Täiuslikult ebademokraatlik kvartetiõhtu

Keelpillikvarteti eeldused on väga hea haridusega pillimängijad ja süvenemisvõimelised kuulajad, kelle puhul naudingu saamine (või ilmajäämine) sõltub võimest meeli koondada, mitte lahutada.

TAAVI HARK

Triin Ruubeli keelpillikvartett (Triin Ruubel, Joosep Reimaa, Sandra Klimaitė, Theodor Sink) Eesti Kontserdi sarjas „Pihtimused. Šostakovitš“ 11. V Tallinna raekojas. Kavas Dmitri Šostakovitši XII, XIII ja V keelpillikvartett.

Eesti Kontserdi aastateülene sari „Pihtimused. Šostakovitš“, mille tuum oli Dmitri Šostakovitši kõigi keelpillikvartettide ettekandmine, jõudis 11. V oma lõpukadentsini. Sel õhtul toodi kuulajateni suurmeistri XII, XIII ja V kvartett. Tallinna raekoja võrratu akustika soosis küll kõigiti sügavasisulisele helilõimele keskendumist, ent paradoksaalsel moel sattus mõte kõigest hoolimata ajuti hargnevatele radadele (seda avitas raekoja platsilt puhuti saali kostev elumelu). Saagu mõned tekkinud mõttepudemed siinkohal avalikuks.

Dmitri Šostakovitši kolmele taiesele soojenduseks kõlas multitalent Peeter Volkonski sissejuhatus. Ju pole ootamatu, et ajaloolase-muusikateadlase kõrgusisse need remargid ei sihtinudki, mistap ei saa „kõiketeadev kriitik“ kõnelejat lati alt läbi jalutamises süüdistada. Sisus või vormis vajaka jääv sai tuge Volkonski jutustamislaadi tugevustest: haarav maneer ja parajalt humoorikas üldhoiak lõdvestasid kuulajaid enne iga teose algust. Saab vaid kiita korraldaja tarka valikut.

Keelpillikvarteti mõiste seostub traditsiooniliselt üpris napi nautlejaskonnaga, mis koosneb valdavalt asjatundjaist. Kas selline (lausa karjuvalt ebademokraatlikuna paistev) tõdemus tähendab, et kõik kuulajad peavad olema diplomeeritud muusikud? Võib-olla siiski mitte. Püsipubliku seas leidub ka amatööre ehk asjaarmastajaid, aga teatavasti ei saa armastada seda, mida üldse ei tunne. Seega – oh õudust! – mingid kitsendused siin ikkagi kehtivad.

Oli ju kvartetiharrastus oma sünnijärgus valdavalt haritud aadli sisukas ajaviide. Hilisemas arengus pole too enam muidugi üksnes ülikute pärusmaa, ammugi mitte pelgalt meelelahutus. Otse vastupidi: žanri eeldused on väga hea haridusega pillimängijad ja süvenemisvõimelised kuulajad, kelle puhul naudingu saamine (või ilmajäämine) sõltub võimest meeli koondada, mitte lahutada. Kõnekalt mõjub seegi tõik, et Šostakovitš jõudis esimese keelpillikvarteti kirjutamiseni alles 1938. aastal, mil seljataga kogu lavamuusika ja viis sümfooniat. Nähtavasti laieneb mingi küpsuse eeldus ka heliloojatele.

Kui lisada varem kokku võetud omadustele partiide iseseisvus, mille rõhutamiseks pruugib helilooja sageli polüfooniat, saab keelpillikvartetist juba eos antitees üldrahvalikkuse või sotsialistliku realismi ideedele, millest lähtumist ühelt korralikult nõukogude heliloojalt eeldati.

Suurepäraste instrumentalistide nõue täideti Triin Ruubeli kvarteti puhul küllaga. Ansamblile nime andev viiuldaja on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister, II viiul Joosep Reimaa kandis hiljuti sama rolli Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontserdil, Theodor Sink tegutseb lisaks rohketele kõrvalprojektidele ERSO tšellorühma esiliikmena. Kontsertmeistrite kvartett!

Ansambli liikmete vahel valitses meeldiv kõlaline tasakaal, mis sugugi ei tähenda, et muusikute individuaalsus oleks helivoogu lahustunud. Mitmes otsustavas lõigus tõusis lipukandjana esile just tšellist Theodor Sink, kes mängis Šostakovitši partituuri kirjutatud usalduse välja võrratu fraseerimisnõtkusega. Seda toetas ta maitsekalt mõõdetud ning ilmekas vibrato, mis ei lasknud ühelgi lausel tühjalt kokku variseda. Kaunilt kujundatud ja enesekindlate mõttekaartega jäi meelde Joosep Reimaa, eriti viienda kvarteti lõikudes, kus on teisele viiulile esile kerkimiseks mitmeid häid võimalusi kingitud. Kvartetirepertuaari ühe keerukama vioolapartiiga (XIII kvartetis) hiilgas Sandra Klimaitė, kelle tooni soojus ja intonatsiooni puhtus äratasid siirast imetlust. Tõesti, ansambli tehniline üleolek materjalist oli individuaalsel tasandil väga lähedal täiuslikkusele, aga koosmängu peensustes ja mõnedes harvades lahknemistes võis vihjamisi aduda, et pikem küpsemisaeg paaris lisaproovis oleks võinud laitmatusele täiendavaid ning ülendavaid toone anda.

Kuulajaile mõeldes – nemadki pole väljaspool kriitikat! – tuleb tõdeda, et sugugi kõigile ei osutunud keeruka koega kontsert võrdselt jõukohaseks. Vaheajal märkasin ema varateismelise pojaga ning kaht väärikas eas daami, kes asutasid end minekule. Võtsin kogu ülbuse kokku ning laususin neile, muidugi läbi sõbraliku naeratuse, et ei maksa veel lahkuda, saab kuulda väga head muusikat. Nemad vastu, et see kõik olevat üsna raske ja valus kuulata. Mina jälle vastu, et ehk ses valuski peitub võlu või isegi omalaadne nauding. Seepeale jäid nad viivuks kõheldes üksteisele otsa vaatama. Siiski tuleb tunnistada, et kontserdi teist poolt sel viisil „maha müüa“ ei õnnestunud.

Lõpetuseks tahan klaarida ühe väikese valge laigu. Nimelt on hästi teada Šostakovitši kvartetiloomingu ilmaletuleku tihe side Beethoveni-nimelise kvartetiga.1 Ka kõik tol õhtul kõlanud teosed olid pühenduste kaudu selle kollektiiviga seotud. Vähem mäletatakse mõjurina sõprust noorema kolleegi Mieczysław Weinbergiga (1919–1996). Heliloojaid ühendas peale sügava mõttekaasluse ka loominguline vastastikmõju, mis polnud kaugeltki ühesuunaline, üksnes vanema eeskuju nooremale.2 Šostakovitši hilisemate kvartettide juures osutub muuhulgas oluliseks sõbralik võistlus Weinbergiga. Kirjast Isaak Glikmanile võime lugeda: „Järjekordne kvartett, kümnes, sai lõpetatud eile. See on pühendatud Moisei Vainbergile.3 Ta kirjutas üheksa kvartetti ning viimasega edestas mind, kuna selleks ajaks oli mul vaid kaheksa. Sestap seadsin endale ülesande [—] järele jõuda ning teda ületada, mida olen nüüd ka teinud.“4

Et Šostakovitši kvartettidele sai nüüd täisring peale, võikski järgmise suure sarja aluseks võtta Mieczysław Weinbergi 17 keelpillikvartetti – seda enam, et selle aasta detsembris täitub helilooja sünnist 100 aastat.

1 Laiema pildi saamiseks kuulaku huviline Tiia Järgi raadiosaadet Dmitri Šostakovitši kammermuusikast. Tiia Järg, Šostakovitš 100. Elu muusikas. IV saade, Klassikaraadio 24. IX 2006. https://arhiiv.err.ee/vaata/sostakovits-100-sostakovits-100-elu-muusikas-iv-saade

2 Daniel Elphick, Weinberg, Shostakovich and the Influence of Anxiety. – The Musical Times 2014, Vol 155, No 1929, pp. 49–62.

3 Poola-juudi päritolu helilooja nimekujust levis aegade jooksul mitu kirjaviisi.

4 Isaak Glikman, Story of a Friendship: The Letters of Dmitri Shostakovich to Isaak Glikman 1941–1975. Tlk Anthony Phillips. Faber & Faber. London 2001, lk 117.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht