Tark ja teravmeelne

Pehmet lunastust ega kunsti imet ei tule ja nii peame rasketel aegadel ka selle plaadi seltsis ikkagi üksi olema.

TÕNIS KAHU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Iseenesest on see vist rumal idee. Võib-olla raamatute ja filmide puhul võiksime jah alustada teose pealkirjast ja sinna mõneks ajaks oma arutlustega kinni jääda, aga kui nüüd võtta hoopis ühe plaadi pealkiri ja keskenduda selles ühele sõnale? Ja ometi pole too sõna „katarsis“ siin kirjas juhuslikult. Florian Wahli albumi selgroog kasvab välja just siit. See on tema kontseptsioon ja tuum ja keskne probleem. Florian Wahli plaati on paljud juba kirjeldanud kui ogaruse piiril kirevat teost, kuid minu meelest on üsna metoodiline ja analüütiline.

Selgub see esimesest loost „Maatriksist väljas“. See on tihedalt arranžeeritud popdžäss, kus sajab sulnilt saksofone ja trompeteid ja muudki. Ja siis, veidi hiljem kutsub Florian Wahl teid tabletti võtma. Te ju mäletate filmi „Matrix“? Seal tähendas see tablett liitumist revolutsioonilis-terroristliku rakukese püha üritusega, et maailmas tõde jalule seada. Mis siis, kui Wahl tahab öelda midagi umbes sellesarnast? Et peaksime ennast unest lahti raputama, vastu hakkama ja trotsima? Aga pange tähele, sellisel kujul on „katarsis garanteeritud“ lihtsalt üks reklaamlause ja Wahl tahab ikkagi öelda midagi muud: katarsis siin ei aita. Sest kui edasi kuulata, siis on plaadi järgmine laul „Suhkruissi“ puhas jõukuse pornograafia manifest ja kohe seejärel ütleb pala „Autsaider“, et „parem olla autsaider kui osa sellest, mis praegu toimub“.

Kui katarsist võikski algselt – Aristotelese vaimus – ette kujutada kui midagi puhast, kui kunsti müüdi tõelist loomust, siis XX sajandil oli see juba kummaline. Theodor Adorno arvates oli see näiteks midagi asendusrahulduse taolist. Me saame meeleliigutuse osaliseks (näiteks kogedes kinos happy end’i) ja kaldume seda siis usaldama, sest see näib päris, füüsiline ja kõikevallutav. Teisisõnu, kultuuritööstus on katarsise oma teenistusse võtnud ning sellest saab sotsiaalse kontrolli vorm. Süsteemil on seesugust kontrolli vaja, sest muidu kalduksime vägivalla ja masenduse poole ning meie tootlikkus ühiskonna liikmena väheneks. Ja me ise lepime sellega, sest oma võõrandumise juurteni jõuda me nagunii ei suuda. Katarsis ei tähendagi selles kontekstis siis muud kui lohutust ja hingepuhastust, selleks et olla kannatuste kiuste uuesti töökorras, ning sellisena on ta olemuslikult võlts.

On põhjust arvata, et Florian Wahl saab oma sisekonfliktist selles olukorras aru. Plaadi neljandas loos „Lapsepõlve trauma“ on tema loodud pehme ja kvaliteetne elektropopp seatud vastamisi sirgjooneliselt sõnastatud sihtmärgiga. Wahl ütleb seal, et meie valu on midagi, mis tõmbab ligi küünilisi manipulaatoreid. Ja lisab natuke vaiksemalt, et kui te sedasorti katarsist otsite, saate petta – ja teenitult. Aga too sisekonflikt seisab selles, et ta ei vali oma plaadile üleolevat ega rumalusi paljastavat tooni, vaid proovib midagi muud. Olgu peale, et „Lambiluuad“ teeskleb, et on macho-bravuurist lõkkele löönud vihakõne ja „Chardonnay shopping“ lavastab pilkliku muigega (kuigi iseäralikult funky-rütmiga) tühitarbimise stseene.

Florian Wahl plaadiesitluskontserdil 28. X Sõpruse kinos

Siim Lõvi / ERR / Scanpix

Wahli üks võimalik vastus on nihkes hedonism. Selline, mis liigub eest ära liiga kiiresti ja kaob keskendumist segades häirivalt lärmitsedes nurga taha. Idee on umbusaldada kultuuris rahuldust, petlikku tõotust, et iga laul, iga heli tegeleb just nimelt sinuga. Nõnda eksidki ära ja saad äraspidiselt aru, et see kõik käib sul nagunii üle jõu. „Põrgu“ on üks selline laul – agressiivne, ehkki kokkuvõttes pigem heasoovlikult mänguline. Kõrgtehnoloogiline hüperpopp või mitte, aga siin sämplitakse Arthur Browni lugu „Fire“ ja laulu vokaalosas on ehk isegi kuulda kerget Marc Bolani vaimsust. „Miski ei üllata“ jällegi kruvib oma tempo peaaegu et ebaterveks ning „Diskoteek“ võiks olla Grünbergi „Ball“ uusmodernsele, tehnoloogiast üles köetud põlvkonnale. Kui võrdlustega jätkata, siis oleks soulitoonides „Uus salajane baar“ jällegi Onu Bella „Ma võtsin viina“ omalaadne update – muidugi ilma lohvaka joobeta, kuid sellevõrra filigraansem ja iroonilisem. Need kõik on Wahli katsed mängida tõrksalt tolle katarsise mõistega – öelda, et miski pole liiga lihtne ja kui sa ka usaldad oma ekstaasi ja tunned selles mingit ravivat toimet, siis ärkad varsti nagunii. Aga ei – seda salajast baari pole ka tegelikult olemas.

Kuid kõige huvitavam osa plaadist on see, kus Wahl loovutab esiplaani kõnerobotite tehishäältele ning näitab kapitalistlikke hammasrattaid hästi lähedalt. „Prisma (ASMR elamus)“ tekitab oma põhjalikkuses isegi kõhedust. See müüginäljas suhtlustüüp on mingi piirini võib-olla tuttav ja argine (ning taustal mängib muusika, mille üle me kaubanduskeskuses ehk ei imesta), aga siis muutub hääl isiklikuks, kärsituks ja anuvakski ning seda hetkel, kui oleme juba leppinud, et see, kes kõneleb, pole päris inimene. „Vaata mind“ on tegelikult räppar XXXTentacioni loo töötlus ja ehk kogu plaadi veidraim träkk. Laulu sõnad on Google Translate’iga tõlgitud ning siis kõneroboti ette loetud. See on ropp, omajagu naljakas ja samal ajal pealetükkiv. Kui „Prisma“ urgitses meie reaktsiooni järele ja püüdis silma sisse vaadata, siis siin pole Wahl justkui enam üldse autor, pigem vägivaldselt nurgelise tehnoflirdi objekt või isegi ohver. Ja tulemas on ka lõpulugu „Ära lahku veel“, mis püüab tänades siiralt kummardada, kuid ikkagi on kõik kuidagi korporatiivne ja digitaalne. Sellist nukraks tegevat kõneviisi seostas Florian Wahl Janar Alale antud intervjuus „hingetu tarbimismaailmaga“, kus „inimesi enam ei eksisteeri, ongi robothääled, mis kõlavad üle mingi­suguse fooni“ (Postimees 11. X).

Oma eri kihtidega on „Katarsis garanteeritud“ tark ja teravmeelne album. Ta saab aru, kus ta on ja mis on kaalul. Kui ta sooviks määratleda ennast pelgalt meelelahutusena, siis võidaks ta igal juhul. On näha, et inimesed tahavad püsti seista ja talle aplodeerida. Kuid „katarsis“ on midagi muud ja sellest keeldumine tähendab, et Florian Wahl jääb oma ülevas tõrksuses ikkagi natuke ka kaotajaks. Ta ei saa ega taha inimestele valetada. Pehmet lunastust ega kunsti imet ei tule ja nii peame rasketel aegadel ka selle plaadi seltsis ikkagi üksi olema.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht