Tagasihoidlikkus on voorus

Alberto Ferro on täielikult muusikale keskendunud artist, kes esitab kontserdil oma nägemuse teostest ega näe seal eneseeksponeerimisele kohta.

KAI TAAL

Alberto Ferro (Itaalia) klaveriõhtu „Beethoven. Ferro. Steinway“ 3. X Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Kavas Johann Sebastian Bachi / Ferenc Liszti, Ludwig van Beethoveni, Fryderyk Chopini ja Sergei Prokofjevi muusika.

Tallinna Kammerorkestri avakontsert 4. X Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Alberto Ferro (klaver), Leho Karin (tšello), TKO, dirigent Risto Joost. Kavas Felix Mendelssohn-Bartholdy, Ludwig van Beethoveni ja Helena Tulve muusika, uudisteos „Tundmatuis vetes“ tšellole ja kammerorkestrile.

Juhuse tahtel toimus Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert just enne klaverifestivali algust, pikendades niimoodi pianismihuviliste pidunädalat. TKO peadirigendi Risto Joosti vaimustus noorest itaalia muusikust Alberto Ferrost võimaldas eesti kontserdipublikul kuulda teda soleerimas Mendelssohni esimeses klaverikontserdis ning päev varem nautida Ferro sooloõhtut, kus kõlas Liszti, Beethoveni, Chopini ja Prokofjevi muusika. Olles suhteliselt immuunne nii kontserdireklaamide, ülistavate CVde kui ka dirigentide maitse vastu, läksin kontsertidele n-ö puhta lehena ning sain meeldiva üllatuse osaliseks. Alberto Ferro pole mitte ainult väga hea interpreet, vaid ka tänapäeva kontserdielus üsna erandlik nähtus.

Üha vähem on maailmas muusikuid, kes ei taha laval ja lava taga meele­heitlikult meeldida ega rõhu välisele särale. Agentuurid ja mänedžerid taunivad tagasihoidlikkust, sest tänapäeva maailmas peab ju olema pidevalt pildil ja publikule atraktiivne. Alberto Ferro on täielikult muusikale keskendunud artist, kes esitab kontserdil oma nägemuse teostest ega näe seal enese­eksponeerimisele kohta. See oli ilmselt ka põhjus, miks oli publiku vastuvõtt leigem, kui seda oodanuks nii kõrgetasemeliste kontsertide puhul: inimesed on harjunud show’ga ning selle puudumine võib teha nõutuks või vähemalt ettevaatlikuks. Olen kindel, et mõni hoogsama sammu ja laiema naeratusega muusik pälvinuks samasuguse mängu puhul palju rohkem kõlavaid braavohüüdeid ning püsti seisva publiku tormilise skandeerimise. Publik kuulab sageli silmadega – see pole mingi uudis. Minu meelest andis aga seekordne visuaalne pool kontserdile tublisti lisaväärtust. Just selletaolised kontserdid jäävad kauemaks meelde ja hinge ning selliste artistide nägemine-kuulmine lisab usku, et muusika on siiski veel helikunst.

Mustpeade maja valges saalis klaveri­õhtu anda on paras katsumus: mida kiiremaid ja kõlavamaid noote teosed sisaldavad, seda keerulisem on ülesanne seesuguses suure kajaga ruumis. Seda kitsaskohta on üritatud leevendada nii toolide paigutuse muutmise kui ka tekstiilide lisamisega, kuid väga head tulemust pole siiani saavutatud. Ka rohke publik võtab kaja vähemaks ning kontserdielamus saab nauditavam, kuid see on ennustamatu faktor.

Alberto Ferro mäng on selge ja läbipaistva faktuuriga, kauni kõlaga, nõtke fraasikujunduse ning hea vormitunnetusega. Kõik need väärtused pole tänapäeval üldsegi tavapärased – eriti sellises kontsentratsioonis.

Rene Jakobson

Niipalju kui helisid kokku sulatav kaja kuulda võimaldas, võis aru saada, et pianisti mäng on selge ja läbipaistva faktuuriga, kauni kõlaga, nõtke fraasi­kujunduse ning hea vormitunnetusega. Kõik need väärtused pole tänapäeval üldsegi tavapärased – eriti sellises kontsentratsioonis. Seetõttu on tuline kahju, et akustika tõttu jäi palju erilist kogemata-kuulmata. Kontserdi esimene pool, kus kõlas Liszti transkriptsioon Bachi oreliteosest „Prelüüd ja fuuga“ a-moll S 462 nr 1 ning Beethoveni klaverisonaat nr 17 d-moll, oli väga sisendusjõuline ja haarav. Pianisti lüüriline loomus värvis ka Beethoveni tormilise ja tungleva sonaadi pigem hillitsetuks ja sisekaemuslikuks ning pakkus seetõttu sellest üli­populaarsest teosest värske ja kauni nägemuse. Teises pooles mängitud Chopini barkarool ja Prokofjevi klaverisonaat nr 6 A-duur op. 82 ehk „Sõjasonaat“ on vähem selle saali sõbralikud teosed ning eriti Prokofjevi muusikas oli eristamatu kõlamüra tekkimine nii paratamatu kui ka häiriv. Ilmselt oleks olukorda leevendanud pianisti oskuslikum ja napim pedaali­kasutus, kuid arvatavasti jäi saaliga kohanemiseks vähe aega. Ja ausalt öeldes pole ma selles saalis ka ühtki akustiliselt väga hästi toimivat klaveriõhtut kuulnud.

TKO XXVI hooaja avakontsert pakkus väga ilusa ja tervikliku kava Mendels­sohnist Beethovenini väikese vahepeatusega Tulve juures. Ka Mendelssohni klaverikontserdi esituses näitas Ferro suurt musikaalsust ja suurepärast tehnikat ning teise osa duett keelpillidega oli üks õhtu kaunimaid hetki. Võib-olla oleks kontserdi vormikujunduse seisukohast kasuks tulnud pisut mõõdukam tempo teose avaosas: ääred olid võrdselt kiired, kuid rahulikum algus oleks tekitanud suurema kulminatsiooni teose lõppu. Klaver hästi kõlama saada on ülikiires tempos üsna keeruline, kuid seda Mendelssohni energiline ja tunglev muusika eeldab. Üldmulje oli aga kahtlemata väga hea ning tänulikule publikule kingiti lisapalana veel toccata Debussy süidist „Pour le piano“ ehk „Klaverile“.

Ehkki õhtu tõmbenumbriks oli planeeritud mitmete rahvusvaheliste konkursivõitudega pärjatud Ferro, pakkus suurima elamuse siiski kammerorkester ise. Intensiivsus ja sära on TKO kontsertide peaaegu lahutamatu osa, neid õhtuid naudivad nii mängijad kui ka publik. Kontserdi avaloona kõlanud Mendelssohni keelpillisümfoonia nr 1 C-duur kõlas värskelt ja energiliselt ning samas toonuses kulges kogu õhtu. Kontserdi lõpuloona kõlanud Beethoveni esimene sümfoonia on ühtaegu turvaline ja ohtlik valik. Kahtlemata on raske leida inimest, kellele see ääretult kaunis ja elurõõmus muusika ei meeldiks, kuid nii kuulsa teose puhul varitsevad esitajat traditsioonide ja liigtuttavlikkuse karid. Risto Joost lahendas teose traditsioonilises võtmes, klassikaliselt ja liigsete uuendusteta, mida mõnikord klassika värskendamiseks ette võetakse. Seda polnud vaja, sest asi toimis niigi juba ainuüksi tänu muusikute suurepärasele mängule. Juba esimestest taktidest alates nõidus kuulama suurepärane ansamblitunnetus ja pillirühmade koostöö: ma ei näinud ühtki muusikut, kelle silmis ning kuuldavale toodud helides poleks olnud erksust ja mängurõõmu.

Omajagu pidulikkust lisas õhtule kindlasti asjaolu, et orkestris mängisid just äsja kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga pärjatud Leho Karin ja Madis Metsamart ning kuulda sai Helena Tulve teose „Tundmatuis vetes“ esiettekannet – ka tema sai sama tunnustuse osaliseks. Loo vorm ja dünaamiline plaan on huvitav, esimene pool intensiivne, ekspressiivne, teine pool vaiksem, endasse süüviv ja hääbuv. Meele­olude edasiandmiseks on Tulve kasutanud leidlikult ja rikkalikult orkestri kõlavärve ja mänguvõtteid, mis kõlavad originaalselt, kohati väga üllatavalt. Loo solist Leho Karin mängis väljendusrikkalt, sugestiivselt ja ilusa tooniga, vajaduse korral solistlikult ja jõuliselt, kuid mujal sulandus hästi orkestrisse. Dialoogid orkestriga ja hea ansamblitunnetus olid nauditavad. Laureaatidest veelgi rohkem võlus mind tol õhtul tšellorühma noorte mängijate Theodor Singi ja Johannes Sarapuu musitseerimine, samuti Peeter Sarapuu oma suurepäraste fagotisoolodega. Need muusikud tõmbasid endale tähelepanu ka klaverikontserdi ajal, kui kogu au pidanuks kuuluma solistile.

Sel õhtul ning eriti Beethoveni sümfoonia ajal tekkis saalis see eriline atmosfäär, mis on samavõrra imeline ja haruldane, mida saab töö ja pühendumisega ette valmistada, kuid mitte kunagi garanteerida. See eeldab väga head kontakti orkestri ja dirigendi vahel, ergast, positiivselt meelestatud ja rohkearvulist publikut ning loomulikult kõrget tehnilist taset. Ning siis tuleb veel mängu x-faktor või teisti öeldes je ne sais quoi, mida ei saa sõnadesse panna, kuid mille kohalolek on igal elamuslikul kontserdil tajutav. Vähemalt mulle jääb see kontsert kauaks meelde ja usun, et ma pole oma vaimustuses üksi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht