Tally teine tulemine

Virge Joamets

Mirjam Tally esimese autoriplaadi ilmumisest on möödas kaheksa aastat, terve igavik  pidevalt kirjutava loomeinimese elus. Eriti aktiivselt on ta loonud viimastel aastatel, eelkõige orkestrile, seega on soov tehtu helikandjale koondada ja kättesaadavaks teha arusaadav. Mõlema plaadi ümbriselt vaatab vastu, justkui vahepeal üldsegi mitte vanemaks saanud inimene, muusika aga erineb suuresti. 

Plaadi avalugu „Eclipse” („Varjutus”)  kammerorkestrile (2010) on kõige optimistlikum: selles tunneb ära endise kelmika ja naerusuise, vaimuka ja mängualti Mirjami. Eri pillirühmade vahel käivitub põnev tantsulise moega stsenaarium, kus mängib terve rida isesuguse karakteriga tegelasi. Lugu areneb justkui kollektiivse improvisatsioonina: on ideid nopitud ja edasi arendatud ning kogu aeg tähelepanelikult jälgitud, mis edasi saab, läbivaks  jooneks avatus uutele impulssidele. Tally ilmekate karakteritega teosed panevad tihtilugu kuulaja mõtte mingit visuaali pidi jooksma. Ma ei imesta, kui mõni filmimees ka selle materjali üles korjab ja pildirea juurde komponeerib, nagu on tema teostega juba varem juhtunud. Ka esitus (Uppsala KO, dirigent Paul Mägi) on reljeefne ja erksate karakteritega välja mängitud, üksnes keskmises, kiires lõigus kahjuks kerge  kohmetusega kammitsetud.       

Järgneb „Call love to mind” („Tuleta meelde armastust”, 2009; Kristiina Ehini tekst, Ilmar Lehtpere ingliskeelne tõlge), soe ja südamlik koorioopus. Üldiselt heakõlaline, mitte just kerge (pisisoolod koorifaktuuri sees on rühmalauljaile kindlasti kõvaks närviprooviks), aga mitte ka ülearu raske lugu,  mil minu meelest on potentsiaali pürgida kaasaegse koorimuusika kaanonisse. Esitus Eric Ericsoni kammerkoorilt (dir Maria Gundorina) on hea, ent paneb igatsema veelgi klaarimat, filharmooniakammerkoorilikumat kõla, väike i-täpike jääb praegu minu meelest vajalikust särast puudu. „Birds and Shadows” („Linnud ja varjud”, 2008) on kontserdijoontega teos (viiulisolist Mari Targo, Tallinna KO, dir  Risto Joost). Oma senises loomingus enamasti värve justkui varrukast puistanud helilooja on end seekord väga piiranud, eksperimenteerinud üksnes keelpillidega. Ka materjal keerutab ja improviseerib aina samas kujundiringis, kontraste sisse toomata. Uudne on tumedates toonides ekspressiivne, ängistav-ahastav karakter. Täieliku kontrasti sellega loob järgmine teos „Autumn Whispers” („Sügissosinad֊”,  2009, flöödil Monika Mattiesen, Tallinna KO, dir Risto Joost), pärlmutterjalt sädelev, õrnades toonides veiklev, lõpmatult peeni särav-pastelseid värvivarjundeid sisaldav kõlapalett. Ka selles loos tunnen ära endise, heledast-sädelevast kõlast rõõmu tundva helilooja. (Esiti arvasin, et sügis küll sellist „ideaalmaailmalikku” värvi ei sisalda, kui pleierist seda teost parajasti kuulates avastasin loojangueelsed hõbedased pilved ja  päikese neist läbi kiiskamas – nii et sisaldab küll!) Suurepärane on ka esitus, valminud stuudiosalvestusena. Sama kehtib ka järgmise teose, „Turbulence’i” („Turbulents”) kohta (ER SO, dir Risto Joost, solist Ain Varts elektrikitarril), mis on siinse plaadi vanim, 2006. aastal valminud lugu ja igati väärt olema juba teist korda plaadil („Eesti heliloojad VI”, ERR , 2010). Tally on siin oma sõiduvees, vabalt voolavas fantaasias kümblemas,  üks (kõla)üllatus järgneb teisele, inspiratsiooniallikana aimub monstrummasinavärk.       

Punkti kogu plaadile paneb värskeim suurele orkestrile kirjutatud ja väga sugestiivselt esitatud „Density” („Tihenemine”, 2010, Rootsi Raadio SO, dir Dmitri Slobodenjuk). Vaikselt, ootusärevalt algav lugu  on kõige süngema stsenaariumiga teos siinsel plaadil. Selles sümfoonilises oopuses näitab Tally nii oma värvimeisterlikkust (mis siin sugugi kuulajat ei hulluta, on küll oma sügavuses ja varjundirikkuses olemas, ent tähelepanu ära ei tõmba) kui ulatusliku pingekaare, aeglaselt järjest tuure koguva, äärmiselt pingelise ja valulise suurvormi loomise oskust. Aiman siit uuel tasemel mõtlemise algust, heliloojat, kes näeb  mängu kõrval ka palju tõsisemaid teemasid ning tahab ja suudab nendega tegeleda. Tally trump erksa leidlikkuse ja väga hea maitse kõrval on tema tööstiil – ta ei ole kinni juba leitud ja kätte õpitud, hästi „töötavates” võtetes, vaid julgeb ja ka teadlikult tahab otsida uusi teid ja lahendusi. Ehk saan järgmise plaadiarvustuse tema muusika kohta kirjutada juba sama teose eri esitusi võrreldes?  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht