Sünnipäeva piiritu helgus

Kõlanud laulud saab teksti poolest jagada kolmeks: eesti luuleklassikal põhinevad, nüüdisteksti kaudu intiimsema puudutusega ning rahvaluulest ainest võtnud palad.

LIIS RULL

Karin Tuule autorikontsert „Vaata ja sa näed“ 28. IV Mustpeade majas. Kammerkoor Encore, Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor, orkester Ventum, dirigendid Karin Tuul ja Edmar Tuul, koormeistrid Karin Salumäe ja Eleri-Kristel Kuimet, Markus Lattikas (klaver). Kavas Karin Tuule (end Kuulpak) viimase kümne aasta looming.

Päikesepaistelisel pühapäeval, 28. aprillil leidis Mustpeade majas muusikalise omailma keskel aset 30. sünnipäeva tähistanud helilooja-koorijuhi Karin Tuule autorikontsert „Vaata ja sa näed“, kus võeti kokku tema kümne aasta looming. Kontserdil astusid üles autori enda kokku kutsutud ja viimastel aastatel stabiilselt head taset näidanud kammer­koor Encore, samuti koos abikaasa Edmar Tuulega juhendatav Tallinna Tehnika­ülikooli Akadeemiline Naiskoor, projekt­orkester Ventum (seegi nimi, muide, tähendab ladina keeles tuult) ning klaveri­saatjana Markus Lattikas.

Karin Tuul on oma loomingus oluliseks pidanud uute alustekstide leidmist ning tunnetanud vajadust välja astuda kinnistunud klassikute raamist, sest nende luuletekste on sageli muusikasse seatud juba mitmes variandis.* Uute kooriheliloojate pealekasvu kõrval on tema hinnangul sama tähtis leida uusi tekstiloojaid: lähiminevikku jääb viljakas koostöö näiteks Tartu luuletajate Lauri Räpi ja Anne-Mai Tevahiga. Nii­sugune rõhuasetus on igati arusaadav, kui mõelda, et nüüd ja praegu kirjutatud tekstid võiksidki kuulajat eriti lähedalt kõnetada ning pakkuda vahetumaid ühiseid tähendusvälju juba puhtalt seepärast, et koor ja autorid saavad olla omavahel pidevas ühenduses. Kirjutatu ei pea olema kohe kivisse raiutud, vaid seda saab vastavalt hetkeoludele ja -tajule paindlikult muuta.

Karin Tuule loomingut sai tema autorikontserdil kuulda ilmselt selle kõige autentsemal kujul, autorile kõige lähemal seisvate koosseisude esituses ja enamasti ka tema enda juhatusel.

 Tiit Mõtus

Kontserdil kõlanud laulud saab teksti poolest jagada kolmeks: eesti luuleklassikal põhinevad, nüüdisteksti kaudu intiimsema puudutusega ning rahvaluulest ainest võtnud palad. Kuulajana tajusin, kuidas need laulud, mille sõnades sisaldub isiklikum pöördumine (näiteks „Kus asub su tühjuse äär“ ning esiettekandele tulnud „Las ma olen“ naiskoorile), jõudsid ka mulle omajagu lähemale. Kuivõrd vokaalmuusika tekst on autorile tõepoolest oluline, siis oli proovides tehtud tundlik töö tekstiga üldiselt kogu kontserdi vältel tajutav. Siiski oleks ehk võinud kaaluda laulutekstide lisamist kavalehele, kuivõrd keelpilliorkestriga kahasse esitatud lugude puhul kippus tekst koori madalamas tessituuris paiguti kaotsi minema, ent tegelikult poleks tahtnud ühtegi silpi endast mööda lasta. Lauri Räpi ja Anne-Mai Tevahi värske, veel kellegi teise loomingus varem viisistamata luule on nii rikkalik, et mitmes laulus sageli kasutust leidnud teksti esitamine unisoonis ja taustale samal ajal üksnes õrna koorifaktuuri lisamine tunduski ainuvõimalik valik – haaratavaid kihte oli sõnadesse põimitud nii palju, et selline kompositsioonitehniline võte lubas neid lühikese aja jooksul võimalikult palju tabada. Näis, et kooridki tunnetasid sel puhul teksti teistmoodi: oma värskuses kõnetavat teksti esitades oli kergem saavutada vajalik läbitungivus ja teravus ning nii mõnigi kord koori­muusikas kõrva riivavale tekstilaiskusele ei olnud kuskil kohta.

Milliseks on aga kümne aasta jooksul kujunenud Karin Tuule helikeel? Kui öelda vaid üldsõnaliselt, et sellele on iseloomulik heakõlalisus ning sageli sekundites särisev dissonantsus, võiks koorimuusikaga sina peal olijal muusikat kuulmata tekkida ehk paralleel Pärt Uusbergi meditatiivse maailmaga, ent Karin Tuule muusikas on peidus midagi, mis teeb selle siiski täiesti teistsuguseks. Kuigi mõtlikkust saab pidada autori muusikale omaseks, on see siiski alaliselt tunglev, edasiliikuv ja tuleviku poole pööratud mõtlikkus, mis kindlasti ei taha takerduda minevikulise mõttelõnga staatikasse. Keelpilliorkestriga esitatud teose „Veere, veere, päeväkene“ puhul kandus näiteks pizzicato-saate ergas vaimsus üle koorilegi ilmestamaks, et sugugi ei pea tegu olema lainetava heietusega. Ühe aspektina ei saa ka kõrvale jätta, et Juhan Liivi või Ernst Enno poeesia asemel mainitud noorte autorite tekstide kasutamine annab muusikale juba eos täiesti teistsuguse värvingu.

Tõele au andes oli tegu korraliku maratonkontserdiga, mis vältas veidi alla kahe tunni. Juba tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor ja kammerkoor Encore astusid kumbki üles mahuka kavaga, kuhu mahtus nii a cappella kui ka klaverisaatega lugusid, peale selle oli kummalegi antud kanda üks koori­tsükkel ühes keelpilliorkestriga. Publiku seisukohast ei oleks asjakohatu olnud hingetõmbepauski, ent ka sellisel moel ühe kaarena ülesehitatud kava toimis. Esimesena kõlanud pikema teose „Eesti tunne“ puhul oli veidi kahju, et tsüklitunnetus sai osaliselt lõhutud, kuivõrd pärast iga osa kõlas üle saali aplaus. Naiskoorile kirjutatud kooritsükli „Rännak“ puhul õnneks nii ei läinud. Kahes eripalgelises tsüklis peegeldusid samuti kontserdil tooni andnud kaks maailmatunnetust: „Eesti tundes“ kodumaised looduspildid valdavalt luuleklassikute loomingust, „Rännakus“ aga igatsust õhkavad mõtisklused, kus puhanguid oleks võinud rohkemgi olla. Tsükli teine osa, kus tuulepuhang salaaias pead­pööritavalt lõhnavaid sireliõisi sasib, jõudis minu meelest sellele kõige lähemale.

Olukorras, kus koor toimib muusikalise väljendusvahendi, aga ka omamoodi loomelaborina, ei ole midagi imestada, et koos algusest peale avastatud kõla­pildid kergesti südame külge kasvavad. Nii oli eriti Encore’i puhul dirigendi loodud laule esitades õhus teistsugust soojust – sünnipäevakontserdil oli see ilmselt veel mitmekordselt võimendatud. Solisti paigutuse abil efektselt ruumiga mängiv „Unelaul“, mis on kõlanud ka pingelisematel konkursilavadel, oli pidulikul kontserdil täis vabadust. Samuti toimis Mustpeade maja saalis väga hästi koori paindlik dünaamiline joonis. Üldiselt soosis kontserdipaik sel korral sügav-sumedaid toone: tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori aldirühm oleks justkui ruumi oma embusse võtnud ja selle värviküllase tämbriga täitnud, sopranitel oli mõneti keerukam oma kohta leida. Encore’i kõla oli tervikuna äärmiselt nauditav: hääleseadja Karin Salumäe on aidanud leida lopsaka, ent rafineeritud tooni, milles kajastuvad kammer­likkuse parimad jooned.

Kuigi Karin Tuule loomingut sai sel kontserdil kuulda ilmselt selle kõige autentsemal kujul, autorile kõige lähemal seisvate koosseisude esituses ja enamasti ka tema enda juhatusel, on tähtis näha ka autoriloomes kajastuvat panust siinse koorimuusika mitme­kesisusse: Tuule senises kataloogis leidub valik varieeruva raskusastmega avastamist ootavaid lugusid eri koorikoosseisudele. Muu hulgas ka laulupeo­repertuaari jõudmine annab muusikale võimaluse elada juba palju rohkemates südametes. Kindlasti on huvitav näha, milliste teksti­läteteni viivad nüüdisklassika otsingud Tuule edaspidi ja millised kujundid jäävad tema muusikas kajama.

* Helilooja Karin Tuul: olen tänulik, et ma pole pidanud vaid sahtlisse kirjutama. – ERRi kultuuriportaal 23. IV 2024.