Tiivustatud tunnet kauemaks kui kontserdiks

Niina Murdvee

Kontsert „Jüri Gerretz 70” 7. XII Estonia kontserdisaalis. Sarjas „Violino bis!” toimunud viiuldaja ja pedagoogi Jüri Gerretzi 70. sünnipäeva tähistamise kontsert õigustas oma nimetust täielikult. See oli tõeline keelpillimängijate pidu, millest leheruumi mahuvad vaid väikesed skitsid. Enne seda kontserti ütles Jüri Gerretzi nimi tänapäeva noortele viiulimängijatele vähe. Üle kahekümne viimase aasta Soomes Kuopios elanud ja töötanud viiuldaja viimased siinsed õpilased on juba ise meile aastakümneid tuntud muusikud, kellel on oma tähelepanuväärne koht Eesti ja mõnedel ka Soome muusikaelus. Gerretzi enda muusikuks saamise tee viis läbi Tallinna muusikakooli Moskva konservatooriumi, kus ta õppis Galina Barinova viiuliklassis, tema juures lõpetas ta ka assistentuur-stažuuri 1968. aastal. Pärast Tallinnasse naasmist alustas Gerretz tööd muusikakeskkoolis, peagi aga ka konservatooriumis. Tema pillimänguoskusi pärjati 1969. aastal vabariikliku keelpillimängijate konkursi esimese preemiaga. Moskvast tõi Gerretz peale pillimänguoskuste kaasa kirgliku ja pühendunud suhtumise õpetajaametisse ning muusikasse üldse. Praegune vanem muusikute põlvkond mäletab veel väga hästi teda Tallinna Trio koosseisus koos Toomas Velmeti ja Valdur Rootsiga, solistina orkestri ees, aga samuti ansamblis Peep Lassmanni, Riina Gerretzi ja teistega. Õpetajatöö ei piirdunud Gerretzil vaid klassiruumis ette nähtud tundidega, lisandusid suure sisemise põlemisega läbi viidud tunnid ja ühised muusikakuulamised õpilastega nii kodus kui suvistes treeninglaagrites.

Nüüdseks Jüri Gerretz enam kontserte ei anna ja on ka õpetajatööst valdavalt loobunud. Ometigi oli TMKK õpilastel veel eelmisel kevadel võimalus saada Kivimäel osa Gerretzi nakatavatest meistriklassi tundidest, millele loodetakse ka jätku. Kursusest vaimustatud noorte seltskond viibis ka maestro austamise kontserdil.

Kontserdi kokkupanemise hingeks oli Gerretzi õpilane, kauaaegne ERSO kontsertmeister ja praegu Soomes Vaasa orkestri kontsertmeistrina töötav Maano Männi. Kavandatud oli üritus suurelt ja esinduslikult ning sellisena ka läbi viidud. Estonia kontserdisaal oli rahvast täis, toredad kavalehed koos omaaegsete õpilaste meenutustega said kiiresti otsa (ülejäänutele jagati lisalehti, kus kirjas kontserdi kava ja esinejad).

Võiks öelda, et kogu kava ülesehitus oli ebatraditsiooniline. Kontserdi esimene pool algas Gerretzi enda aastatetaguse esitusega lindilt. Kõlas Raveli „Mustlanna” ulatuslik alguskadents. Kõrvuti lindilt tuleva muusikaga projitseeriti lava tagaseina ekraanile fotosid juubilari elust ja käekäigust: pillimänguõpingud Moskvas, kontserdijärgsed fotod koos ansamblipartneritega, õpilastega jne. Kuulajaile elustus aeg, mil Gerretz võlus oma ekspressiivse mängumaneeri, isikupärase esituse ja spetsiifilise säriseva vibraatoga. Publik tunnustas sellist ootamatut meenutust tugeva aplausi ja ka püstitõusmisega.

Samasuguses kõrgendatud toonuses jätkus kava nüüd juba juubilari endiste õpilaste ja nende sõprade esituses. Avanumbrina tuli ettekandele Mendelssohni Okteti op. 20 I osa, esitajateks endised õpilased Maano Männi, Kristel Eeroja-Põldoja (Vanemuise orkestri kontsertmeister), Leho Ugandi (Soome RO orkestrist) ja Terje Männi (ERSOst) ning sõpradena juures Toomas Nestor, Laur Eensalu, Aare Tammesalu ja Leho Karin. Ansambli esituses oli n-ö gerretzlikku pulbitsevat energiat, mis kontsentreerus kogu partituuri eredale väljatoomisele.

Uus Tallinna Trio, kes kontserti jätkas, on Gerretzi-Velmeti-Rootsi Tallinna Triole nime poolest järglane, aga ka nende muusikaliste ideede edasikandja. Koosseis Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Harry Traksmann (viiul) ja Kaido Kelder (tšello) tegutseb edukalt juba aastaid. Kõik ansambli liikmed on tugevad ja peened muusikud, neist pianist ja viiuldaja juubilariga (peale kunagise õpilase staatuse) ka sugulussidemetes. Uut Tallinna Triot iseloomustab ühteaegu kirglik ja samas ka filigraanne esituskäekiri, mis võlus seekordki Schuberti trio op. 99 B-duur I osa ettekandel.

Kontserdi esimese poole lõpetas Tallinna Kammerorkester koos solistidega. Vivaldi viiulikontserdis „Talv” tsüklist „Aastaajad” soleeris Gerretzi õpilane, praegune ERSO kontsertmeister Arvo Leibur. Vivaldi muusika sobis Leiburile ülihästi: viiul kõlas fantastiliselt, esitus oli suurepärane.

Ühele „Talvele” järgnes teine. Piazzolla-Desjatnikovi „Talve” esitas TMKK X klassi õpilane, Jüri Gerretzi hõimlane Robert Traksmann, kelle esitus väärib ülivõrdes kiidusõnu. Orkestri ees tundis ta end nagu kala vees, valitsedes nii temposid, karaktereid, nüansse kui veel seda miskit, kust algab kunst. Roberti õpetaja TMKKs on tegelikult Tiiu Peäske, keda on sidunud Gerretziga pikaajaline koostöö, küll ”pärandades” talle õpilasi pärast TMKKd, küll töötades koos ühise erialaklassi juhendamisel toonases EMAs.

Ma ei tea, kelle idee oli kontserdi vaheajal fuajeesse svingima panna Ooper-kvartett Henno Soodega (jällegi Gerretzi õpilane), aga see oli väga mõnus jätk meeleolule, mis tekkis Piazzollat kuulates.

Kontserdi teine pool oli tervikuna pühendatud Gerretzi orkestritele ja juubilari sõpradele. Ka see kontserdipool algas pildi ja häälega ekraanilt, seekord Jüri Gerretzi orkestri, 1988. aastal tudengitest moodustatud kammerorkestri alguspäevilt, nüüd juba videovormis, dirigendiks praegune juubilar ise. Selles orkestris mängis peale ta oma õpilaste veel mõne teise õppejõu õpilasi, kes olid nakatunud kammerorkestris mängimise ideest. Just tollase orkestri põhijõududest moodustus hiljem praeguseks tuntud TKO.

Lühikese video lõppedes tuli lavale Jüri Gerretzi kammerorkester aastatel 1988–1993 tegutsenud koosseisus. Lisaks juba Mendelssohni oktetis mänginud viiuldajaile veel Andrus Haav, Anneli Karin, Kirti-Kai Loorand, Rain Vilu, Svjatoslav Zavjalov, Mart Laas, Jüri Lepp jt. Kõik meile tuntud, nüüdseks n-ö noores keskeas muusikud. Esimesed osad Jaan Räätsa Kontserdist kammerorkestrile op. 16 ja Mozarti Divertismendist KV 138 kõlasid nii kergelt ja rõõmsalt, nagu polekski ühismusitseerimisest aastaid mööda läinud.

Järgmised etteasted olid tinglikult suunatud Gerretzi Soome perioodile. TKO ette tulid tšellist Marko Ylönen ning dirigent ja viiuldaja Sakari Oramo. Kumbki pole olnud Gerretzi õpilane mõnes õppeasutuses, küll aga on osalenud maestro meistrikursustel küll Riistavesil, küll mujal. Kavalehelt võisime lugeda mõlema muusiku sooje sõnu juubilari kohta, nad toonitasid Gerretzi otsest innustavat mõju oma loomingulisele tegevusele. I osa Haydni Tšellokontserdist C-duur Hb VIIb:1 ja Fauré „Hällilaul” kõlasid kauni hõrgu tervitusena nüüdsele kolleegile.

Tõeline keelpillipidu algas aga siis, kui lavale tuli Gerretzi kammerorkestrist ja TKOst moodustatud ühendorkester, millele lisandusid veel Timo Holopainen Tapiola Sinfoniettast, Marko Ylonen jt. Dirigendipuldis jällegi Sakari Oramo. Kuulates Tšaikovski Serenaadi keelpillidele op. 48 esimest osa, tekkis vägisi mõte, mida hiljem kuulsin samas võtmes oma kolleegidelt – sellist küpset keelpillide kõla pole Estonia kontserdisaali laval ammu olnud. Kas oli põhjuseks, et laval oli palju mehi, või see, et kõik mängisid kõrgendatud meeleolus ja innukalt, aga tulemus oli eriline. Ning kontserdi lõpuks esitatud Elleri „Kodumaine viis” ja lisapalana kõlanud Sibeliuse „Andante festivo” olid nagu austusavaldus Gerretzi mõlemale kodumaale.

Kui vaadata kavalehte, siis võis tekkida tunne, et kas selline üksikutest osadest moodustatud kontsert „kannab välja”? Kandis, ja vägagi. Head, tiivustatud tunnet jätkus nii kuulajatele kui esinejatele rohkem kui üheks õhtuks, arutlused kontserdi ümber on jätkunud mitmeid päevi. Ühe sellise jutuajamise lõpus küsisin Tiiu Peäskelt, kas ta tahaks midagi öelda Sirbile kontserdi kohta. Veidi mõelnud, meenutas ta Voldemar Panso ütlemist, et õnnestunud esinemiseks peavad korraga olemas olema „kolm i-d”: informatsioon, interpretatsioon ja inspiratsioon. Ja need olid sellel kontserdil kõik olemas.

Palju õnne veel kord, Jüri Gerretz!