Täiuslik maailm ja kava koostamise tegelikkus

Kas maailma muusika päevade ainus eesmärk on anda heliloojatele võimalus koguneda ja nende teoseid üksteisele esitada?

AMANDA COOK

Eesti muusika päevad ja rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (ISCM – International Society of Contemporary Music) rahvusvaheline nüüdismuusika festival, World Music Days ehk maailma muusika päevad 2. – 10. V Tallinnas, Tartus ja Laulasmaal.

Rahvusvahelise kogunemise puhul on pakutud võimalustele teatud ootused. Rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu iga-aastane festival World Music Days ehk maailma muusika päevad kõlab nagu tohutult mitmekesise üle maailma kokku tulnud delegaadirühma inkubaator ja nad kõik on oma koduriigi muusikasaadikud. 2. – 10. V ühendasid maailma muusika päevad oma jõu Eesti muusika päevade 40 aasta juubelifestivaliga ning esitlesid üle saja teose peaaegu 50 ISCMi liikmesriigist, kusjuures ettekanded leidsid aset Tallinnas ja Tartus.

Ehkki see üleilmne tava mõjub teoorias hästi, ei vastanud kavavaliku teostus mu ootustele: valged meesheliloojad olid valitsevas ülekaalus, naised ja people of color olid suuresti alaesindatud.* Kogu festivali kavas ei olnud ühtki musta­nahalise helilooja teost. Minu teada ei olnud seal ka ühtki transinimese, mittebinaarse inimese ega sooliselt mittenormatiivse inimese teost. Sellisel tasemel tõrjumine ei ole juhuslik. Et mõista, kus on vältimatud takistused, pidin kaevuma sügavuti sellesse, kuidas ISCM maailma muusika päevade kava koostab.

Teoste festivalile esitamise ja valimise mitu ringi on keerukad ja salapärased ning seal on palju ruumi erapoolikusele. Enamikul ISCMi liikmesriikidel on oma sektsioon, näiteks ISCMi USA sektsioon või ISCMi Eesti sektsioon. Iga sektsioon esitab iga-aastasele festivalile kuni kuus teost, mis omakorda leitakse sageli konkursi kaudu. Kui kuuest teosest neli on eri koosseisule (orkestrile, koorile, puhkpilliansamblile jne), siis on tagatud, et vähemalt üks sektsiooni esitatud teos pääseb kavasse. Peale selle kuulutab ISCM välja konkursi, kuhu võivad teoseid esitada üksikisikud väljaspoolt oma riigi sektsiooni. Kõik need teosed antakse võõrustajamaa muusikategelastest ja ISCMi määratud liikmetest koosneva žürii kätte, kes valib lõpliku kava.

Täiuslikus maailmas pakuks iga sektsioon välja mitmekülgse teoste nimekirja, kuid kuna nominentide hulgas on valged meesheliloojad, saab ISCMi määratud žürii lõpuks ikkagi kokku panna valdavalt ühetaolise festivali. Ainus viis tagada, et sektsiooni valitud esindaja on naine, transinimene, mittebinaarne inimene, sooliselt mittenormatiivne inimene või person of color, oleks esitadagi festivali kavavalikusse ainult need heliloojad.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor kandis ette Helena Tulve teose „Nächtliche Gesänge“ ehk „Öised laulud“, kus sünged burdoonid ja looklev kromatism panid aluse lüürilistele ridadele. Helena Tulvele anti festivalil teose „Tundmatuis vetes“ eest üle ka LHV Au-tasu (eripreemia pälvis Liina Sumera teose „Conatus“ eest). Fotol Helena Tulve, taustal dirigent Kaspars Putniņš ja EFK.

Sven Tupits

Ehkki neid ei olnud esindatud palju, tulid naised ja people of color välja mõnegi selle festivali kvaliteetsema teosega. Mirjam Tally, Lotta Wennäkoski, Gabriel Dharmoo ja Violeta Dinescu olid oskuslikult kasutanud paeluvaid tämbreid ja eksperimentaalseid faktuure. Tally „The Turn“ ehk „Pööre“, mille esitas Norrbotten NEO, algab tamtamilainetusega, poognaga mängitud taldrikuga, keelpilliharmooniatega ja puupuhkpillidel kõlava eoolia helilaadiga, siis aga on avaosa komponendid lahti nokitud ning moodustavad eri instrumentide sarnaste faktuuride vahemängu.

Wennäkoski „Susurruses“, mille kandsid ette Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Petri Kumela, võetakse lahti kitarrikontserdi idee ja alistatakse suuresti faktuurilistest tehnikatest koosnevale helikeelele. Kumela lõi oma kitarri keelte pihta ning rakendas perkussiivset, helikõrguseta trummeldamist, mis peegeldus ka orkestri col legno poognatõmmetes. Helikõrguslikud hetked särasid, sealhulgas ka poognaga mängitud kitarr vastamisi trummeldatud orkestri­viiulitega, mis on nutikas kõlatekitamismeetodite ümberpööramine.

Collegium Musicale punus Dharmoo teoses „Futile Spells“ ehk „Kasutud loitsud“ vilisevatest võnkumistest, muretutest keelelaksatustest, kurguhäälsetest puhangutest, suulae naksatustest, tugevatest kaashäälikutest ja madalatest sahisevatest vokaalidest vaiba. Nagu dirigent Endrik Üksvärav publikule selgitas, olid need kummalised manamised „kasutud katsed saada ühendust nähtamatuga“. Uues Arvo Pärdi keskuses ette kantud jaapani kotole ja eesti kandlele pühendatud kavas osutus kahe instrumendi ühtse ansamblina kasutamisel kõige mõjusamaks Violeta Dinescu teosega „Am Berge von Yoshino“ ehk „Yoshino mäel“. Unisoonis käigud tõid esile kahe instrumendi ühendatud tämbri, dialoogi õrn avanemine tähendas ka painduvaid helikõrgusi ja loiult kõlavaid keeli.

Vahid Jahandari, Jasna Veličković, Marianna Liik ja Nicole Lizée paistsid silma uuendusliku elektroonikakasutusega. Jahandari fonogrammiteoses „The Vulture“ ehk „Raisakotkas“ kõlasid kontrabassisämplid linnulauluna, järelkaja jättis aga järele ahermaastiku. Ülepressitud poogna kriiksumisele järgnes eleegiline bassimonoloog kuni kõik akustilise heli jäänukid mattusid jubedate, elektrooniliselt manipuleeritud tämbrite alla. Veličkovići teoses „REMOTE ME“ pani kahe puldi kontakt ja lähedus tööle kolm induktorit. Selle tulemusena pidevalt tukslev pulss kujunes paindlikuks polürütmiaks, mis tõestas, et lihtne idee võib tõhusalt toimida, kui see on hästi teostatud.

Liigi „Mets“ 6.1 surround-süsteemile algas taevalike häälte ja kiiskava järjest laiali laotuva elektroonikaga. Ruumis vihisesid voogav bass, kajast raske vokaal ja tärisevad kõlad, tekitades ebamaise helivälja. Lizée „Tarantino etüüdid“ bassflöödile, fonogrammile ja videole filmidest „Kill Bill Vol. 1“, „Kill Bill Vol. 2“, „Marukoerad“ ja „Pulp Fiction“ lõi meeldejäävaid groove’e. Lizée teos, kus luubitakse kõike kokaiini nuusutamisest kuni silma välja torkamise pärast karjatamiseni, on ühtaegu komöödia ja metsikult muljetavaldav tour de force flöödisoolo, mille Defunensemble’i flötist Hanna Kinnunen esitas tehnilise täiuslikkusega.

Peale nende maailma muusika päevade kavas olnud kõrghetkede tõid Eesti muusika päevade tellitud teosed esile kohaliku heliloomingu ringkonna, kus suuresti domineerivad äärmiselt andekad naisheliloojad. Paljud neist on üksteist õpetanud või üksteise juures õppinud. Nende nüüd kolleegide ja sõpradena suhtlevate naiste loodud seltskondlik dünaamiline mentorlusmudel ja tugivõrgustik on aidanud ellu kutsuda isetu keskkonna, kus paljudel on võimalik õitseda.

Maria Kõrvitsa teos „Öö/Night“ avas harfist, klavessiinist ja kandlest koosneva trio Una Corda kava. Kõrvitsa kalkuleeritud hõredad unisoonid, mille vahel oli palju ruumi, lasi kuulajal ainulaadse ansambli ataki, resonantsi ja hääbumise omaks võtta. Kui rääkida resonantsist, siis Eesti Filharmoonia Kammerkoor tõi Helena Tulve teose „Nächtliche Gesänge“ ehk „Öised laulud“ esiettekandele Niguliste muuseum-kontserdisaalis, mis võib hoobelda ilmatu seitsmesekundilise järelkõlaga. Sünged burdoonid ja looklev kromatism panid aluse lüürilistele ridadele, mis hüppasid ülespoole, et siis kohe tagasi alla selle rahuldust pakkuvalt keeruka teose tämbrisügavustesse laskuda.

Madli Marje Singi „Ürglaane ulm“ kahele klaverile ja elektroonikale oli Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hundi kahe klaveri kava avalugu ja ühtlasi kõrghetk. Ettevalmistatud klaveris tukslevad jäigad, kumedad helid olid tabanud unenäolise metsa, tihedad, keerukad akordid andsid märku ärkamisest, ruuporitest kostvad paindliku helikõrgusega feedback-efektid põimisid need kaks olekut kokku. Tallinna Kammerorkestri esitatud Liisa Hirschi „Lõuend“ tõi esile midagi faktuuri ja kõla vahepealset, milles on keerukad, ometi vasardavad helimaastikud. Julged viiuliharmooniad kostsid vaevu välja, aga kontrabassi­burdoonid müristasid Hirschi osavas teoses, kus ta oli uurinud ülemhelirea osahelidele omast tämbrit. Nende tellimusteoste tugevuse ja sügavuse põhjal otsustades lahkusin Tallinnast sooviga kogeda Eesti muusika päevi maailma muusika päevade pöörasest ajakavast eraldi.

Kellele siis maailma muusika päevad on mõeldud ja mis on selle festivali eesmärk? ISCM on küll nii võimas, et tuua nüüdismuusika selle eralduskambrist välja ja viia rahvusvahelise nüüdismuusika festivali igal aastal uude linna. Ometi oli kavalogistika publikule kõike muud kui ligipääsetav. Maailma muusika päevad möödusid ebamugavalt meeletus tempos: kontserdid kestsid keskmiselt 90 minutit või rohkem, vahel sõitsid järgmisse üritusse sisse ning publikul tuli ühest kontserdipaigast teise joosta, kusjuures söögipausideks ei jäänud aega. Kõik minu külastatud üritused olid traditsioonilised kontserdi­saalis toimunud istumiskontserdid, kus peeti kinni tüüpilisest kontsertmuusika kaanonist – ei mingeid tutvustavaid remarke ega publikuga suhtlemist, ainult monoloog.

Kui maailma muusika päevad ei ole peamiselt välispublikule, kas selle festivali eesmärk on siis anda heliloojatele võimalus koguneda ja oma teoseid üksteisele esitada? See on lühinägelik ja tõukab ISCMi vanamoelisusse, eriti kui ka tulevased festivalid jätavad kõrvale ja marginaliseerivad terveid loojakildkondi. Ebavõrdsuse parandamine algab sellest, et juhtivatele kohtadele pannakse ühiskonnateadlikud inimesed. Kui ISCMi juhatus selle aasta festivalil kohtus, hääletati Glenda Keam organisatsiooni 97aastase ajaloo jooksul selle esimeseks naispresidendiks. New Music USA veebiajakirja NewMusicBox kaastoimetaja ja väsimatu heliloojate toetaja Frank J. Oteri sai asepresidendiks. Kui need kaks on tüüri juures, paistab silma­piiril muutus.

Tõlkinud Maria Mölder

Artikkel ilmus täismahus 23. V veebiajakirjas I Care If You Listen.

* Termin people of color / person of color / POC tähistab inglise keeleruumis inimesi, kes pole „valged“. Keerulise tähendusväljaga väljendit ei soovitata eesti keelde tõlkida, kuna valgeks olemist mõistetakse kultuuriti eri moodi ning sel ei pruugi olla seost nahatooniga. Vt ka Airi Triisberg, Antirassistlik kogukonna­töö. Intervjuu Monica Gathuoga, Feministeerium 17. V 2019. https://feministeerium.ee/intervjuu-monica-gathugaga-antirassistlik-kogukonnatoo/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht