud nii kodus kui ka välismaal: muu hulgas on tal teine preemia suurimatelt rahvusvahelistelt akordionistide konkurssidelt „Coupe Mondiale“ ja „Trophee Mondiale“ (2014). Salijuse mäng oli ühtaegu voolujooneline ja teatraalne, kohati täis magusat tundlemist, ning silme ette kerkis võrdluspilt õitsevast noorest ja sitkest puust. Iseäranis hästi sobis Salijusele leedu helilooja Faustas Latėnase teos „Švytėjimas“ ehk „Hiilgus“, mis näis akordionisti karakteriga hästi suhestuvat ja täitis saali heatujulise pidulikkusega. Laimonas Salijuse kava oli muljetavaldavalt kirju. Pachelbelist alanud teekonna, mis hõlmas peale Faustas Latėnase muusika veel Sofia Gubaidulina, Franck Angelis’ ja Ástor Piazzolla loomingut, lõpetas kolm osa Alfred Schnittke „Gogoli süidist“ – lisaloona kõlanud osa „Tšitšikovi lapsepõlv“ mõjus kontserdi lõpus kui humoorikas puänt.

Vahemärkusena tahaksin välja tuua, kui sobivalt olid valitud kontserdipaigad. Igale artistile oli leitud tema kavaga harmoneeruv saal ja vaheldus oli hea ka kuulajale, sest see soodustas iga kontserdi nautimist iseseisva elamusena.

See on võib-olla mõnevõrra vastuoluline, kui palju kõlas akordionil kui „jõulisel ja valjuhäälsel“ pillil vaikust ja pidevat tähelepanu nõudvat muusikat. Eriti Salijuse ja Serotjuki soolokontsertidel oli tunda, kuidas saalitäis inimesi on pingeniitidega kokku köidetud ja vaikusest oodatakse keskendunult järgmist heli. Nüüdismuusika puhul võib see ju kes teab kust järsult sisse söösta. Ja kõike toimuvat valitses see üks ja ainus – akordionist oma müstilise pilliga, istudes ihuüksi keset lava.

Festivali raames toimunud intensiivne meistrikursus võeti kokku lõunase kontserdiga muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. See oli ühtlasi ka festivali lõppakord. Lõpusõnades rõhutati, kui tähtsad on noored mängijad kui tuleviku alustalad ning ühtlasi, kui oluline on festival noortele, et nende motivatsiooni tõsta ja et nad saaksid rahvusvahelist akordionimaailma tundma õppida. Meistrikursusel osales kokku 17 mängijat, nende hulgas leidus akordioniste nii Eesti paikadest kui ka Leedust ja Hiinast. Noortele mängijatele jagasid näpunäiteid Momir Novaković, Henri Zibo ning väliskülalised Laimonas Salijus ja Irina Serotjuk. Pärast sooloesinemisi astus kontserdi lõpus üles ka festivali­orkester Mikk Langeprooni juhatusel, esitades Griegi „Solveigi laulu“ ja avaosa Vivaldi „Sügisest“.

„Accordionfest“ mõjus festivalina terviklikult ja klaarilt. Ka festivali kujundus oli maitsekas ja väljapeetud ning festivali näo kujundas ikkagi muusika. See, et kava või esitusele tulevate teoste osas esines mõningaid väiksemaid ebatäpsusi või vananenud infot, oli väike segastest aegadest tingitud korralduslik puudujääk, mis ei seganud festivali nautimist. Tundsin end kuulajana hoituna ja oodatuna.

Loodetavasti leiab järgmisel korral akordionimaailmas tegutsejate kõrval festivalile tee ka aina rohkem muusika­armastajaid, kes akordioniga pidevalt kokku ei puutu ja akordioni klassikalise muusika instrumendina veel nõnda hästi ei tunne. Soovin korraldajatele palju jõudu ja meelekindlust – et akordioni katkematu hingamisega ulatuks tema hääl aina kaugemale!

* Vt ka Meeta Morozov, Abstraktsetest häälikutest kõige tähenduslikumate küsimusteni. – Sirp 29. X 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht