Teos ja teemapealkiri

Eesti uus muusika põhineb reeglina võrdlemisi piiratud kujundite ringil, mis viitab küll korduvale metsamustrile, kuid mida saab seostada ka laulu arhetüübiga.

KERRI KOTTA

Eesti muusika päevad ja rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (ISCM – International Society of Contemporary Music) rahvusvaheline nüüdismuusika festival, World Music Days ehk maailma muusika päevad 2. – 10. V Tallinnas, Tartus ja Laulasmaal.

Sõna on tegelikkusega suhestumise ja selle loomise viis. Sõna tähendus või sisu luuakse seeläbi, et tervikust eraldatakse mingi osa. Sõna ongi see tervikust eraldatud osa, kuid ühtlasi on see ka kõik see, mis sõnas ei sisaldu või sinna enam ei mahu (see, mis osa eraldamise tulemusena üle jäi). Ka see ülejääk on osa ehk siis mitte enam tervik. Seega lahutab sõna terviku kaheks ehk teeb selle nähtavaks – tervik saabki nähtavaks ehk objektiivseks alles eraldamise tulemusena – ning lahutamise kaudu siis see nn reaalsus luuaksegi. Näiteks meie kultuurilises teadvuses viimasel ajal märgilise tähenduse omandanud mets ei ole lihtsalt tegelikkuse – või siis konkreetsemalt looduse – teatav ilmnemise vorm, vaid eelkõige viis, mille kaudu (kultuuriline) teadvus olemist mõistab, sest väljaspool teadvust ei ole mingit metsa, ükskõik kas siis puupõllu või inimesega sügava sümbiootilise suhte moodustava ökoloogilise koosluse tähenduses. Avalikkuses peetavad debatid Eesti metsa olevikust ja tulevikust on seetõttu kultuurilises teadvuses toimuv sõda, milles põrkuvad erinevad arusaamad sellest, kuidas olemise tervik kaheks jagada.

Eelpool öeldu valguses omandab erilise tähenduse Eesti muusika päevade ja ISCMi maailma muusika päevade teemapealkiri „Läbi laulude metsa“, mille näiliselt süütu poeetilise vormiga ei püüta kindlasti vaid muusikat ja muusikategemist ümber sõnastada. Festivali kunstilised juhid Märt-Matis Lill ja Timo Steiner on öelnud, et pealkirjaga soovisid nad tähelepanu juhtida kahele aspektile, mis eristavad eestlasi teistest muusikarahvastest: koorilaulutraditsioonile ja eestlaste erilisele suhtele looduskeskkonda. Kui eeldada, et ka muusika peegeldab kultuurilist tegelikkust, siis peaksid teemapealkirja sõnad „mets“, „laul“ ja neile liikuvuse andev „läbi“ leidma väljenduse ka festivalil kõlanud teostes. Järgnevalt proovingi mainitud sõnu nendega seostada lootuses öelda lõpuks midagi ka (Eesti) uue muusika seisu kohta.

Mets

Kui muusikateos oleks „mets“, siis missugune see oleks? Ilmselt väljenduks see rohkem mõttelise ruumi kui ajana, sest mets ei ole struktuurina läbitav vaid ühel ja ainuvõimalikul viisil. Teisi­sõnu, metsa ei määratle eelkõige sellesse sisenemise ja sellest väljumise punkt ega ka mitte nende kahe suhe ehk metsas läbitud teekond, vaid pigem selles viibimise iseloomulik kvaliteet. Mets kui struktuuri metafoor ei eelda seega eesmärgile suunatust, vaid pigem kohalolu. Kuna mets on see osa maastikust, kuhu inimene – erinevalt näiteks põllumajanduslikust – oluliselt vähem sekkub, siis oleks mets struktuuri võrdkujuna ka aleatooriline ehk rohkem juhuse (looduse) valda jäetud. Samuti eeldab mets teatavat korduvust, kuid seda mitte range arhitektoonika mõttes, sest mets on struktuur pigem vabalt voolava võrgustiku kui hierarhiatasandite tähenduses.

Nõnda mõistetud kujundliku metsana saab käsitleda ilmselt olulist osa Eesti uuemast muusikast, kuid konkreetselt festivalil esiettekandele tulnud teostest esindab seda ehk kõige enam Tatjana Kozlova-Johannese „Lagunemise ilu“. „Metsalikule“ mõtlemisele viitab juba teose pealkiri ja selle kompositsiooniline idee, millest lähtuvalt nähakse tekkimist lagunemise kaasproduktina ehk millenagi, mis ei eelda n-ö inimlikku sekkumist väljastpoolt. Luuakse mingid algtingimused ja edasine toimub iseenesest. Ilu ei ole sellises teoses midagi, mida helilooja loob (teeb), vaid midagi, millel ta laseb juhtuda. Helilooja roll taolise teose komponeerimisel on mõnevõrra sarnane maastiku kujundamisele, kus viimane sõna on jäetud pigem loodusele.

Kontseptuaalsemal tasandil võiks „metsalikeks“ pidada ka traditsioonilisemalt läbikomponeeritud nn ööteemalisi teoseid, Helena Tulve „Öiseid laule“ ning Maria Kõrvitsa teost „Öö/Night“. Öö toimib mõlemas teoses metafoorina mõistusliku kontrolli puudumise kohta, mis seob nimetatud sõna omakorda metsa ja metsikuga. Kuigi on raske hinnata, mil määral on teadlikust kontrollist loobumine mainitud teoseid konkreetselt kompositsiooniprotsessis vorminud, näib vähemalt nende välisilme sellisele võimalusele viitavat. „Metsalikele“ teostele iseloomulikult ei tähista aga tava­pärase kontrolli puudumine negatiivset: Kõrvitsa teoses võimaldab „öö“ pääseda ligi alateadvusele ja loovusele, Tulve teoses aga armastusele.

Kujundliku metsana saab käsitleda ilmselt olulist osa Eesti uuemast muusikast, kuid konkreetselt festivalil esiettekandele tulnud teostest esindab seda ehk kõige enam Tatjana Kozlova-Johannese „Lagunemise ilu“. Fotol valik heliobjekte, millel esitas muusikat spetsiaalselt festivaliks kokku pandud Eesti heliloojate ansambel.

Rene Jakobson

Laul

Kui mets viitab kultuurilise metafoorina aspektidele, mis toimivad meist sõltumatult, kuid mida me sellistena siiski usaldame, siis laul tähistab suhet selle kontsentreeritud või sublimeeritud vormis. Laul ja luule(tus) – need võivad olla ju ka sünonüümid – kehtestavad oma kohalolu siis, kui suhet reaalsusega pole võimalik argiste väljenditega enam edasi anda. Siit tuleneb ka laulu paradoksaalsus. See on küll vahetu, konkreetsest olukorrast tingitud, kuid pole erinevalt argikõnest selle kirjeldus: laul suhestub olukorra kaudu olemise endaga. Nagu mets, nõnda vajab ka laul enda välja ütlemiseks mingit aega, kuid ka siin on see puhtalt sügavusmõõde, mis on vajalik tegelikult ajatu olukorra igakülgseks väljendamiseks. Teisisõnu, laulu aeg on selle ruum.

Muusikalise arhetüübina eeldab laul suhteliselt piiratud kujundite ringi, mis esitatakse kohe teose alguses ning mida siis edasises kulgemises süvendatakse. Ka selliseid teoseid kõlas festivalil arvukalt, kuid esiettekannetest tuleks ehk ära mainida Liisa Hirschi „Lõuend“, milles oli suudetud keelpilliorkestri kõlavärve kombineerida veel mingil seni kasutamata moel. Oma poeetilisuses lähenes laulu arhetüübile ka Ekke Västriku „Flux“ ehk „Muutuv“, mille pealkirjas oli väljendatud muutumise idee eelkõige ajatu seisundina.

Läbi

Läbi“ kehtestab suuna ja seetõttu ka aja, mis eelpool käsitletud kujundlikel arhetüüpidel aktiivse kategooriana puudub. Siiski on aeg siin (väikeste eranditega) pigem liikumise metafoor kui traditsioonilises mõttes strukturaalne tähendust loov kategooria, sest „läbi“ ei määratle tingimata liikumise lõpp-punkti. Sellele iseloomulik kirjanduslik väljendus on festivali kavabukletis ära toodud Jaan Kaplinski autobiograafiline kild „Läbi metsa“. See algab kodust ja lõpeb sellele taas lähenedes, kuid kodu ei ole kõike­lunastav telos, mille pärast minek metsa ette võetakse. Ka ei minda metsa mingi konkreetse koha pärast seal ning tekstist ei ole võimalik otseselt välja lugeda, millal algab tagasitee. Liikumine ei ole ette võetud kuhugi jõudmise, vaid suhete (interaktsioonide) tekitamise pärast.

Sedalaadi kaardistav, kuid territooriumi läbimise mõttes justkui eesmärgitu liikumine näib olevat tänapäeva muusikale samuti üsna iseloomulik. Siiski ei ole see alati nii. Näiteks Ülo Kriguli teoses „kuskil … kõlade murdudes“ ja Riho Esko Maimetsa teoses „sinikõrgustele“ artikuleeritakse jõudmine ka lõpp-punktina: esimeses murdub tihe mikropolüfooniline kude mahlerlikuks lõpukadentsiks, teises aga diatoonika kromaatilisteks klastriteks. Mõne teose puhul, näiteks Madli Marje Singi „Ürglaane ulm“ või Märt-Matis Lille „Aprill on mu armastatu palgel“, võib rääkida ka liikumisest kui võnkumisest n-ö kahe polaarsuse vahel, mis eristuvad kas erineva kõla või kompositsioonitehnikate kasutamise poolest. Reeglina jääb liikumine festivalil kõlanud teostes siiski selgelt eesmärgistamata, mistõttu selle rolli võib võrrelda liikumisega juba mainitud Kaplinski autobiograafilises killus.

Uus muusika

Seega näib, et festivali teemapealkirjas sisalduvad sõnad suudavad nüüdismuusikat kujundlikult väljendada võrdlemisi edukalt. „Metsalikkus“ väljendub sellises muusikas veel otseütlemise vältimises kuni selleni, et mõnikord näib autor kui aktiivselt sekkuv persona olevat teosest peaaegu täielikult taandatud. Kui traditsioonilisemas kontsertmuusikas on autori tahe ja muusikalise struktuuri enese inerts ehk see, mida teatavate mööndustega võiks seostada n-ö muusika loomusega, selgelt eristatavad, siis Eesti uues muusikas näivad need reeglina kokku sulavat.

Samuti põhineb Eesti uus muusika reeglina võrdlemisi piiratud kujundite ringil, mis viitab küll juba eespool mainitud korduvale metsamustrile, kuid mida saab seostada ka laulu arhetüübiga. Viimast võimendab see, et mainitud kujundite ring on reeglina poeetiline ja introvertne. Mingis mõttes seisab Eesti uus muusika maailma poole seljaga ja on täiesti süvenenud omaenda probleemidesse. Just nagu loodus, näib ta olevat ükskõikne, kas keegi teda tunnistab või mitte (see ei pruugi muidugi kehtida autori kohta). Nimetatud muusika ei püüa meeldida, aga ta ei püüa end ka ebameeldivaks teha. See on valmis kuulajaga suhtlema – see vastab kuulajale –, aga ainult siis, kui kuulaja on teinud otsuse sellele ise paar sammu vastu astuda. See muusika on olemas, kuid kelle või mille jaoks? Ta näib olevat vabatahtlikult võtnud omaks kõrvalseisja positsiooni, mida ühiskond talle omistab, kuid selle puhtuses ja siiruses sisaldub ka mingi tulevikulootus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht