TMW: pärimusmuusika paremik peopesa peal

Ivo Heinloo

Tallinn Music Week tagab iga kord vähem või rohkem ülevaatliku pildi erinevate muusikastiilide „tervislikust seisundist” Eestis. Kuigi see showcase-festival on pigem suunatud välisdelegaatidele ja kulissidetagusel networking’ul on pikas perspektiivis ehk isegi suurem kaal kui artistide minikontsertidel, on TMW populaarsus ka kodupubliku seas aasta-aastalt kasvanud. Folgi showcase’ilt astus tänavu läbi igatahes nõnda palju inimesi, et väikseks ei kippunud jääma mitte ainult teatri No99 keldrikorruse jazziklubi, vaid ka suur saal. Meeldejäävamad hetked jäidki just viimasesse, kuhu korraldajad olid valinud energilisemad, elektrilisemad ja seega valjemad ansamblid, samas kui rahulikumas tempos kulgenud allkorruse kontsertidest takistas ajuti täit elamust saamast ilmselt sellestsamast aktiivsest network’imisest tingitud taustasumin. Üks tipphetki oli kahtlemata ülipopulaarse ansambli Zetod esinemine. Tundub, et Zetod on Eesti folgimaastikul hõivanud trooni, mille möödunud suvel jätsid Viljandi festivalil suurejoonelise lõppakordiga vabaks Vägilased. Häid bände on selles žanris meil muidugi küllaga, aga vähemalt publiku palava reaktsiooni järgi otsustades on Zetod konkurentsitult armastatuimad: saalis asuti huilgama ja bändi nime skandeerima juba ammu enne, kui Zetod lavale ilmusid. Viit setu taustaga noormeest tervitati kui rokkstaare. Zetod on pideval otsingute teel: kava koosnes küll põhiliselt nende juba tuntuks saanud paladest, aga igaühes oli mingit põnevat uudset nüanssi ja arranžeeringut, mis säilitab lugude värskuse. Nagu tõelistele staaridele kohane, lennutasid Zetod rahva hulka ka plaate, mis ikka loodetavasti ühes tükis õnnelike omanikeni jõudsid.

Muusikaliselt pakkus suurt huvi Paabel, kes lindistas mulluse samal üritusel toimunud kontserdi plaadiks ja tutvustas nüüd juba uut CDd. Nende pooltunnis oli jazzimprovisatsiooni ning isegi mingil määral progerokilikke elemente, selgelt kõigest muust eristuv kõlapilt ja iga bändi liige eraldi võetuna oskuslik pillimängija. Paabeli fännid polnud nii keevaverelised kui Zetodel, kuid eks ole ka nende muusika kraadi võrra mõtlikum.

Zetode liider Jalmar Vabarna tegi õhtu teise etteaste Viljandi Guitar Trio koosseisus, mis tegutseb Weekend Guitar Trio eeskujul juba mitu aastat, sobitudes oma mitmekesise repertuaariga nii jazzi- kui folgifestivalide programmi. Kolme kitarri kooskõla oli nauditav kuulata, kuigi kriitilise piirini täitunud jazziklubist hakkas õhk otsa lõppema. Seda kontserti jääb meenutama ka üks spontaanne seik: ühel hetkel hakkas tööle suitsualarm ja selle planeerimata heli summutamiseks asus publik innukalt laulma Queeni igihaljast „Bohemian Rhapsody’t”, mille ka ansambel lõpetuseks meisterlikult maha mängis.

Rootsi juurtega, kuid juba ammu Eestis elav Sofia Joons laulis, lauluraamat näpus, eesti-rootsi rahvapäraseid koraaliviise, saatjaks Mall Ney harmooniumil ja Robert Jürjendal kitarril. Sarnaselt Joonsiga on ka ülitemperamentne ukrainlane Ruslan Trošinski otsustanud siduda oma elu Eestiga ning just temal oli au minifestival avada koos kollektiiviga Svjata Vatra, kes ka juba rahvusvaheliselt üsna tuntud. Anu ja Triinu Taul laulsid rahvapärimusest mõjutatud omaloomingut. Programmi mahtusid veel sellised suvistelt folgifestivalidelt tuntud koosseisud nagu Knihv ja Nikns Suns ning üks väliskülaline, Poola punt Dikanda. Üldse paistis TMW kava lehitsedes silma, et kuigi mõeldud eeskätt Eesti muusika tutvustamiseks, ei olnud välisartistide osakaal festivalil sugugi väike.

„Nüüd jääb üle ainult suve oodata,” ütles üks elamuse saanud kontserdikülastaja õnnetundega hääles. Meie pärimusmuusikud on leidnud ilmeksimatult äratuntava saundi, igaüks küll omal moel, kuid kõik siiski ühes rütmis hingates.