„Tõe hetk on ikka ja jälle järgmine noot”

Priit Kuusk

Jutuajamine pianisti ja helilooja Kristjan RandalugaStuttgardis, Londonis, Los Angeleses ja New Yorgis õppinud Kristjan Randalu on Manhattanilt saadud magistrikraadiga (2006) aina enam tunnustust kogunud Euroopas ja USAs nii kriitikuilt kui väga tuntud muusikutelt endilt. Baden-Württembergi 2007. aasta džässipreemia laureaadi ning Grammy nominendi rahvusvahelised võidud sündisid veel enne seda. Kristjan Randalu on väga nõudlik kõige tehtu suhtes, pidevalt oodatud nii kontserdilaval,  festivalidel kui plaadistuudios. Sel hooajal on ta esinenud kuulsates džässiklubides mitmel pool Saksamaal, Luksemburgis, Londonis, New Yorgis ja isegi Moskvas, festivalidel Elmaus, Ludwigsburgis, Münsteris jm, USAs Westonis, Türgis İzmiris, partneriteks TransAtlantic Collective, Adam Niewoodi ansambel jpt ning ta enda kvartett, kus koosseisus veel Bodek Janke (löökpillid), Antonio Miguel (kontrabass) ja Stephan Braun (tšello). 22. IV algas Taanist  EBU džässorkestri 16 kontserdiga suurturnee, kus Kristjan Randalu esindab Eestit. 1. mail on orkester festivalil European Jazz Bridge Budapestis. Mai alguses tuleb ka Itaalia tuur ning 23. mail mängib ta Eri Klasi käe all Tallinnas.     

 Kas see sinu nimetatud tõe hetk on võti ka sinu mängustiili juurde?

Mängustiil on ikkagi üksikute nootide kombinatsiooni lõpptulemus. Võtme leiab tihtipeale siis, kui suuremad küsimused nende kõige lihtsama elemendini minimeerida. Kui selleks muusikas võtta üksik noot, siis võib sellele lähenemine sümboliseerida lähenemist kogu muusikale. Kas minu mängustiil vajab võtit?       

Kus paikned sina nüüdisdžässi pildis? Missuguseid suundumusi seal praegu eristad?

Raske on täpsemalt määratleda seda, mis just praegu sünnib. Väga üldiselt rääkides näen  ma kahte kategooriat. Ühel pool on need, kes mõistavad džässi kui klassikalist muusikat ja käsitlevad seda sellest lähtudes kui piiritletud stiili, teisel pool loovmuusikud, kes loovad oma kõlamaailma ning omad reeglid. Näen ennast pigem selles viimases kategoorias.       

On sul meenutada huvitavaid kaasesinejaid ja sündmusi viimasest ajast?

Paar kuud tagasi esinesime Tanel Rubeniga FSB kultuuriklubis Kremlis. See oli igal juhul meeldejääv: saal täis mundris sõdureid. Millegipärast oli kohe lava taga väike puur ja selles kana. Ma ei saanudki teada, mis ülesanne temal oli. Märtsi algul mängisime Türgis koos Bodek  Jankega. Meil on kavas mõned rütmiliselt päris keerukad lood. Seal maal aga polnud mingit küsimust – rahvas plaksutas esimesel antud võimalusel rütmi kaasa ja kõik toimis. Sama duoga astusime üles aasta alguses Münsteri festivalil Saksamaal. Traditsiooniga üritus, saalis tuhat inimest, alati välja müüdud. Meelde jäi aga ainult sellepärast, et laval oli punane Steinway, mida nemad oma Ferrari-klaveriks nimetasid …  Üks huvitavaid projekte oli hiljuti multimeediapresentatsioon „Genes and Jazz” koos muusikaga, mida esitati kaks õhtut järjest New Yorgis Guggenheimi muuseumis. Teaduslik ettekanne oli ühildatud muusikutega laval. Meenub samuti mõni esinemine NY klubides 55 Bar ja Cachaca. Kahjuks pani just viimane hiljuti uksed kinni … aga linn muutub niikuinii pidevalt.     

Milline maailm sulle kuulsates džässiklubides vastu vaatab?

Toon ühe näitena klubi Ronnie Scott’s Londonis. Kava koosneb tuntud nimedest, esinejate valikul on palju kommertsist lähtuvaid eelistusi.  Publik koosneb enamasti turistidest või siis ärimaailmaga seotud inimestest. Hinnad on nii üles aetud, et see pole enam muusikute kohtumispaik. Klubil on väga pikk ajalugu, aga ainuüksi selle ajavahemiku jooksul, kui sinna esimest korda kuulajana sattusin (1998) ja nüüd ise laval olin (2008), oli palju muutunud, ja mitte paremuse suunas. Londonis õppides käisin tihti seal kontserte kuulamas, õpilastele oli soodsam pilet ja meid kogunes siis ka sinna.  Hiljaaegu ostis klubi ära uus omanik, nüüd seal mängides nägin vähe noori muusikuid publikus. Kuulus nimi ei garanteeri automaatselt head õhkkonda ja asjast huvitatud publikut. NO99 Tallinnas on minu arust väga lahe klubi. Noore publikuga, kes tahab midagi uut ja huvitavat kuulata.   

Tegutsed peamiselt džässipianistina, aga mitte ainult. Kuidas oled leidnud tasakaalu klassikalise ja džässipianismi vahel?

Ma olen leidnud tasakaalu ehk sedakaudu, et  ei otsi enam seda, ei näe ennast mingis dilemmas kahe tooli vahel. Minu arusaam muusikast muutus hetkest, kui ma ise teadlikult seda loovalt käsitlema hakkasin ja see toimus põhiliselt džässi kaudu. Nüüd on nii kujunenud, et ma tegelen peamiselt omaloodud muusikaga ning esinen vähem teiste (ja surnud) heliloojate muusika interpreedina.   

Kui palju oled seotud Eestiga?

Sidemed Eestiga on viimasel ajal aina tihedamaks kujunenud. Olen tänulik Anne Ermile, kes on väga avatud olnud ja mitme projekti arengut toetanud. 2002. aasta „Jazzkaarel” sai alguse koostöö Siiri Sisaskiga, mis siiamaani  aktiivselt kestab. Otsustav roll oli Lembit Saarsalul, kellega koos mängides tekkis tugev muusikaline side Taavo Remmeli ja Tanel Rubeniga. Sellest koostööst arenes jällegi Raivo Tafenauga uus muusikaside, milles on palju positiivset energiat. Üks aktuaalsematest tegemistest oli plaadistus ja kontserdid Hedvig Hansoniga, mis oli väga hea ja huvitav koostöö. On samuti olnud kontserte ERSO ja Tallinna  Kammerorkestriga. Järgmine ongi kammerorkestriga maikuus Tallinnas. Mängin siis enda ja Philip Glassi loomingut. Hetkel töötan muusikaga klaverile ja keelpillidele, mis suvel taas TKOga Eestis lavale ja siis ka plaadile peaks jõudma. Üks osa sellest muusikast põhineb lastelauludel, seega siis mingis mõttes minu muusikalised juured. 

Sul ilmus juba seitsmes oma plaat. Kas iseloomustaksid oma taotlusi?

Esimene oma plaat on muidugi tähtis, eriti ajastul, kui peaaegu igaüks on oma CD salvestanud. Üks peataotlusi seoses kreatiivse muusikaga on teatud arenguhetke konserveerimine.  Hiljem lisanduvad praktilised põhjused: plaat on visiitkaart, millega ennast üleüldse publikule esitleda. Visiitkaart peab olema aktuaalne ja just selle sisuga, mida hiljem ka saali kuulama tullakse. Selline nõudlus on tekitanud minu meelest palju salvestatud muusikat, mis ei ole selleks veel päris valmis küpseda jõudnud. Ma ei pea sellega silmas mingit ultimatiivset lõppnormi. Eriti džässižanris on palju produktsioone, kus muusikud alles stuudios kohtuvad ja siis uut materjali salvestavad. Kõigel võib olla oma võlu, aga see on erinev lähtepunkt, võrreldes ansambliga, mis on aastaid koos olnud ja oma muusikat arendanud. Viimane CD „Desde Manhattan” on minu jaoks sisuliselt väga loogiline plaat – mu kvartetilt, mis on üle viie aasta koos mänginud, esinenud, reisinud jne. Ei olnud vaja midagi kunstlikult tekitada, kõik vajalik oli loomulikuna olemas. Olime aga väga teadlikud plaadi  ja kontserdi erinevustest. Muusika plaadil on tahtlikult rohkem komprimeeritud ja mingil määral piiridesse (eriti pikkuse osa) sobitatud.     

Mida ootad käsil olevalt reisilt EBU European Jazz Orchestraga, kui 7. maini annate kontserte kokku üheksas riigis?

Ootan head muusikat ja huvitavaid kohtumisi kaasmuusikutega ning publikuga uutes kohtades. Orkestrisse tuleb pillimehi 16 maalt. Vaatamata noorusele oled juba ka meistrikursusi andnud, viimati Türgis, İzmiris. Meistrikursused on mulle siiamaani olnud väga tänuväärt ülesanne: võib lähtuda sellest, et õpilased on nendel üritustel vabatahtlikult ja ise asjast huvitunud. Teatud pinge tekib  seoses sellega, et aeg on piiratud. Samas aga puudub vastutus, mis tekib pikemaajalises õpetaja-õpilase suhtes. Meistrikursusel üritan aega võimalikult sisukalt kasutada ja huvilistele midagi kasulikku teele anda. Pärast seda lähevad kõik oma rada edasi. Minu esimene sellelaadne kogemus oli Torontos Humber College’is, kus siis veel ka Armas Maiste õpetas. Olin linnas seoses IAJE džässikonverentsiga Montreux’ konkursi laureaadina.  Pikemaid, paar päeva kestnud kursusi olen teinud Saksamaal. Enda jaoks sai mingi ring täis, kui Manhattani koolis kursuse tegin – olin harjunud nendest ustest alati õpilasena sisse astuma … Nähtavasti õpetab õpetaja ikka seda, mida ise õppima peab – iga õpilase ja tunniga saab midagi selgemaks.     

Mida tähendab Steinway artistiks olemine?

Osalesin 2002. aasta Montreux’ džässifestivali korraldatud konkursil. Seda oli kuulamas Steinway A&R, kes tegeleb firma ja kunstnike suhetega. Sealt tekkis nende huvi. Lisaks kontaktidele kaasnevad väga praktilised punktid: suuremates linnades nagu New York ja Berliin  on alati mingi võimalus harjutamiseks, kuna Steinwayl on oma esindustes harjutusruumid, mida nende artistid kasutada saavad.

Küsinud Priit Kuusk

Vt ka www.randalu.com ja www.myspace.com/kristjanrandalu