Täiuslik kammerlaulu õhtu

Tiiu Levald

pressifoto Kontserdisarjas „Vocalissimo” on olnud võimalus juba teist aastat nautida rohkesti heal tasemel kammerlaulu – esitajateks nii verinoored kui ka suuremate lavakogemustega lauljad.

Bariton René Soom on laulnud RO Estonia ooperikooris 1997. aastast ja solistina üles astunud alles aastast 2005. Tema kontos on suurepärased ooperirollid Jevgeni Onegin, Silvio (Leoncavallo „Pajatsid”), Dandini (Rossini „Tuhkatriinu”) jt. Lisaks draamarollid teatris Varius, kus ta on osalenud varsti juba kümme aastat. Tema musikaalsus, erakordselt meeldiva ja mehise tämbriga baritonihääl ning näitlejavõimed on andnud talle rolle ka väljaspool teatrit, näiteks Kaiv Consorti etendustes (Orffi „Kuu” ja Bizet’ „Carmen”).

René Soomi käekäik on tagatiseks, et siin on juba pagas, millega võib läheneda nii mahukale ja interpreedile äärmiselt suuri nõudmisi esitavale teosele, nagu seda on 24 laulust koosnev Wilhelm Mülleri värssidele loodud Franz Schuberti „Talvine teekond” op. 89.

Sellest hoolimata, et mul on olnud võimalus seda teost kuulda vähemalt paarikümnes interpretatsioonis, küll heli- ja videosalvestuste näol (nagu tippkorüfeed Lied’i žanris Fischer-Dieskau–Moor, Hampson–Rieger, Quathoff–Abbado ja mitmeid elavaid ettekandeid, alates meie suurkujudest nagu Tiit Kuusik – Valdur Roots), pakkus Soomi ja Paemurru duo väga sugestiivse ja meeliköitva elamuse. Kõik oli viimse detailini läbi mõeldud, läbi tunnetatud ning heas mõttes teatraalselt etendatud – lauljal oli üll Schuberti ajastust pärit püstkraega saterkuub. Ning süvenenud rollis olek ja peast laulmine võimaldasid peaaegu absoluudini viia kuulaja kaasamõtlemise.

„Talvine teekond” on kui monoloog, kurva, haige ja eluraskustest räsitud inimhinge pihtimus, rännak maise teekonna lõppu. Talvine loodus oma kaanetatud veekogude, vareste kraaksumise ja koerte haukumisega on pidevateks metafoorideks sel troostitul teel. On hämmastav, et vaid 31aastaseks elanud inimene on meile pärandanud meeletu hulga muusikat nii sümfooniliste kui kammerteoste näol ja lausa uskumatu – üle 600 Lied’i!

Tema teoste analüüsijad on leidnud, et väärtluule (60 laulu Goethe luulele, siis veel Heine, Schiller ja Rückert) kõrval on ta kasutanud ka tagasihoidliku poeetilise väärtusega luulet – peaasi, et see sisaldab heliloojale vajalikku meeleolu. Tagasihoidlikuks peetakse ka tolle ajastu tundmatut värsiseppa Wilhelm Müllerit, kes lahkus elust aasta enne Schubertit ega saanudki teada, kuivõrd tuliste märkidega said söövitatud tema lihtsad mõtted tänu Schuberti geniaalsele helikeelele kultuurilukku. Schönberg on oma essees „Stiil ja idee” igatahes väitnud, et luuletusi lugedes ei saanud ta Schuberti poolt loodule küll mingit lisaväärtust, muusika ise on sedavõrd kõnekas.

Kuid selge on see, et lauljale annab sõna võimaluse luua omapoolne interpretatsioon. Muusikaliselt on teos äärmiselt ideerohke. Valitsevad minoorsed helistikud, alles 11. „Kevadunelm” on mažoorne ning kogu tsüklist leiame vaid kuus helget helistikku, millistest „Pettus” ja „Kõrts” on sarkastilises võtmes ning „Kolm päikest” tekitab oma mažoorsest helistikust hoolimata lausa õõva.

Lied on žanr, kus õnnestumine ei sõltu ainult laulja suurest empaatiavõimest, vaid oskusest ennastunustavalt piire ületada ja samas ka hea maitse raamidesse jääda – tal peab olema tundlik, absoluutselt samal lainel kaaslane klaveril. Piia Paemurru on väga suurte kogemustega ansamblist ja kindlasti väga hea lauljatunnetusega. Kuna raekoja saal pole kõige ideaalsema akustikaga (siin kummitab liigne kaja), siis peab oskama tajuda dünaamilisi nüansse ja olema väga laulja külge „kleepunud”, et aduda neid häälevärvide hetkesünde, mis hea interpreedi puhul nii loomulik.

Pianistile ei ole Schubert andnud selliseid meeleolu loovaid pikki eel- ja järelmänge nagu näiteks Schumann – iga laulu karakter antakse paari taktiga ja on kindlalt pianisti käes. Juba esimese laulu „Head ööd” värsiread „Kui võõras olen tulnud, kui võõras lahkun ma…” andis laulja kuulajale kauni, puhta kõlaga, mis mõttearenduse käigus aina kasvas oma varjatud valus ning korduses tungis hingesoppideni oma imelise pianissimo’ga. Klaverilt lausa rullus „Tuulelipu” laastav tuuleiil, mis jätkus lauljal pisaraist tulvil tunnistusega. Kuid need olid mehised, mitte haledad pisarad.

„Tardumuses” oli laulja ja klaverikõla absoluudilähedases ühises veretukses – suurepärased olid forte- ja pianissimo-mängud. Üleminek esimesele helgele helistikule „Pärnapuus” valmistati ette mingi lootusrikka lõdvenemisega, mis osutus vaid hetkeliseks eneseunustuseks või enesepetteks.

Omaette teema on Soomi 1/16-nootides jooksude ja eellöökide tehniline valdamine, ja loomuliku sisulise ettevalmistusega kulminatsioonide kujundamine kõrges registris. Kuulaja pandi unustama, et on olemas mingid tehnilised raskused – ja neid pole Schuberti interpreteerimisel mitte vähe! Eraldi tahan lauludest veel ära märkida „Halli pead”, mis kujunes omaette monoetenduseks, „Tormine hommik” mõjus täieliku õudusunenäona, „Julgus” meeleheitliku katsena saatusele vastu hakata ja „Kolm päikest” kõlas kogu oma schubertlikus geniaalsuses.

Ning muidugi panid punkti „Leierkastimehe” stroofid: „Kellele sa mängid, keegi siin ei käi, ainult külakoerad sulle seltsiks jäid…” See interpretatsioon vääriks kindlasti CD-le jäädvustamist ja ka korduvat publiku ette viimist. Jääb üle vaid lisada kiidusõnad Evelin Kõrvitsale asjatundliku ja diskreetse annotatsiooni eest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht