Täiuslik vaikus – kontrastide helikeemia

Elo Masing, Mari-Liis Rebane, Gerhard Lock

Muusikafestival „Täiuslik vaikus” 12.–15. II Mustpeade majas. Kui küsida, mismoodi võiks kõlada täiuslik vaikus, siis – kes võiks olla piisavalt nutikas aimamaks vastust, et täiuslik vaikus on äärest ääreni muusikat täis. Just see selgus juba teist aastat järjest Tallinnas Mustpeade maja seinte vahel, kus nüüdismuusika saadikud puhusid tühja ruumi helidest võbelema, nii et vaikus värises ja maa mürises, kui taas alustas ECMi plaadikompanii toel mitmekülgset muusikat tutvustav festival „Täiuslik vaikus”. Erkki-Sven  Tüüri kokku pandud kava selgroog paindus vanamuusikast kaasaega ja Apenniini poolsaarelt jäiste fjordrannikuteni.

Festivali avakontserdil 12. veebruaril pakkus publikule avastamiseks lummavaid kõlamaailmu Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, klaveril soleeris Marrit Gerritz-Traksmann. Heino Elleri põhjamaiselt karge, kuid valusalt isiklikku väljendav „Eleegia” keelpilliorkestrile  ja harfile mõjus ansambli suhteliselt suurest koosseisust hoolimata kammerlikuna, oli kvartetimuusikale omaselt tihedalt läbi komponeeritud. Arvo Pärdi „Mein Weg” lubas muusika kulgu jälgida otsekui läbi teleskoobi ja suurendusklaasi korraga.

Erineva kestusega fragmentidest koosnev tekstuur moodustas rahutult lainetava terviku, kus võis tajuda nii pinnapealset värelust kui sügavamal kindla suunaga liikuvat rahulikku voolu.  Kontserdi esimeses pooles pakkus Pärdi, Silvestrovi ja Elleri teostele teatava kontrasti James MacMillani „Cumnock Fair” keelpilliorkestrile ja klaverile. Orkestri reipale ning vahel pisut groteskselegi rahvatantsulikkusele vastandus sellest välja kasvav meditatiivne klaveripartii, mille meeleolu kandus tasapisi orkestrissegi. Teose lõpp mõjus veidralt nihestatult, jättes eelnevalt eksponeeritud erineva materjali fragmendid justkui õhku rippuma. 

Sillaks kava kahe poole vahel kujunes Valentin Silvestrovi „Stille Musik”, kolmest lühikesest osast koosnev orkestriteos, mis mõjus lummavalt nostalgiliselt ning lõi võluvalt teistlaadse reaalsuse atmosfääri. Kontserdi teises pooles kõlanud Tõnu Kõrvitsa lühiooper „Tuleaed” Maarja Kangro libretole mängis samuti kuulajate reaalsustajuga, kuid tegi seda Silvestrovist hoopis erineva tunnetusega. Kui viimane pöörab pilgu minevikku ja tajub aega n-ö „külmutades” selle suhtelisust, siis Kõrvitsa muusika on justkui kestev olevik, tabamatu teadvuse vool, kus mineviku ja tuleviku mõiste lihtsalt puuduvad. Samasugust unenäolist voolavust oli ka Kangro libretos, millega Kõrvitsa helikeel moodustas orgaanilise terviku – muusika ei mõjunud kunagi pelga teksti illustratsioonina. Rõõmuga võis tõdeda, et terviku tagas ka maagilise õhustiku loonud avakontserdi õnnestunud  kavavalik.

Vanamuusikat tänapäeva kontekstis esitav Rolf Lislevand Ensemble üllatas 13. II oma kavaga „Nouve Musiche”, kus kauge barokkmuusika leidis tänu andekate interpreetide loodud uuenduskuurile oma teise nooruse. Rolf Lislevand (teorb, lauto, barokk-kitarr), Arianna Savall (sopran, harf), Marco Ambrosini (nyckelharpa), Bjorn Kjellemyr (kontrabass), Thor Harald Johansen (barokk-kitarr) ja David  Mayora (löökpillid) olid kui iseeneslikult toimiv organism, kes teadsid oma ülesandeid ja funktsioone ansamblis ideaalselt ning mõjusid tähelepanelikkusega üksteise suhtes loomulikuna. Üheskoos nihutati ajatelge viie sajandi võrra ning XVI sajandi hõng hõljus taas Mustpeade maja lae all. Koosseisu tegi huvitavaks vanamuusika mitmekülgsuse esiletoomine: pandi rõhku uutele nurkadele ning leiti sellest nüansse,  millele varem tähelepanu pole pööratud.

Meenutagem, et barokkmuusikat iseloomustab ideaalide murrang, kus esile kerkisid kontrastid ning vana- ja uuemeelse kohtumine, mille konfliktsust Rolf Lislevand just näibki ära kasutavat. Ettekandmisele tulnud lood olid enda külge noppinud elemente ka kaasajast ja mujaltki – jazzist ning nii idamaistest kui ka keldi muusika traditsioonilistest rütmidest.

Festivali teise, kargema poole juhatas 14. II  sisse alguse unest ärkamise rütm, jäiste tuulte vaikne, ent võimukas hingus – Trygve Seim Ensemble, mille kirjusse koosseisu kuuluvad muusikud Põhjamaade pinnalt, muuhulgas ka Eestist: Trygve Seim (tenor- ja sopransaksofon), Torben Snekkestad (bass-saksofon ja kontrabassklarnet), Christof May (klarnet ja bassklarnet), Kaido Suss (fagott ja kontrafagott), Arve Henriksen (trompet), Øyvind Brække (tromboon), Lars Andreas Haug (tuuba), Svante Henryson (tšello), Frode Andersen (akordion) ja Per Oddvar Johansen (löökpillid). Äärmusliku peenekoelisuseni viidud kompositsioonides kohtuvad kaasaegne eksperimentaalsus, improvisatsiooniline jazz ning viimsete kui hingeniitideni ulatuv tundlikkus, mis puurisid oletatavasti nii mõnegi kuulaja kuulmekäikudest otsetee sügavale südamesse. Trygve Seimi muusikast kumab läbi vastandites väljenduvat ausust.

Selles on ürgnatuurile  omast jõudu, südamlikku rõõmu, lämmatavat nukrust, küsimärgi alla koonduvat eksistentsiaalsust, kõikvõimast looduse loomust – kõike, millest juba maailma loomisest saadik on juttu olnud, kuid mille aegumatuses keegi ei kahtle. See äärmiselt andekate muusikute kooslus suutis luua rabavaid helimaastikke, mille mullast keset jäist veebruari otse publiku silme all igipõline ilmapuu juured alla võttis. Kontserti võiks vaadelda eksperimentalistliku  stiilide mikstuurina. Faktuurilt pakkus see pikalt kestvaid akordimaastikke ja staatilisi helifoone kuni džäss-rokilike rütmimustriteni välja, hoides aga enamasti kummaliselt distantsi kindlastiililisusega. Tänu akordionile lisandus vahel tangohõngulisust. Päris bigbändi feeling tekkis alles kontserdi teises pooles, kui võimsasse finaali oli toodud isegi pisut romantilisust. Hoolimata ilmselgetest aasia mõjutustest kasutati mikrointervallikat  siiski tagasihoidlikult ja rütmidki jäid enamasti suhteliselt lihtsakoeliseks.

Vapustavalt veenev oli aga muusikute erakordselt meisterlik pillivaldamine, võime võluda neist uusi, hoopis mõnd muud pilli või lausa inimhäälitsusi meenutavaid helisid. Publiku tungival nõudmisel kõlanud lisapalas trumbati siianigi vaheldusrikas instrumentatsioon veel üle, kui trompetist ja fagotist lisasid oma vokaaliga nii madalates kui ka  kõrgetes registrites juurde seni justkui puudunud värvinguid. Lood olid enamasti pigem minoorsed, kuid kurvameelsust võis märgata alles lisaloos – nii muusikaliselt kui ka kuulajateni jõudnud arusaamises, et kontsert pidi sellega paratamatult lõppema. Vaikusega vahelduv ekstaatilisus, idamaine hõng, meditatiivne eneseotsing, ühtlasi ka eneseväljenduse järele kisendav melanhoolsus ei saanud oma ebamaisuses ka kõige kriitilisemaid kontserdikülastajaid  ükskõikseks jätta.

Festivali oli 15. II kutsutud lõpetama kolmepealine kollektiiv: kontrabassil Arild Andersen, saksofonil Tommy Smith ja löökpillidel Paolo Vinaccia, keda eelmise õhtu ülesastujatega ühendas piire painutav lähenemine jazzmuusikale, kuid seda palju jõulisemas võtmes. „Ekspressiivsusele kalduv meeleolukus” oligi lõppkontserdi märksõna. Põhinatuurilt traditsioonilisem, kuid muusika voolu käigus  see-eest kontrastsemaid jänesehaake sooritav trio võis end iseloomult kiirelt vagurast lambatallekesest näljaseks hundiks moondada. Kõik kolm instrumentalisti suutsid end laval kordamööda domineerivalt kehtestada, ent kontrabassist jäi siiski tagasihoidlikumaks. Tõeline avanemine tuli alles pärast ametliku kava lõppemist, kui esitati kaks seni kuuldud kõlamaailmast tugevalt eristuvat lugu, millele lisandusid eksootilisus ja eksperimentaalsem  instrumentatsioon. Arvestades Mustpeade maja keerulist akustikat, võib kontsertide kordamineku panna ka helirežissööride oskuslikkuse arvele, nad suutsid keskaegse hoone kammerlikust saalist tekitada igati meeldiva kõlakoja. ECMi festivali jääb jätkuvalt iseloomustama kontrastide kokkusulatamine ja vastandite omavahelise tõmbe mänglevus, mis leiab loodetavasti ka järgmisel aastal tee siinse publikuni.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht