Tallinna külastas Nikolai Petrov

Toomas Velmet

NIKOLAI PETROV (klaver, Venemaa) ja HORTUS MUSICUSE AKADEEMILINE ORKESTER ANDRES MUSTONENI juhatusel Estonia kontserdisaalis 30. III.

Pianist Nikolai Petrov on Moskva konservatooriumi professor ja vist kõigi võimalike Vene riigi aunimetuste ja -rahade omanik, mees parimais aastais (62) ning nautlemas ?üldrahvalikku? tunnustust, nagu vanasti öeldi. N. Petrovi eelmine Tallinna visiit jääb minu teada paarikümne aasta taha, kuid on üsna mälestusväärne, sest ta esitas siis raekoja saalis ühe teose, aga see teos oli Berliozi ?Fantastiline sümfoonia?. See on vist ka parim näide Petrovi pianismi ja kunstnikunatuuri iseloomustamiseks.

Tema klaverivaldamine ei tunnista tehnilisi piire ja kunstnikuisiksus ei luba jääda pianistide tsunftirepertuaari raamidesse. Kõiki neid omadusi demonstreeris ta juba 1962. aastal, siis 19aastasena, kui teenis hõbemedali I Van Cliburni konkursil ja võitis aasta hiljem Brüsselis kuninganna Elisabethi konkursi. Edasine tee tippu on kulgenud nagu rööbasteed mööda ja ilma peatusteta, haarates kaasa maailma kuulsaimad orkestrid, saalid ja dirigendid, ning seal tipus ta nüüd on. Kui lisada veel suhtluses ja seltskonnas sädelev isiksus, kes, muide, võib ennast tundideks ka jazzi unustada, siis see ongi Kolja Petrov.

30. III Estonia kontserdisaalis esitatud kava oli nagu ikka petrovlikult ekstraordinaarne: kontserdi esimene pool soolokava ja teine orkestriga. Petrov ei põlga kunagi töötlusi ja kontsert algaski Egon Petri seatud J. S. Bachi koraaliga ?Jõuluoratooriumist?. See Busoni kuulsaima õpilase Bachi seade on just kui Petrovile mõeldud, sest kohe saab ta demonstreerida oma parimaid omadusi ? fantastilist kõla piano?s ja selle juures faktuuri diferentseerimise võimet.

Järgnenud Mozarti Fantaasias c-moll KV 475 olid aga need väärtused äkki kuhugi kadunud, tekkis ootamatu mulje, nagu oleks kontakt klaveriga kuhugi haihtunud, nagu me polekski just äsja seda Bachis nautinud. Fantaasiast jäi järgi selgelt kujundatud esituslik mõte, mis kõlaliselt teostuselt nagu ei allunud tahtele. See Mozarti-esitus meenutas mulle ühte teist mälestusväärset kuulamiskogemust. Aastakümneid tagasi oli mul õnn kuulda möödunud sajandi legendi t?ellist Tibor di Makula ettekandes J. S. Bachi D-duur Süiti, kus esituslikud kvaliteedid puudusid absoluutselt, aga idee oli ilma liialdamata geniaalne. Tõsi, Makula valmistus siis tähistama oma 90. sünnipäeva.

Miks Petrov Mozartit äkki ?kolistama? hakkas, ei oska küll diagnoosida, seda enam, et järgnevas Weberi C-duur Sonaadis oli ?tõbi? haihtunud ning tüsistusigi polnud märgata. Weberil on neli klaverisonaati, mida pianistid ei armasta esitada. Mina mäletan, et üht neist, küllap sellesama C-duurse, lülitas aeg-ajalt oma kavadesse Gilels, sest selle teose viimast osa nagu kunagi oleks kuulnud. Nii jäi ka Petrovi esitusest jälg just sonaadi viimase osa briljanttehnikast, mis ongi ju tema pianismi üks firmamärkidest. Otse loomulikult sobis see suurepäraselt lõpetama kontserdi esimest poolt ja teenis ka tormilise ovatsiooni publikult.

Pärast vaheaega oli laval sümfooniline kollektiiv nimega Hortus Musicuse Akadeemiline Orkester koos dirigent Andres Mustoneniga. Ettekandele tuli Beethoveni Klaverikontsert nr 5 Es-duur op. 73. Üldiselt õnnestunud esituse ajal teostasin kuulamisel ühe eksperimendi ning tulemus oli järgmiselt kahene. Kui ma sulgesin silmad, siis häirisid mind puupillide veidi kõrge häälestus klaveri suhtes ja, oh imet, solisti käte ebasünkroonsus Beethoveni heliredelites.

Kui ma jälgisin asja aga avasilmi, siis nõudis täit tähelepanu hoopis dirigent. Andres Mustoneni huvitava soenguga on vist juba harjutud, aga tema ligi sajaprotsendilised spagaadid peaksid juba koreograafidele tõsist huvi pakkuma. Publikule läks asi peale täiega ning lisaks sai kuulda Schuberti ?Muusikalist momenti?, seda üli-ülituntud nendest ? ja jälle kuulsime ?vana head? Petrovi.

Järgnev ?Kontserdi Rondo? kordusesitus oli siiski asjatu ning seda viperuse tõttu puupillide poolt, mis kuuldavalt pärssis ka pianisti ja dirigendi encore?i eufooriat. Kogenud ?lavahunt? Mustonen pühkis viperuse publiku mälust koos lõpuakordiga esitatud virtuoosse akrobaatilise trikiga (vist salto mortale) ning enne kaja vaibumist maandus ta juba Nikolai Petrovi ?karuembusse?.