Tähtsaim on muusika

Ardo Västrik

„Kuldne klassika”: Pärnu Linnaorkester, solistid Jüri Alperten (klaver), Arvo Leibur (viiul) ja Henry-David Varema (tšello), dirigent Jüri Alperten 26. I Estonia kontserdisaalis. Juba teist hooaega vältab Eesti Kontserdi sari „Kuldne klassika”, kus kantakse ette muusikaloo armastatumaid orkestrimuusika teosed. Sarjas astuvad põhiliselt üles kodumaised orkestrid (siiani pole veel saanud kuulda Vanemuise orkestrit), kuid korra hooaja jooksul püütakse „sisse tuua” ka üks võõrorkester. Pärnu Linnaorkestri seekordne kava oli väga heas kooskõlas sarja pealkirjaga, esitusele tulid Ludwig van Beethoveni Kontsert viiulile, tšellole ja klaverile C-duur op. 56 (Kolmikkontsert) ning Sümfoonia nr 7 A-duur op. 92 (kontserdi järjekord küll vastupidi). Otse enne kontserti mõtlesin korraga, et tegelikult hakkan teadlikult saalist seda orkestrit kuulama esimest korda, olgugi et orkestri sünniaeg jääb juba 1994. aastasse. Loomulikult näitab see eelkõige minu kitsarinnalisust, kuid järgnevat silmas pidades pidin seda tunnistama. See teeb tõeliselt rõõmu, et Eestis on väga eriilmelisi orkestreid. Antud juhul valmistas heameelt eelkõige see, et on endiselt olemas täiesti omanäolise kõlamaailmaga orkestreid. Kindlasti on selles väga suur osa peadirigendil, kuid palju oleneb ka mängijatest. Alustada tahan kindlasti puupuhkpillisolistidest, kelle repliigid ja ansamblimäng sümfoonias olid vaimustavad – mängida ühest küljest hästi koos, kuid olla seejuures omaette isiksus väga väljendusrikka ja isikupärase tooniga! Tulemust sõnades edasi anda tundub võimatu, kuid sellise koosseisu üle oleks uhke ilmselt iga orkester. Jätkata võib keelpillidega, keda sõna otseses mõttes juhtis kontsertmeister Kristel Eeroja-Põldoja oma energilise ja eksaktse mängu­stiiliga (see kehtib tegelikult kogu keelpillide rühma kohta, sest on vist paratamatu, et mida väiksem koosseis, seda suurem vastutus on üksikmängijal). Mõnevõrra võiks rahulolematust väljendada keelpillide alumise sektsiooni kohta, seda just kõlalisest aspektist lähtudes. Kui sümfoonia kuulsa aeglase osa algus oli vägagi nauditav ja tundlik, siis mingist heli­tugevusest alates muutus see veidi tuhmiks. Olen seda aeg-ajalt täheldanud ka teiste orkestrite puhul, et teatud detsibellist peale on basspillide kuuldavus ebaselgem. Võib-olla on asi aga hoopis selles, et see kontserdisaal „tahab” teistmoodi asetust, kus basspillid asetsevad näoga saali poole keskel. Olen alati imestanud dirigent Jüri Alperteni oskuse üle lasta muusikal olla. See tähendab, et tähtis on muusikas välja tuua see, mis hetkel just kõige paremini laseb sellel voolata ning elada, aidata nii-öelda muusika käima, ülejäänu on juba mängijate ja kuulajate teha.

Veidi teistsuguse elamuse sain kontserdi teisest poolest: kanti ette Kolmikkontsert, kus solistideks seesama Jüri Alperten klaveril (aeg-ajalt habemega dirigeerides), Arvo Leibur viiulil ning Henry-David Varema tšellol. Kindlasti on selles üksjagu tõtt, kui teose kohta on öeldud ka Beethoveni tšellokontsert, sest peaaegu kõik uued teemad toob sisse tšello ning tšellopartii on tehniliselt kõige raskem (tegelikult ütelgem välja, et teiste kõrval on see ikka ulmeline). On vaja leida võimekas tšellist ja kõik ongi korras. Nii seegi kord. Varema mängib suurepärase tehnikaga, kõlava, kuid sooja tooniga ja väga emotsionaalselt. Huvitav oligi see, et kui keelpillide tämbrid sulasid väga hästi kokku, siis emotsionaalselt olid nad nagu päike ja kuu: kuigi tehniliselt materjalist üle ning kõlaliselt särav, jäi viiulisolist siiski veidi kahvatuks.

Kokkuvõtvalt oli see siiski väga meeleolukas üritus. Olgugi lood juba palju kordi kuuldud, oli tore nendega jälle kohtuda ning viisid omaette ümisemiseks selleks õhtuks olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht