Tõnu Kõrvitsal võiks olla igal aastal juubel

Kontserte, kust sellise emotsiooniga lahkutakse, ei tule liiga tihti ette, ent seda suurem on õnnetunne, kui mõni selline aset leiab.

LIISI LAANEMETS

Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Hümn sinisele taevale“ 9. IV Estonia kontserdisaalis. Lena Willemark (vokaal), Virgo Veldi (saksofon), Riho Sibul (kitarr), Ulla Krigul (orel), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Hümn sinisele taevale“, „Thule koraalid“, „Lahkumine Elbalt“, „Laulud Lenale“ ja „Kreegi vihik“.

Aprilli teisel teisipäeval samme Estonia kontserdisaalist kodu poole seades oli hing ebatavaliselt helge, olek kerge ja paremaks inimeseks saanu tunne, huulil aga Tõnu Kõrvitsa viisil Doris Kareva sõnad „sulinal, vulinal, helinal, kõlinal, suminal, kuminal, pominal, üminal …“ (kõik, kes sel aastal segakoori ridades laulupeole pürgivad, teavad, et tegu on liigilauluga „Emakeelelaul“). Kontserte, kust sellise tundega lahkutakse, ei tule liiga tihti ette, ent seda suurem  õnn, kui mõni selline aset leiab.

Tõnu Kõrvitsa autorikontserdi säravaimaks ja rõõmsaimaks teoseks ning esituseks kujunes rootsi lauljatarile Lena Willemarkile kirjutatud ja tema esitatud teos „Sånger för Lena“ ehk „Laulud Lenale“.

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Märtsi esimeses pooles tähistas kodumaine muusikaavalikkus mitme kontserdi ja programmiga Tõnu Kõrvitsa viiekümnendat sünnipäeva ning kirjeldatud õhtul olin just kuulanud sünnipäevanädala vahest kõige olulisemat kontserti pealinna esindussaalis. Assotsiatsioon laulupeolaulu tundega tekkis mitmel põhjusel: kõnekas tekst, kaunis meloodia ja esitajale huvitav partii (mitte ainult sopranitel, vaid ka teistel hääleliikidel on põnev laulda!) kujutavad Kõrvitsa loodava muusika tuuma. Esiteks tekkis visuaalne paralleel: tava­pärase rambivalguse asemel olid kontserdi­saalis (vähemalt kontserdi esimeses pooles) rõdudel tuled põlema jäetud ning lava tagaseintel oreli kõrval veikles muusika taustal värvimäng. Sellega tekitatud vähemakadeemiline õhustik sobis nii kava kui ka juubilariga ning see tunne ei kadunud kogu kontserdi vältel. Teine assotsiatsioon oli seotud kontserdi kavaga, mis oli kokku sätitud väga kuulajasõbralikult: oli nii äratundmist kui ka avastamisrõõmu ning mitmekesiselt valitud esinejaid. Kui Kõrvitsa looming sisaldab endas peaaegu kõiki traditsioonilisi muusikažanre alates erinevatest instrumentaal- ja vokaalkoosseisudest lõpetades ooperitega, siis  50. verstaposti üle rõõmustama olid palutud helilooja enda sõnul temaga eluteel kokku juhtunud muusikud, kellest nii mõnestki on saanud sõber väljaspool muusikat. Peale viimasel ajal Kõrvitsa ihuinterpreetideks kujunenud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK), Tallinna Kammerorkestri (TKO) ja Tõnu Kaljuste sai kuulda ka Ulla Krigulit, Virgo Veldit, Lena Willemarki ja Riho Sibulat. Teoste esituskvaliteet oli väga hea, tundub, et publik on Tõnu Kõrvitsa muusika leidnud ning leiab tee kontserdisaali teda kuulama.

Kontserdi kava pani helilooja kokku olulisuse printsiibil – teoste olulisus ja interpreetide olulisus. Minu meelest oli kogu kava kantud rahvaviisidest puudutust saanud loomingust. Mõlemad õhtu pikemad teosed on inspireeritud rahvaviisidest: teoses „Kreegi vihik“ on Kõrvits kasutanud Cyrillus Kreegi kogutud lääne-eesti rahvakoraale ning teoses „Laulud Lenale“ eestirootsi rahvakoraale.

Kontserdi ametliku kava lõpetaski juubilari loomingu ehk tuntuim ning helilooja enda sõnul ka praegu tema loomingust enim esitatud teos „Kreegi vihik“ EFK ja TKO esituses Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. See tosin aastat tagasi kirjutatud teos on üks esimesi tsükleid vokaalile ja keelpilliorkestrile ning see sai Kõrvitsa järgnevate sama koosseisuga tsüklite alguspunktiks. EFK ja TKO on teost esiettekandest alates esitanud palju kordi, ometigi pälvib selle kontserdi ainus esituse kriitikanool just seda teost. Kooris oli mõnes osas tunda kohatist „karvasust“: näiteks teises osas „Nüüd on see päev ju lõppenud“ oli meeskooril tegemist, et rahvalaululikke kaunistusi rühmana koos intoneerida, samuti jäi sopranisolist saali tagareas istujale pisut liiga vaikseks.

Kuigi enne kontserti kava seirates olin kindel, et „Kreegi vihikust“ kui ammusest lemmikteosest kujuneb mulle kontserdi kõrgpunkt, siis ootamatult nii ei juhtunud. Kontserdi säravaimaks ja rõõmsaimaks teoseks ning esituseks kujunes hoopis rootsi lauljatarile Lena Willemarkile kirjutatud ja tema esitatud teos „Sånger för Lena“ ehk „Laulud Lenale“. Kuus aastat tagasi Nargenfestivali tellitud ja Haapsalus ette kantud tsükkel põhineb eestirootsi rahvakoraalidel ning tänu solisti särtsakusele erines teose ettekanne ülejäänud kontserdi akadeemilisest vaoshoitusest. Lena Willemark on tuntud etnomuusik, kes on žanriülest koostööd klassikaliste kollektiividega teinud varemgi. Tema meisterlik häälekasutus, emotsionaalne sisukus ja energia köitsid publiku hetkega enda külge ning näisid kaasa tõmbavat ja elavdavat ka muidu üsna akadeemilise TKO. Teose orkestrivärve kujundasid peale kammerorkestri Mari-Liis Vihermäe flöödil, Marten Altrov bassklarnetil, Indrek Vau flüügelhornil, Liis Viira harfil ning Vambola Krigul ja Madis Metsamart löökpillidel. Meisterlikud flöödi-, bassklarneti- ja flüügelhornisoolod väärivad eraldi esiletõstmist.

Kolmanda orkestriga teosena kõlas „Lahkumine Elbalt“, kus elektrikitarril soleeris Riho Sibul. Kontserdi avasid aga hoopis nimilugu „Hümn sinisele taevale“ orelile Ulla Kriguli esituses, samuti rahvaviisidest inspireeritud „Thule koraalid“ orelile ja saksofonile Virgo Veldi ja Ulla Kriguli esituses.

Heliloojale sünnipäeva õnnesoovilooks esitasid muusikud lisapalana tšellole ja keelpilliorkestrile loodud „Laulu“ Leho Karini meisterlikul soleerimisel. See mõnusalt mõtlik ja poeetiline pala paisutas hinges tänutunnet ja soovi, et Tõnu Kõrvitsal võiks olla igal aastal juubel – siis oleksime igal aastal õnnega koos.