Igor Stravinski ballett „Pulcinella“ ja Maurice Raveli ooper „Hispaania tund“ 7. II (Eesti esietendus) rahvusooperis Estonia (esietendus 9. III 2024 Opéra Comique’is). Muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, dirigent Kaspar Mänd, lavastaja Guillaume Gallienne (Prantsusmaa), koreograaf Clairemarie Osta (Prantsusmaa), dekoratsioonikunstnik Sylvie Olivé (Prantsusmaa), kostüümikunstnik Olivier Bériot (Prantsusmaa), valguskunstnik John Torres (Prantsusmaa), dramaturg ja lavastaja assistent Marie Lambert-Le Bihan (Prantsusmaa). Rahvusooperi Estonia orkester.
„Pulcinella“, ühevaatuseline ballett lauludega. Helilooja Igor Stravinski (Giovanni Battista Pergolesi ainetel). Maailmaesietendus 15. V 1920 Opéra de Paris’s. Osades Finn Adams, Oscar Pouchoulin, Cristiano Principato või Connor Williams (Pulcinella), Laura Maya, Ketlin Oja või Anna Roberta (Naine valges), Ami Morita, Abigail Payne või Sofia Zaman (Naine mustas), Akane Ichii, Phillipa McCann või Abigail Payne (Naine rohelises), Cristiano Principato, Hidetora Tabe, Ali Urata, Liam Strickland või Sacha Barber (Mees mustas), Jan Trninič, Antonio Gallo või Sacha Genet (Mees rohelises), Juuli Lill või Aule Urb (sopran), Rafael Dicenta või Yixuan Wang (tenor), Raiko Raalik või Priit Volmer (bass).
„Hispaania tund“, Maurice Raveli muusikaline komöödia Franc-Nohaini sama pealkirjaga näidendi ainetel. Osades Mart Madiste või Reigo Tamm (Torquemada), Helen Lokuta või Karis Trass (Concepción) Brayan Avila Martinez või Heldur Harry Põlda (Gonzalve), Tamar Nugis või René Soom (Ramiro), Mart Laur või Priit Volmer (don Iñigo Gomez).
Kui möödunud aasta oli ooperimaailmas pühendatud saja aasta eest 29. novembril lahkunud viimasele itaalia ooperimeistrile Puccinile, siis nüüd on järg prantsuse impressionisti Maurice Raveli käes, kelle sünnist möödub 7. märtsil 150 aastat. Rahvusooper Estonia on heliloojatele tähelepanu pööranud koostöölavastustega. 2024. aasta juunis esietendunud kuue Itaalia teatriga koos valminud Puccini tundeline „Madama Butterfly“ jäi kreeka lavastaja Rodula Gaitanou tõlgenduses võrdlemisi tuimaks ja värvivaeseks, see-eest Pariisi Opéra Comique’iga kahasse produtseeritud paarislavastus XX sajandi alguse koomilis-frivoolse ooperi ja barokist inspireeritud balletiga manab rahvusooperi lavale sama ajastu maalidest inspireeritud päikesesooja ja elujõulise maailma.
Lavastaja Guillaume Gallienne ei ole neist lugudest otsinud paralleele tänapäevaga. Need teosed etenduvad ajastus, milles nad sündisid (üks belle époque’i sädeluses, teine Esimese maailmasõja järgses kergenduses) ning pakuvad tänapäeva publikule eeskätt eskapistlikku puhkehetke argiproosast. „Pulcinella“ peategelase chaplinlik olemus koos magusate barokkaariatega tekitab nostalgiat kadunud ajastu järele, mängulise „Hispaania tunni“ dekameronlik koomika ei muutu piinlikuks – teksti sisse peidetud obstsöönsused on piisavalt allegoorilised, et mitte kedagi häirida. Jälle üks rahvusooperi lavastus, mida soovitatakse alles 12. eluaastast – täiesti arusaamatutel põhjustel! Seda enam et selle lavastuse põhjal saaks lastele rääkida toredaid lugusid nii kunsti- kui ka teatriajaloost.
Dekoratsioonikunstniku Sylvie Olivé trepi ja kaartega lavakujunduse arhitektoonika meenutab kubistlikku Pablo Picassot ja Kreekas sündinud sitsiilia verd kunstniku Giorgio di Chirico metafüüsilist loomingut. Balletti vaadates kerkis silme ette just Chirico maal „Mistero e malinconía di una strada“ ehk „Tänava müsteerium ja melanhoolia“, millel kujutatud rõngaga tütarlapse nõtke kuju materialiseerus minu ette Ketlin Oja rollis – Naine valges kujutab haldja arhetüüpi. Või hoopis Naine mustas? Chiricole viitas ka varjumäng: minul tekkis seos balleti ajalugu teadmata, aga selgus, et mõlemad kunstnikud ongi Stravinski „Pulcinellale“ lavakujunduse loonud, hispaanlane lausa maailmaesietenduse jaoks. Sergei Djagilevi lai haare ühendas paljude kunstialade väljapaistvaid esindajaid: tema balletitrupist Ballets Russes sai tõeline legendivabrik, sealt lendu tõusnud koreograafide loomingut tuuakse ikka ja jälle lavale kõikjal üle maailma. Ja muidugi liikus samas ringkonnas ka Stravinski, kelle võimsamad teosed on sündinud just koostöös Djagileviga.
Stravinski ja Ravel tutvusid ajal, kui prantslane kirjutas oma esimest ooperit „Hispaania tund“. Hiljem aitas Ravel veel orkestreerida Stravinski ooperit „Mavra“. Ravel on „Hispaania tundi“ nimetanud muusikaliseks komöödiaks: võib-olla oli selle muusikaline vorm oma julgete orkestrivärvide ja kellade tiksumisega liiga uuenduslik, aga sisu on puhtalt itaalia opera buffa stiilis. See žanr kasvas teatavasti välja itaalia barokkhelilooja Giovanni Battista Pergolesi loomingust. Seega võiks arvata, et Stravinski kümnend hiljem valminud ballett „Pulcinella“ on Raveli esikooperile igati sobiv paariline. Põhiolemuselt modernses teoses on Stravinski kasutanud Pergolesi ja teiste barokkheliloojate aariaid, mille suur ballettmeister Djagilev oli leidnud Napoli konservatooriumist. Stravinski sõnul olevat Pergolesi muusika „lummanud teda rahvapärase koloriidi ja hispaaniapärase eksootikaga“.
Pergolesi hiilgeajastul oli sageli kombeks mängida tõsise ooperi vaheaegadel intermeediume – lühivorme, mida tänapäeval võib käsitleda ka lühiooperina ja kus sageli kasutati itaalia traditsioonilise teatrivormi commedia dell’arte maske. Üks tuntumaid neist ongi talupoeg Pulcinella, Napoli sümbol. Alati valgesse rõivastatud, ümara kõhu, pruuni näo ja kõverat nokka meenutava ninaga (pulcinella tähendab itaalia keeles kõvera nokaga lindu lunni) tegelasel õnnestub kõigist hädadest alati naeratades välja tulla.
Oscar Pouchoulini Pulcinella on küll pigem nagu filmist „Suurlinna tuled“1 välja astunud, korraga nipernaadilikult elurõõmus ja urbanistlikult nukker. Saladusliku meeleolu lõi John Torrese valguskujunduse kord rohekaskülm, siis ookriga vürtsitatud kuma. „Pulcinellat“ reklaamitakse kui balletti lauludega, sealjuures ei ole aariate tekstid mitte kuidagi teose sisuga seotud. Publiku seas kuulsin nurinat, et tekste ei oldud ooperi libreto kombel tõlgitud. Mul oli hoopis hea meel, et seda ei tehtud, sest need on seal pigem kujundi või žesti rollis – barokiaja arie antiche, mille võlu on nende stiilipuhtas afektiivsuses. Balletis mõjuvad need ilustusena, mille toores naiivsus loob tantsukeelega kummalise kontrasti.
Kohati tekib kuulajana pinge, kas dirigent ikka suudab leida laulja(te)le, tantsija(te)le ja orkestrile parima tempolise kompromissi, aga hetkedel, kui see ununeb, siis aeg lihtsalt peatub ja jääb puhas graatsia. Ambivalentseks jääb ka lauljate positsioon: kas nad on balleti tegelased või esinevad pelgalt instrumentidena? Mulle näib, et vaid ühe etenduskorraga ei ole võimalik kõiki kihte avastada.
Hoolimata Arvo Volmeri hüppevalmis kiskja hoiakust orkestri ees oli näha, et barokist välja kasvanud partituur tekitab rahvusooperi orkestrile mõningast ebamugavust: kõla jäi kohati ebalevaks, esimesele rõdule kõik nüansid ei jõudnudki. See-eest Raveli värvikaid partiisid mängides olid muusikud otsekui kammitsast vabanenud ja lustisid kõiki omal ajal ennekuulmatuid tämbreid õhku paisates. Küllap oli siin oma osa ka kogemusel, mida orkester on viimase viie aasta jooksul saanud.
Kui uskuda hiljuti ka meie kinodes linastunud Anne Fontaine’i filmi „Bolero“, mis räägib Maurice Raveli elust tema kõige kuulsama balletimuusika kaudu (muidugi kasvas ka selle teose tellinud sarmikas Ida Rubinstein välja Djagilevi trupist!), siis mängitakse animalistlikult pulseerivate kordustega Maurice Raveli kõige tuntumat teost „Bolero“ kusagil meie planeedil iga 15 minuti järel. Kuna teos umbes nii pikk ongi, siis võib järeldada, et see hüpnotiseerivalt hispaania tantsu vormi ekspluateeriv teos kõlabki üle maailma vahetpidamata – sama ei saa kaugeltki öelda helilooja kahe lühiooperi kohta („L’heure espagnole“ ehk „Hispaania tund“ 1911. aastast ja „L’enfant et les sortilèges“ ehk „Laps ja lummutised“ 1925. aastast).
Baski verd perfektsionist Ravel, keda Stravinski on irooniliselt tituleerinud Šveitsi kellassepaks, viidates tema muusika mehaanilisusele: pole ta ju ammugi Puccini või Verdi mõõtu ooperilooja, aga tema oskus mängida kõlavärvide ja meeleoludega on võimsalt mõjutanud kogu XX sajandi ooperiesteetikat. Ravelil pole dissonantse, mida oleks raske taluda, ent tema sügavalt poeetilised helikangad köidavad kuulajat inimese ürgse poole ja looduse võimsa ilu originaalse väljendusega. Ometi on see edasijõudnute muusika, mille nautimiseks peab Bizet’ „Carmeniga“ võrreldes veidi rohkem tähelepanu teritama. Siiski ei saa veel rääkida Eesti Raveli-traditsioonist. Eelmise sajandi esimesel kolmandikul, kui Ravel oma kaks lühiooperit kirjutas, oli prantsuse ooper regulaarselt Estonia mängukavas: Bizet ja Gounod, Offenbach ja Delibes,2 aga Ravel näis vist veel „liiga punk“. „Hispaania tund“ jõudis Estoniasse alles 1964. aastal, Vanemuises esietendus ooper viimati 1998. aastal. EMTA ooperistuudios on seda samuti mängitud – nagu ka Raveli teist, hilisemat ooperit.
Rahvusooperi kunstiline juht Arvo Volmer ei ole salanudki oma suurt huvi prantsuse ooperi vastu. Sel kümnendil on rahvusooper „Carmeni“ ning „Romeo ja Julia“ kõrval julgelt XX sajandi alguse teoseid kavva võtnud. 2021. aastal esietendus Mart Kampuse fantaasiarikkas lavastuses ja Liina Keevalliku jõulise kunstnikuvisiooniga „Laps ja lummutised“, kaks aastat hiljem Claude Debussy „Pelléas ja Mélisande“ Belgia lavastaja Albert-André Lheureux’ mõnevõrra traditsioonilisemas tõlgenduses ja nüüd siis „Hispaania tund“ – koostöölavastus Pariisi Opéra Comique’iga, kus teos ka maailmaesiettekandele jõudis. Need kolm teost on kõik avangardistlikud, aga ka küllaltki erinevad. Debussy mõistatuslikus ooperis said süžeest olulisemaks sümbolid ja loomulik kõne seljatas meloodia. Debussy murdis sellega prantsuse traditsioone: ooperis pole ei balletti ega suuremaid kooristseene. Ravel jätkas samas vaimus ja nautis prantsuse kõnemeloodiat. Kuigi sedagi teost reklaamitakse tantsulise ooperina, ei ole siin balletti, vaid pigem klišeelikus vormis esinevad hispaania tantsurütmid nagu jota ja habaneera.
Kolme nimetatud teost ühendab vormiline võte: erinevalt itaalia ooperitraditsioonidest on peaosa antud metsosoprani hääleliigist lauljale. Olgugi need rollid sisuliselt üksteisest mägede taga (mõistatuslik metsast leitud kaunitar, elava fantaasiaga laps ja prantsuse stiilis armuelu nautiv majaproua): lauljale on neid järjest esitada kindlasti toetav kogemus ning vokaalselt on ikkagi tegu sama puu eri okstega. Estonias on neid osi paarisrakendina esitanud kogenud metsoprimadonna Helen Lokuta ja tema noorem, vägagi lootustandev kolleeg Karis Trass. Lokuta etendust ma alles ootan, aga Karis Trassi veidi introvertse Lapse ja saladusliku Mélisande’i kõrval mõjus tegus Concepción vägagi eheda ja võluvana. Prantsuse keel toob välja Trassi hääle varjundirikkuse ja sära. Ei jäänud talle alla teisedki osatäitjad: Mart Madiste sarvilise abielumehe Torquemadana ja René Soom jõulise tobukesest muulaajaja Ramirona. Publikut naerutas Priit Volmeri vanaldane võrgutaja don Iñigo Gomez ja täies sõiduvees oli Heldur Harry Põlda totruseni luuleline üliõpilane Gonzalve.
Jah, seda tasub vaadata, ja kindlasti mitu korda. Ei, ma ei väljunud teatrist ümbersündinuna. See paarisetendus ei pane meid maailma parandama ega oma väärtussüsteemi ümber hindama, aga mis siis. Mõnikord tahavad meeled lihtsalt pai.
1 „City Lights“, Charles Chaplin, 1931.
2 Estonia lauluteatri rajajaid. Koost Vilma Paalma, Merike Vaitmaa, Uno Heinapuu. Eesti Raamat 1981, 308 lk.
