Tüüri Viies – majesteetlikult sisendusjõuline

Igor Garšnek

  2x Piia Rubin

“Moodne sümfoonia”: ERSO, ESTONIAN DREAM BIG BAND ja solistid OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 10. X.

ERSO aastalõpp tundub seekord olevat eriliselt sisutihe: eelmises Sirbis oli juttu Mahleri II sümfoonia ettekandest Paavo Järvi juhatusel, nüüd on tulipunktis Tüüri V sümfoonia esmaesitus Eestis Olari Eltsi dirigeerimisel. Ent kõigest järgemööda.

Eelmine laupäevaõhtu oli Estonia kontserdisaalis hästi rahvarohke: kindlasti meelitas publiku kohale nii huvitav kava vene muusikaga, eesti esiettekanne, prantsuse pianist, Eltsi dirigendinatuur kui (miks ka mitte) programmi pealkiri “Moodne sümfoonia”.

See moodne sümfooniakontsert algas aga Sergei Prokofjevi “Vene avamänguga” op. 72 (1936/37). Loo kergelt humoristlik alatoon läbib siin kõiki tantsulisi karaktereid, millel on tuntav side Prokofjevi balletimuusikaga (1938. a lõpetas ta ju oma “Romeo ja Julia”). Esituse värvispektris paistsid silma esmalt puhkpillide täpsed staccato’d, hiljem ka keelpillide eepilise joonega legato’d. Sõnaga, ses avamängus sai kuulda nii skertsolikku groteski, nimme teatraliseeritud venepärast “laia” joont kui kirevat kujundite kaleidoskoopi.

Järgnevalt kõlas François-Frédéric Guy (Prantsusmaa) esituses Sergei Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale” op. 43 (1934) klaverile ja orkestrile. Kavalehelt loetud atestaadid on noorel prantslasel silmapaistvad: BBC Raadio 3 valis ta uue põlvkonna artistiks (1999), töötanud on ta koos selliste dirigentidega nagu Bernard Haitink, Michael Tilson Thomas, Paavo Berglund, Neeme Järvi. Siinkirjutaja esmamulje oleks, et Guy mängulaadi iseloomustab emotsionaalsus samavõrd kui mängutehniline täpsus, teisisõnu lihvitud artistlikkus, mitte aga ülepakutud retoorika.

Ning solisti-dirigendi koosmusitseerimist ilmestasid orgaaniliselt läbitunnetatud tempolised üleminekud, samuti kahasse hästi ette valmistatud kulminatsioonid. Kõigi 24 Paganini variatsiooni esituslik sidusus karakterite transformatsioonide ja vastastikuse sulandumise mõttes oli kantud hilisromantismi avarast, kohati ehk ka pisut pateetilisest emotsionaalsusest. Ja rapsoodia viimastes variatsioonidest kahtlemata ka François-Frédéric Guy virtuoossetest helikaskaadidest.

Kontserdi teises pooles kõlas Erkki-Sven Tüüri ligi kolmveerandtunnine Sümfoonia nr 5 elektrikitarrile (Riho Sibul), bigbändile (Estonian Dream Big Band) ja suurele orkestrile. Teose maailmaesiettekanne oli tänavu 1. veebruaril Stuttgardis, hilisemad esitused ka Austrias ja Lätis, dirigendiks ikka Olari Elts.

Tänapäeva postmodernistlikus muusikamaailmas pöörduvad heliloojad sümfooniažanri poole üha harvemini ning Tüür on siin meeldiv erand. Muuseas, tema kahes viimati kirjutatud sümfoonias on ilmnenud üks iseärasus, milleks on sümfoonia seotus instrumentaalkontserdiga; meenutuseks, et täpselt aasta tagasi saime kuulda Tüüri Neljanda sümfoonia “Magma” ettekannet, kus solistiks oli maailmakuulus löökpillivirtuoos Evelyn Glennie.

Tõsi, Viiendas sümfoonias väljendub see kahe žanri piiride sulandumine küll pisut teisel tasandil ja mitte nii ühemõtteliselt kui Neljandas. Nii võis nüüdses suurteoses Riho Sibula eredaid elektrikitarri soolosid kuulda vaid kahel korral, lisaks temale mängisid lühemaid, ent mitte vähem eredaid soolosid ka mitu EDBB puhkpillisolisti. Viiendas ilmneb kontsertlikkus pigem kahe kollektiivi, sümfooniaorkestri ja bigbändi ühendamises (huvitav tendents – kui paljud heliloojad kipuvad eelistama kammerlikumaid koosseise, siis Tüürile näib isegi sümfooniaorkestrist väheks jäävat!).

Kõige markantsemalt ilmneb see kontsertlikkus ehk teose III osas, mis on oma walking bass’i ja svingirütmidega tõeline bigbändimuusika. Siiski pole see jazzilik jam – harmooniad-rütmid on siin selleks liiga kummalises nihkes. Tegelikult näib see muusika olevat neljaosalise sümfooniatsükli skertso funktsioonis. Ent teistes osades on kuulajal ilmselt isegi raske ära tabada, kus lõpevad sümfooniaorkestri puhkpillide heliviraažid ning algavad bigbändi omad. Või vastupidi. Suurteose krooniks on aga viimane osa – finaali plahvatuslik kumulatiivsus ja vulkaaniline visioon on kvalitatiivselt täiesti klass omaette. Võimas, dramaatiline ja majesteetlikult sisendusjõuline.

Viienda sümfoonia ettekande lühiiseloomustus võiks aga kõlada ehk nii: kaks orkestrit, mitmeid soliste, kuid esituslikult ühtne organism.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht