Tervendav kontsert, arsti juures käimata
Kontserdisari „Kuldne klassika”: Pärnu Linnaorkester, Irina Zahharenkova (klaver), dirigent Jüri Alperten 15. X Estonia kontserdisaalis. Rõõm oli kuulata Pärnu Linnaorkestrit niisuguses suurepärases vormis. Väike koosseis (nt vaid kaks pulti 1. viiuleid) kõlas täiuslikult. Kõik pillirühmad olid oma ülesannete kõrgusel. Dirigent pani Mozarti ooperiavamängu „Figaro pulm” (1786) kohe hea hooga uhkelt kõlama. Ei puudunud palju tundumaks, et mängib suur orkester. Tempo oli äge ja kõik säras. Ka Haydni Sümfooniast („Üllatussümfoonia” G-duur 1791) oli palju rõõmu. Jüri Alperten pani paika heas proportsioonis tempod, kogu liikumine oli hästi loogiline ja perspektiivitundega arendatud. Sai kuulda diferentseeritud peent kõlataotlust ja rikkalikult erinevaid kujundeid. Orkestri reaktsioon dirigendile oli erk, mille tulemuseks ideaalne koosmäng.
Sündis huviga kuulatav sündmuste rida, mille tahaks kümnepallisüsteemis andis hindeks 10. Sümfoonia II osas Andante (tegelikult variatsioonid) saime kuulda erinevate pillirühmade head mängutaset. Mõjukas oli dirigendilt suurejooneliselt plastiline III osa Menuett. Allegro molto. IV osa Finale. Allegro molto kruvis pinge kuni särava lõpuni. Saime hea tuju.
Kontserdi solist Irina Zahharenkova on Tallinna kontserdielus harv külaline. Ometi on ta igal sügisel meile ühe klassikalise klaverikontserdi esitanud. Seekord siis Mozarti Klaverikontserdi nr 25 C-duur KV 503 (1786). Selle kontserdi muusika on tugevasti mõjutatud valmimisest samaaegselt nn Praha sümfooniaga ja ooperi „Figaro pulm” ettekandmisega. Kontserdi I osa Allegro maestoso esitus oli aktiivne ja päikeseline, eriti pani kuulama sisukalt kujundatud kadents. Kui aga hilisemas vestluses avaldasin mõtet, et I osa pisutki mõõdukam tempo oleks tulnud kasuks seal leiduvate kaunite detailide ilmestamisele, arvas solist, et tempo on sihilikult valitud, kuna osa sisaldab ohtralt heliredelikäike, mida on tülikas aeglasemas tempos sisustada. Siiski jäi detailide suhtes pisuke lootus, et ehk võidi veidi mõtlema hakata … Kontserdi III osa Allegretto oli särav, aplombikas ja suure haardega mängitud. Polegi Zahharenkovat varem sellisena kuulnud. Erksalt vahelduvate kujundite kenad õrnad kõrvalteemad pääsesid virtuooslikus ümbruses hästi mõjule. Pianist väitis, et tundis end klaveri taga väga hästi ja tal oli suurepärane teineteisemõistmise tunne dirigendiga. Selline esinemine käivitas optimistliku meeleolu, mis kajastus ka publiku reaktsioonis. Seda kontserti esitas Zahharenkova esmakordselt, kusjuures meie vestluses selgus, et keskeltläbi kümme Mozarti klaverikontserti on tal paarinädalase etteteatamise korral esitusvalmis. Vähe sellest, selgus, et ka mitu soolokava on pidevalt esinemisvalvel. Küsisin, miks ta siis meil Tallinna rahvale nii harva esineb, ja sain vastuseks: „Tulen kohe hea meelega, kui vaid kutsutaks!”. Küll esineb ta Itaalias, kus tal on head kontaktid, ja muidugi Soomes oma kodulinnas Kuopios ja selle ümbruses igal nädalal kammeransamblites. Näiteks tähistatakse Liszti juubeliaastat duodena Hui-Ying Liu-Tawastsjerna ja Juho Pohjoneniga, esitades transkriptsioonide Helsingi uues kontserdimajas. Rahuldades mu huvi oma lähitegemiste vastu, mainis ta plaadisalvestust Moskvas, kavas prantsuse muusika ja Chopini 3. sonaat. Jõudu talle! Sellelt kontserdilt sai rõõmsa tujuga koju minna.