Tanel Joamets ja saksa meistrite helilooming

Nele-Eva Steinfeld

Joametsa Schuberti-tõlgendus oli üles ehitatud suurtele dünaamilistele, emotsionaalsetele ja tempolistele kontrastidele. Eelmisel laupäeval oli Kadrioru lossis „Akadeemilise kammermuusika” kontserdisarjas pianist Tanel Joametsa sooloõhtu. Kuigi kaheaastase intervalliga festival „Klaver”, mille raames saab tavaliselt külastada mitmeid sooloõhtuid, annab hea ülevaate klaverimängu „välisuudistest”, siis sääraseid võimalusi, kus kohalikud pianistid saaksid end solistina rakendada, ei kipu siinsed kontserdiorganisatsioonid just sageli pakkuma. Seega tuleb nähtust „sooloõhtu” kahjuks üha harvem ette.

Olude kiuste paistab Tanel Joametsal aga kontserte jätkuvat, samuti publikut, kellest vähemasti teatud osa külastab Tartu pianisti esinemisi regulaarselt. Siit võib järeldada, et Joamets oskab leida võimalusi, mille kaudu end kunstnikuna väljendada. Samuti oskab ta pakkuda seda teistele pianistidele, pidades eriti hoolikalt silmas just kohalikke kolleege ja olles tänuväärne kõrgetasemeliste klaverimuusika-sarjadele eestvedaja.

Eelmisel aastal sai Tartus käia kuulamas kontserdisarja „Pianissimo”, kus astusid teiste seas üles Irina Zahharenkova, samuti eesti päritolu pianist Peeter Laul ning klaveriduo Ebe Müntel – Jorma Toots. Sel aastal sai hoo sisse „Valge klaveri” kontserdisari, mis on inspireeritud 2009. aasta kevadel Tartu ülikooli aulasse saabuvast uhiuuest valgest Steinway & Sons kontsertklaverist, mille tulekut toetab rahaliselt iga nimetatud kontserdisarja külastaja. Et suurepärase akustikaga ülikooli aula, kus on omal ajal esinenud näiteks Clara Schumann ja Ferenc Liszt, väärib uut tippklaverit, on enesestmõistetav. Võib üsna kindel olla, et see suur tegu toob Tartu ja kogu Eesti kontserdiellu mõjuva kunstilise tagajärje.

Nüüd aga Kadrioru kontserdi juurde. Joametsa esituses ei kõlanud Kadrioru lossis sel korral Aleksandr Skrjabini muusika, mille interpreteerimisega on pianist saavutanud rahvusvahelise tunnustuse (Skrjabini konkursi laureaat Moskvas aastal 2000) ja millega kaasnevad tänaseni kontserdireisid Venemaa linnades. Kavas oli hoopis saksa meistrite looming: ettekandele tulid Wolfgang Amadeus Mozarti Sonaat Es-duur KV 282, Franz Schuberti Sonaat a-moll D 845 ning Johann Sebastian Bachi Chaconne Partiitast nr 2 sooloviiulile, mille on klaverile seadnud Johannes Brahms.

Bachi Chaconne kõlab pianistide esituses küllalt tihti Ferruccio Busoni seades, Johannes Brahmsi varianti ei kuule kontserdilavadel peaaegu üldse. Tanel Joametsale ilmselt meeldivad väljakutsed – ainuüksi vasakule käele seatud teos seda kahtlemata pakub. Brahmsi huvitas väga klaverimängu tehniline külg, kuid ainult kooskõlas sisuliste eesmärkidega. Bachi Chaconne’i seade puhul pole teost pööratud virtuoossuse demonstratsiooniks ega raskuseks iseeneses, lisatud nootide arvgi pole märkimisväärselt suur. Seadja idee oli panna pianist klaveri võimaluste piires viiuldaja olukorda, eesmärgiks ikka ja ainult Bachi muusika tihe mõte ja arenguloogika.

Joamets püüdles esitusega sugestiivsuse poole ning abistas end mõjusama eneseväljendamise eemärgil ohtra pedaalikasutusega, mis on kujunenud tema mängus läbinisti iseseisvaks väljendusvahendiks. Pedaali võib käsitleda küll nn klaveri hingena, mis lisab esitusele kandvust, avarust ja värvide sulandunud pooltoone, ent Tanel Joamets läheb sellega teinekord üle piiri, muutes teinekord Mozarti polüfoonilise iseloomuga faktuuri kumisevaks homofooniaks, rääkimata kõlalisest segadusest, mida pakuvad pikad passaažid ühel ja samal pedaalil.

Kontserdi avateosena kõlanud mastaapne neljaosaline Sonaat a-moll D 845, mis on üks kolmest Schuberti eluajal ilmunud klaverisonaadist, nõuab esitajalt head vormitunnet ja selget struktuuritaju. Joamets lähenes teosele loomupärase süvenemisoskuse ning kindlameelsusega, ettekanne oli üles ehitatud suurtele dünaamilistele, emotsionaalsetele ja tempolistele kontrastidele. Nende vahenditega toimetas pianist üpris julgelt. Joamets on vaieldamatult suure kogemusega lavaartist, kelle mängus peegelduvad kindel enesetunne ja veendumus – ükski idee, vaatenurk ega teostus pole tema mängus juhuslik. Lisaks ladusale pianismile on tal ka märkimisväärne võime haarata publikut oma lavaloleku ning kommunikatiivsusega, sellest tulenev tõmme on kohati suurim, mida siinsete muusikute seas üldse leidub.

Tanel Joamets suudab pakkuda iseenesest huvitavaid kõlavärve, seda eriti vaiksemas dünaamikaskaalas, forte’de tõlgendamine kukkus aga kohati välja ehk pisut liialdatult. Schuberti sonaadid on sageli eelkõige dramaatilise sisu ja arenguga, jättes tagaplaanile isegi tuntud lüürilisemad vokaalmuusika elemendid. Seepärast oleks oodanud ka kõnealusel kontserdil Schuberti esitamisel suuremat ühtsust ja kandvamat joont, pisut vähem utreeritud paikseid kõlalisi ja agoogilisi kontraste ning teose selgemat struktuurset ja tempolist läbiviimist. Vastasel juhul kerkib esile küll interpreedi isiksus, ent kannatada saavad helilooja mõte ning teose terviklik arengukaar.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht