Tagasivaade tulevikutähtede kasvulava kuldajastule
Kui nüüdisaegseid veebisuhtlusvõrke iseloomustab kapseldumine kitsastesse huvigruppidesse, siis Rada7.ee foorumiformaat soodustas eestikeelsete kasutajate ja kildkondade ideedevahetust.
Kui ma 2003. aasta 24. juuli varahommikul endale alternatiivkultuurifoorumisse Rada7.ee kasutajakonto tegin, ei olnud mul selget ettekujutust tolle keskkonna iseärasustest ja suhtlusreeglitest. Teadsin vaid, et sealne tuumik – lehe loojad ja aktiivsemad kasutajad, keda võis rokkfestivalidel näha möllamas ühetaolistes särkides – on minust keskeltläbi veidi noorem ja huvitub vist nu metal’ist. Kuna Rada7 kasutajaskond oli suurem kui toonastel ainult metal-muusikale pühendunud veebiplatvormidel nagu Hard Rock Club ja Surnuaed või metal.ee postiloend, lootsin oma bändide kontsertide ja üllitiste kohta teavet mitmekesisemas, eklektilisemas ja, nagu peagi selgus, pop-kult-ajastuvaimu vahetumalt kanaldavas teabevõrgus levitades leida uut publikut.
Tagantjärele on raske öelda, kas ja kui palju toonastele muusikakollektiividele Rada7 kaudu uusi austajaid lisandus, küll aga kujunes keskkond ise omamoodi veebikoduks arvestatavale osale plejaaditäiest noortest ja veidi vanematest alt-muusika ja -kultuuri tegijatest: muusikutest, fännidest, veebiarendajatest, DJdest, ajakirjanikest ja kaasaelajatest.
Täna, mil Rada7.ee tähistab kireva minifestivaliga 20. sünnipäeva ja tegevuse ametlikku lõpetamist, püüan uitnopitud mälestusekildude kaudu anda edasi seda je ne sais quoi’d, mis tegi Rada7 eriliseks, tõmbas või tõukas nii sõprus- kui ka tervete kildkondade kaupa noori kultuurihuvilisi ning tegi ühest pealtnäha tavalisest veebifoorumist vähemalt mõneks ajaks vabariigi vaieldamatu alternatiivkultuurinaba.
Kogukond
Kui nüüdisaegseid veebisuhtlusvõrke iseloomustab ühest küljest piiriülene globaalsus, teisalt kapseldumine kitsastesse huvigruppidesse, siis Rada7 foorumiformaat pigem soodustas eestikeelsete kasutajate ja kombade-kildkondade vahelist ideedevahetust, pakkudes ilmselt jätkusuutlikku suhtlusalternatiivi, millel jätkus jaksu elada üle gigantkonkurendid nagu Orkut ja MySpace ning püsida aktiivse ja relevantsena kauem kui paljud kodumaised keskkonnad Hard Rock Clubist kanep.info ja skeptik.ee kommentaariumini.
Möödunud kümnendi keskel oli Rada7 kogukond parasjagu suur, nii et seal võis end tunda mugavalt anonüümsena, aga täpselt nii väike, et kõrgendatud tähelepanuvajadusega inimene võis end kiiresti vaat et seltskonnatäheks üles töötada. Mulle sobisid mõlemad režiimid, sest võõraste, ent reeglina vähemalt mõnes nišivaldkonnas David Bowie’st black metal’ini, okultismist jalgpallini väga pädevate inimestega avalikus ruumis lävimine eeldas teatud formaalset viisakust ja eelarvamustest loobumist – suhtlusstiili, mis on hilisemaski elus marjaks ära kulunud. Osast mu toonastest vestluskaaslastest on saanud head tuttavad päris elus, paljude legendaarsete radakate puhul ei pane aga siiamaani kasutajanime ja nägu kokku; tänini trehvan vahel klubides pealtnäha võõraid inimesi, kes tulevad kättpidi teretama ja tutvustavad end Rada7-pseudonüümiga.
Vaidlused
Samasse perioodi – möödunud kümnendi keskpaigast praeguse esimese pooleni – jääb aeg, mil Rada7.ee oli minusugustele keskmisest aktiivsematele kasutajatele esimene veebileht, kuhu hommikuti arvuti taha jõudes kiigati, ja viimane, mis enne uinumist suleti. Sest hing ei saanud enne rahu, kui olin teada saanud, kes on mida teravat või teravmeelset kostnud viimase kommentaari peale mõnes keevalises diskussiooniteemas nagu „Lihasöömine vs. taimetoitlus“, „Epistemoloogiline anarhism algajatele“ või „Mida loed hetkel?“. Kes ei viitsinud põhimõttelistes vaidlustes piike murda, kolistas aga ringi ja itsitas pihku anarhistlikuma rubriigi „Hala ja läbu“ teemades nagu „Mida sööd hetkel? Või mis sul hetkel suus on?“, „Sürrid Eesti linnad“ või „Korniaur ja pelmeenid“.
Lisaks formaalsemale skeptik.ee-le aitasid just Rada7-s peetud, mõnikord aastatepikkuseks veninud debatid arendada hiljem asendamatuks osutunud konstruktiivse vaidlemise, allikakriitilisuse ja demagoogiavõtete pareerimise oskusi. See kõik sündis lõbusa lõõpimise taustal ja pigem lahutas meelt kui lõhestas kogukonda. Nüüdissuhtlusvõrkudes sellist sünergilist võnkesagedust tabada ei ole võimatu, aga seda kohtab harva ja selle peale ei saa kindel olla.
Tehnika ja kaubandus
Mõned radalased kasutasid foorumit eelkõige kauplemiseks ja tehnika teemadel kogemuste vahetamiseks. Raske on pakkuda, kui suur hulk teismelisena Rada7-s alustanud muusikahuvilistest hankisid esimese korralikuma pilli või eluaegseks lemmikuks kujunenud albumi just sealselt veebibasaarilt, aga neid oli piisavalt palju, et tooni anda. Sagedast kasutamist leidis näiteks Saksa veebikauplusest Thomann tehnika tellimise teema; tänuväärset tööd tegid vabatahtlikud asjatundjad, näiteks helitehnikud, kes jagasid algajatele bändidele asjalikke näpunäiteid, kuidas valmistuda kontserdieelseks heliprooviks või kuidas koduste vahenditega demo salvestada.
Ainus tehnikavidin, mille hankimist Rada7 kaudu ise mäletan, on mikrofon Shure 58 – umbes 2006. aastal kasutatuna Raplast ostetud, aga siiamaani peab vastu, tao või naelu seina.
Vaim
Hoolimata eklektilise stiili- ja kombakarusselli mainest iseloomustas Rada7 kogukonda ja arengut selgelt äratuntav omaesteetika, ühe sõpruskonna siseringinaljadest välja kasvanud vibe, mida oli võimatu matkida. Vaadake või tänase hüvastijätufestivali esinejate nimekirja: kes muu kui Rada7 paneks ühele lavale leebe Sibyl Vane’i, post-rock-atmosfäärilise Ocean Districtsi, süsimusta Thou Shell of Deathi ja suitsuselt rutjuva Talboti (ja võiks olla kindel täismajale)?
Termini „hipster“ tähendus on ammu hägustunud ebamääraseks solvanguks, aga kui Eestis on üldse kunagi olnud tõsiseltvõetavat hipsterlikku veebikogukonda, siis tekkis ja õilmitses see umbes kümnendi eest eelkõige Rada7-s.
Kutsumuse kasvulava
Mõistagi on sellest kogukonnast välja kasvanud peadpööritav hulk toimivaid bände ja projekte ning tõenäoliselt veelgi rohkem keldriproovikate võlvide alla hääbunud eksperimente (nagu Mihkel Raua ja Holden Laamanni ehk Bonne drone-projekt Magma), aga alahinnata ei saa Rada7.ee rolli ka muude kultuurivaldkondade tõukamises. Terasemad kultuuritoimetajad seirasid ilmselt Rada7-s toimuvat tähelepanelikul luurajapilgul ja tegid märkmeid. Võimalik, et kui Siim Nestor poleks mulle teinud ettepanekut Rada7.ee-s pritsitud sapine tiraad ühe eurovõistluslaulu teemal viisakamaks siluda ja Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen avaldada, poleks minust saanud muusikakriitikut.
Olen kindel, et kui mul poleks olnud võimalust vabateemas „Narkootikumid“ mitme aasta vältel kujundada, selitada, selgitada ja korrigeerida oma tõekspidamisi uimastipoliitika teemal, ei oleks ma praegu see, kes olen – MTÜde Ravikanep ja Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühingu LUNEST juhatuste liige ning tugiisik sõltuvushäirega inimeste taasühiskonnastamise programmis SÜTIK, artikli ilmumise ajal teel Iisraeli koos salga esimeste Eesti arstidega, kes lendavad sinna end koolitama kannabinoidmeditsiini teemal.
Just Rada7.ee oli keskkond, kust sain oskused ja meelekindluse kujundada huvialast kutsumus kogu eluks, kus tundsin end piisavalt julgelt, et väljendada avalikult seisukohti, mis omal ajal võisid tunduda äärmuslikud, ent on nüüdseks arvestava poliitilise paradigma osa (isegi kui selle valdkonna areng pole alati olnud nii edumeelne või kiire, nagu mõni meist soovinuks).
Rada7-ga käsikäes on täis kasvanud terve plejaad muusikuid, kontserdikorraldajaid, helitehnikuid, teadlasi, kunstnikke, kirjanikke, ajakirjanikke, oma ala spetsialiste ja muidu aktiivseid kodanikke, kes loovad ilu ja teevad ilma – kes kodu-, kes välismaal. Loodetavasti kannavad nad endas ja oskavad edasi anda seda sütitavat sädet ja siiralt ehedat kogukonnatunnet, mida täna igaveseks sulguva Rada7.ee nüüdisaegsetes aseainetes alati piisavalt ei leidu.