Tiit Kuusiku mälestuseks
Mälestuskontsert 6. IX Kaarli kirikus. Ühest kevadel Tallinna Kaarli kirikus spontaanselt 0-eelarvega sündinud ideest korraldada armastatud laulja ja pedagoogi professor Tiit Kuusiku mälestuseks kontsert, sai 6. septembri õhtul meeldejääv sündmus paljudele kirikusse kuulajaina tulnud lauljatele ja teatrisõpradele. Kontserdi korraldas Kaarli koguduse muusikajuht, organist ja dirigent Piret Aidulo, keda kava koostamisel nõustas EMTA professor Mati Palm: „Aeg teeb oma töö, paljukest neid maestro-aegseid laulvaid soliste enam ongi. Kui ma helistasin Margarita Voitesele, et kas ta on nõus tulema, siis sain kohe jaatava vastuse. Aga tänaste estoonlaste seas on ju Aare Saal, kes laulab kirikus väga sageli!”. Nii sai kava kokku. Organisatoorses vallas oli hea abimees Jaanus Ruiso Kaarli kogudusest, tervituskõne ja mälestuspalve pidas piiskop Einar Soone, kellele Eesti Teatriliit kinkis raamatu „Tiit Kuusik. Elu ja peegeldused”. Juba kontserdi avalaul Schuberti „Muusikale” („An die Musik”, Mati Palm) puudutas hingekeeli ja viis mõtteis Kuusiku aega. Eriliselt sooja tämbriga kõlasid Palmi esituses Artur Kapi „Metsateel” ja Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”, ekspressiivselt ja mõtlemapanevalt Artur Kapi „Puhtad pihud”. Need laulud olid Tiit Kuusiku repertuaaris erilisel kohal, neid tavatses ta sageli esitada ka ringreisidel. Kolme Kapi looming oli maestro kodus lausa eraldi kaustas, mitmed lauludest oma käega ümber kirjutatud. Kui 1980. aastal laulsid Kansallisooppera värskelt remonditud saalis nii maestro Kuusik kui ka noor Mati Palm, siis andis Soome ajakirjanduses ilmunud arvustus teada, et Soome lahe lõunakaldal leidub võimsat häälematerjali.
Me ei kahtle selles. Sel õhtul tuli taas kogeda, et Margarita Voites on eriline nähtus – on sõnulseletamatult hämmastav, kuidas aeg annab ta häälele väljenduse sügavust aina juurde. Milliste imede läbi see küll võimalikuks saab? Tundub, nagu tema puhul aeg mitte ei vii, vaid toob! Aga 1970ndatesse jäävast on mulle meelde sööbinud kõigepealt „Lucia di Lammermoor”, kus n-ö Kuusiku aegadel oli laval tõeline kuldsete lauljate paraad!
Haigusega võidelnud Aare Saal pani sel kontserdil oma varjundirikka ja kaunitämbrilise hääle maksma kaasakiskuvalt sügava tunnetuse ja suure sisemise väljendusjõuga, eriliselt jäi meelde Stradella „Pieta, Signore”. Koos Piret Aiduloga on ta esinenud paljudel kontsertidel, sh väga sageli Kaarlis. Omal ajal esines ka Tiit Kuusik nii mõnigi kord Kaarli kirikus ning oli korduvalt Kaarli koguduse segakoori solist, mõistagi tehti seda tol ajal eriliselt afišeerimata. Kui 1990. aasta 23. augustil sängitati Tiit Kuusiku põrm Metsakalmistule perekonna rahulasse tütre kõrvale, siis viis matusetalituse läbi tollane Kaarli koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Maestro 100. sünniaastapäevale pühendatud ürituste reas oli mälestuskontsert Kaarli kirikus üks esimesi.