Tänapäevane klavessiin

Igor Garšnek

EESTI MUUSIKA PÄEVAD, kontsert “Klavessinissimo!”: IMBI TARUM (klavessiin), IRIS OJA (alt), KRISTI MÜHLING (kannel), MARGUS UUS (tšello) ja LIIS JÜRGENS (klavikord) Draamateatri maalisaalis 18. IV, kavas Põldmäe, Tormise, Eespere, Jürgensi ja Rannapi teosed.

 

Klavessiin kui barokiajastu instrument seostub mõistagi kõigepealt vanamuusikaga ning nüüdisheliloojad kipuvad sellest pillist üldjuhul mööda vaatama. Mitte sellepärast, et too instrument oleks paari viimase sajandi jooksul midagi oma “usaldusväärsusest” kaotanud, vaid arvatavalt seetõttu, et spetsiifilisi klavessiine nagu ka häid klavessiinimängijaid näeb tänapäeva muusikamaastikul võrdlemisi hõredalt. Klaver on klavessiini lihtsalt nii otsustavalt välja tõrjunud, et isegi Bachi klavessiinisüite esitatakse kontsertidel enamjaolt tiibklaveril.

Seda tervitatavam oli Eesti muusika päevade raames Draamateatri maalisaalis 18. IV antud kontsert “Klavessinissimo!”, kus tulipunktis meie heliloojate uudisteoste esiettekanded sellele pillile, lisaks veel ansamblikooslused kõlaliselt lähedaste instrumentidega (kannel). Peab etteruttavalt ütlema, et ükski komponist polnud läinud n-ö kergema vastupanu teed, mille lihtsaimaks näiteks oleks basso continuo laadis neobaroklik stilisatsioon à la seitsmekümnendate aastate Schnittke. Vastupidi – individuaalne eripära, oma lähenemisnurk klavessiinile kui pillile oli tajutav igas loos.

Kui mingist baroklikust stilisatsioonimomendist üldse rääkida, siis seda ehk Alo Põldmäe esiettekandelises “Neeruti süidis”. Kui teose algus mõjus Imbi Tarumi (klavessiin) esituses kui sarabande’iga assotsieeruv mõtlik meditatiivsus, siis järgmises osas “Kalevipoja künnivagudel” köitsid veidi rahvapärased, humoorika alatooniga kujundid. Ning viimane osa “Neeruti valvurid” oli lõpufantaasia funktsioonis – siin oli barokses laadis rubato’sid ja Tarumil agoogikaga mängimist-fantaseerimist. Mõnus kuulamine igal juhul!

Veljo Tormise “Kümme haikut” (1966, sõnad Jaan Kaplinski) on originaalis soolohäälele ja klaverile, nüüd kõlas see aga aldi (Iris Oja) ja kandle (Kristi Mühling) ettekandes. Kandlega on, muuseas, sama lugu mis klavessiiniga (vaat et hullemgi): heliloojad vaatavad sellest pillist lihtsalt mööda. Õnneks on Kristi Mühling mitmeid aastaid kannelt väga tulemusrikkalt populariseerinud, tellinud meie heliloojatelt uusi teoseid, teinud seadeid jms. Nüüd kõlanud “Kümme haikut” võiks kuuluda kujuteldavasse sarja “Hoopis teistsugune Tormis”, kuna see on helilooja üks esimesi katsetusi dodekafooniaga. Loo kõlapilt mõjus natuke müstiliselt, natuke ekspressiivseltki, aga algusest lõpuni ikkagi poeetiliselt. Interpreedid tegid tsükli igast miniatuurist omaette karakterpala, kus oli kord lüürilisemat, kord impulsiivsemat toonust. Jah, aasta oli siis 1966…

René Eespere esiettekandeline “Cum intervallis” klavessiinile käivitus aga kohe liikumisimpulsist. Kergelt dissoneeriv motoorika ja selle äkiline katkestamine, liikumine ning peatumine – see oligi muusikat pingestavaks ja samas pisut ka närviliseks-nurgeliseks kujundavaks põhifaktoriks. Loo dramaturgiline telg tugines peamiselt erinevate “kõlamoodulite” vastandusele, aga ka (mis veelgi olulisem) nende komplementaarsusele. Ühesõnaga, mitte Viini klassikutelt tuttav tees-antitees-süntees, vaid tees-antitees-sümbioos tüüpi muusikaline mõtlemine.

Liis Jürgens ütleb oma teose “Digitalis purpurea” (tšellole, kandlele ja klavikordile, esiettekanne) kohta bukleti saatesõnas, et ta soovib siin luua struktuuri, kus “üks heli ise on juba tohutu struktuur”. Keskendumine ühele helile määras seega ära ka hästi lakoonilise, n-ö paarinoodilise muusikalise algmaterjali. Lihtsus küll, aga mitte minimalism selle sõna üldlevinud tähenduses – pigem oli loos tunda natuke puäntillistlikku värvimõtlemist, vähemalt üksiku heli kui aktsendipunkti tähtsustamise mõttes. Samas tundus, et need punktid ei kasvanud siiski kokku terviklikuks taimeks (loo pealkiri tähendab verevat sõrmkübaralille). Selleks kippusid kompositsiooni koos hoidvad sisemised arhitektoonilised tõmbejõud jääma ehk pisut nõrgaks.

Kontserdi viimane teos, Rein Rannapi Variatsioonid klavessiinile (esiettekanne) näitas, et variatsioonivorm aktiveerib Rannapi fantaasiat. Juba algusepisoodis oli tunda romantilist vabadust, mis kantud suuresti improvisatsioonilisest mõttelennust. See quasi-improvisatsioonilisus oligi tolle loo üks olulisemaid, kuulamapanevamaid kvaliteete. Rannap oskab kujundeid põnevaks varieerida, nendega kuulajat provotseerida ja õrritada. Ja loomulikult nõudis see kõik Imbi Tarumilt ka mängutehnilist virtuoossust, kahtlemata ehedat mängurõõmugi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht