Tanel Joamets – tugeva natuuriga pianist

Saale Fischer

„Eliitkontserdid VIII ”: Tanel Joamets (klaver) 12. II Estonia kontserdisaalis. Võimalusi, kuidas dirigent või interpreet suhestub esitatava teosega, on laias laastus kaks: kas saadakse osaks narratiivist, minnakse näitlejana teose sisse või jäädakse ise pigem tagaplaanile ja ümberjutustaja rolli. Viimse noodini kaasa elatud soolokava põhjal võib pianist Tanel Joametsa kindlasti asetada esimest tüüpi interpreetide sekka. Joametsa tugevuseks peetavate kõlavärvide näitamisega polnud pianist ka sel õhtul kitsi – skaalal nullist sajani käidi läbi kõik astmed. Jah, ka null oli esindatud näiteks esimeses Eduard Tubina kolmest prelüüdist (1976. aastal ilmunud kogumikust), kus Joamets pani helisema isegi selle, mis jääb üksteisele järgnevate akordide vahele. Silence d’articulation, nagu ütleksid prantslased. Ka skaala teine ots torkas silma ja kõrva mitmelgi korral, ulatudes üle sametise forte ka maskuliinsest energiast laetud muusikalise jõudemonstratsioonini. Lisaks avaloona kõlanud kolmele Tubina prelüüdile tuli samalt heliloojalt kontserdi esimeses pooles esitusele ka „Ballaad chaconne’i vormis Mart Saare teemale” cis-moll. Teos valmis 1945. aasta märtsis Rootsis, pärast Tubina pere kuut sõjapõgenikukuud, abikaasa ja poja difteeriasse nakatumist ja lootuse kadumist pääseda kunagi tagasi kodumaale. Missugune on olnud Hüpassaare lauliku koorilaulu „Seitse sammeldunud sängi” teemast arendatud chaconne’i kontekst, reedab juba morbiidselt algav teema läbiviimine bassis. Hoopis teisest maailmast (ja ka ajastust) on pärit Claude Debussy „Kujundite” esimene vihik (1905, sisaldab palu „Peegeldused vees”, „Pühendus Rameau’le” ja „Liikumine”) ning prelüüdid „Undiin” (1913. aastal ilmunud II prelüüdide vihikust) ja „Mida nägi läänetuul” (1910. aastal ilmunud I prelüüdide vihikust). End loodusest, mütoloogiast, maalikunstist ja muust ilusast inspireerida lasknud muusika on kantud la belle époque’i vaimust ja lubanud juba eluajal kuulsaks saanud heliloojal endale tunnustavalt õlale patsutada: kaaskirjas „Kujundite I” kirjastajale paigutas monsieur Debussy end klaveriliteratuuris Schumanni vasakule ja Chopini paremale käele.

Kuigi kaks maailmasõda siia- või sinnapoole, jäi kontserdi esimeses (ja etteruttavalt –ka teises) pooles kõlama isesugune stiililine ühtsus – see oli Tanel Joametsa äratuntav esitusstiil. Impressionistlik, rohket pedaali kasutav, küll hingestatud ja äärmiselt pingestatud, kuid ennastunustavalt (või -kehtestavalt?) mõjuv musitseerimine. Võib-olla on Joametsal õigus. Kaugel need Mart Saare Tartu ja Claude Debussy Pariis sel vanal heal ajal teineteisest olidki. Uskudes Heljo Sepa möödunud aastal ilmunud monograafiat, istus 1938. aastal Londonist Valka siirduv neiu Sepp koos proua Elleriga Pariisis just Tartu rongi peale! Kuulajana oleksin soovinud siiski lisaks interpreedi isikupärase stiili nautimisele ka heliloojate suuremat mõjulepääsemist.

Kontserdi teine pool jätkus kronoloogiliselt kirju, kuid sisuliselt huvitava põimikuga muusikaliteratuuri kullafondist. Avaloona kõlanud Frédéric (Fryderyk) Chopini kuulsale polonees-fantaasiale As-duur op. 61 järgnes Lepo Sumera Chopini-aineline kollaaž „Pardon, Fryderyk!”. Kui Chopini-tõlgenduse puhul tuleb tunnistada teatavat ebakõla interpreedi ja kriitiku maitses, siis Sumera pala kujunes nauditavaks kuulamiselamuseks, eriti meeldisid dünaamikaleiud. Publiku sooja vastuvõtu pälvis ka julge löökriistasoolo, mille käigus Joamets läbis koos nuiadega koordinaadid klaverikaas-pult-tiib-lavapõrand. Ühtlasi oli see ainus kord õhtu jooksul, mil pianisti klaveri tagant tõusmine oli sisuliselt õigustatud.

Klaveriõhtu lõpetuseks kõlas Johann Sebastian Bachi samuti ülituntud ja palju mängitud Chaconne d-moll partiitast sooloviiulile. Põnevust lisas seekord Brahmsi seade vasakule käele (ja paremale jalale, tahaksin siinkohal täiendada). Kuigi üht-teist läks pedaali tõttu kaotsi, oli Bachi-Brahmsi-Joametsa ühistöö tervikuna mõjus. Hästi tuli välja helistiku d-moll dramaatiline karakter, keelpillifaktuurile omased võtted kõlasid klaveril orgaaniliselt ja kogu pala oli esitatud justkui ühe hingetõmbega. Publiku sooja vastuvõttu premeeris Joamets Chopini Poloneesiga f-moll op. 71/3.

Me nägime-kuulsime tugeva natuuriga pianisti, kelle vahetu mäng annab arvatavalt üsna hästi aimu ka esitaja isiksusest. Põnev oleks kuulda Tanel Joametsa ka ettekirjutatud nootidest kammitsemata improvisatsioone esitamas!