Tormi kiituseks

16. märtsi õhtul kuuldud eripalgelise kava põhjal ei jää muud üle kui nentida, et Vanemuise sümfooniaorkestril Risto Joosti juhatusel on kõik hea orkestri väärtused kindlasti olemas.

KAI KIIV

Kontsert „Tormiloits“ 16. III Estonia kontserdisaalis. Heigo Rosin (löökpillid), Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Erkki-Sven Tüüri, Einojuhani Rautavaara ja Igor Stravinski muusika.

Kui 11. märtsil ETV kultuurisaates „Plekktrumm“ esinenud Tartu ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimetsalt kultuurisoovitust küsiti, soovitas ta käia klassikalise muusika kontsertidel põhjendusega, et meie orkestrid, koorid, interpreedid ja heliloojad on erakordselt kõrgel tasemel. Ühtegi kollektiivi eraldi ta ei nimetanud, sest ta ei osanud kedagi välja tuua – heade muusikute ja muusikakollektiivide nimekiri on sedavõrd pikk.¹

Maimetsa sõnad meenusid eredalt 16. märtsi õhtul Estonia kontserdisaalis Vanemuise sümfooniaorkestri kontserdil „Tormiloits“, mida juhatas teatri muusikajuht ja peadirigent Risto Joost ning kus löökpillidel soleeris Heigo Rosin, kellele see oli ühtlasi ka doktorikontsert. Tõesti-tõesti, nii palju või vähe, kui mul on õnnestunud viimasel ajal elavas esituses muusikat kuulata, ei meenu ühtegi ebaõnnestumist! Aga Vanemuise orkestri üle on kahtlemata eriliselt hea meel, sest tegu on ainsa Lõuna-Eesti professionaalse orkestriga, kes sealse muusikaelu lippu kõrgel hoiab. Ma ei saa siinkohal mainimata jätta oma isa, Jaan Kiivi sõnu, kes mängis trombooni 1970. aastatel Vanemuise orkestris ning pärast „Tormiloitsu“ kontserti 15. märtsil Vanemuise kontserdimajas ohkas: „Oleks meil omal ajal selline orkester olnud!“

Jah, ajad on nüüd sootuks teised ning tänu soliidsele vundamendile, mille ladus aastatel 2011–2020 peadirigendina Paul Mägi ning millele on oskusliku repertuaarivaliku ja „lihtsalt hea dirigendina“ katuse ja katusele kogunisti torni ehitanud 2020. aastal samas ametis alustanud Risto Joost, on Vanemuise sümfooniaorkester tõusnud silmapaistvale professionaalsele tasemele.

Vaadake, teatriorkestritega on lugu keeruline, kuna sümfooniakontserdid ei ole nende põhitöö. Mul on omaenda rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestris töötamise ajast selgelt meeles, et sümfooniakontsertide asjus jagunes orkestri meelsus laias laastus kaheks: oli entusiaste, kes neid rõõmuga tervitasid, aga leidus ka neid, kes kogesid seda kui tüütut lisakoormust. Teatud mõttes oli neil õiguski, sest sümfooniakontserdi pärast ei õgvendatud teatri tööplaani ega makstud orkestrantidele kontserdi eest lisatasu. Nii võib toonaste kolleegide mitte just ülemäärast entusiasmi sümfooniakontsertide suhtes täiesti mõista.

Kui jätta puhtpragmaatiline pool kõrvale ja süüvida kunstilisse kasu­tegurisse, siis ei ole sümfooniline repertuaar teatriorkestrile pelgalt vaheldus, vaid edasiarendus, sest esitab orkestrile sootuks teistsugused nõudmised. Tavaliselt on teatriorkester alati kellegi partner, olgu laval siis solistid ja koor või hoopis balletitrupp. Sellest ka teatri­orkestrite äärmine reageerimisnõtkus, sest enamasti on vaja kedagi laval jälgida või „püüda“. Sümfooniline repertuaar pakub aga orkestrile võimaluse, piltlikult väljendudes, pimedast orkestri­august välja ronida ja ise laval särada. Vahetevahel võib ka juhtuda, et säramise asemel rambivalgus esialgu hoopis pimestab mõne teatriorkestri …

Vanemuise orkestri puhul, jumal tänatud, see nii ei läinud, sest juba kontserdi avalooga, milleks oli Erkki-Sven Tüüri (snd 1959) „Tormiloits“, kehtestati end täielikult. Võinuks aga minna teisiti, sest Tüür on oma loo kirjutanud lisapalana, mille koht on teatavasti hoopis kontserdi lõpus, ja nii oli selle avamänguna esitamine juba iseenesest risk. Seda esiteks. Teiseks, kes Tüüri muusika interpreteerimisega vähegi on kokku puutunud, teab, et see pole kergete killast: heliloojale iseomase rütmistruktuuri ja arhitektoonika reljeefselt välja joonistamine on nii kõla kui ka puht koosmängutehnilises mõttes keeruline ülesanne. Vanemuise orkester sai sellega väga hästi hakkama ja ma usun, et oma rolli mängib siin ka Risto Joosti varasem kogemus Tüüri muusika juhatamisel. Ehkki see oli juba aastaid tagasi, on mul siiani elavalt meeles Estonias etendunud ooper „Wallenberg“, mida Joost juhatas (Arvo Volmeri kõrval) suure sisemise veendumusega.

Õhtu teise ja vahest kõige oodatuma teosena tuli ettekandele Einojuhani Rautavaara (1928–2016) ühtaegu nii uuenduslik kui ka tavapärasena näiv löök­pillikontsert „Incantations“ ehk „Loitsud“ Heigo Rosina soleerimisel. Uuenduslik seepärast, et Rautavaara sellise kontserdi üldse kirjutas, sest löökpillikontsertidega on paraku nii, et muusika­ajalugu neid kuigi palju ei tunne. Kui peaaegu kõikidel teistel instrumentidel on arvukalt eri perioodidest ja stiilides krestomaatilisi kontserte, siis löökpillide puhul on pilt märksa vaesem. Seetõttu oli märgilise tähendusega, et see juba 2008. aastal loodud teos nüüd lõpuks ka Eestis esiettekandele jõudis ja seda just tänu Heigo Rosina initsiatiivile. Meie löökpilli­mängijate rida on küll pikk ja seal on tuntud tegijaid, aga Heigo Rosin on siiski esimene ainult soolo- ja kammer­muusikale spetsialiseerunud mängija. See viib omakorda mõttele, et nüüd, kus meil on nii suurepärases vormis, ent siiski alles oma tee alguses olev löökpillisolist, võiks see ka eesti heliloojaid inspireerida rohkem löökpillikontserte kirjutama. Muusikaajaloost on ju hulganisti näiteid nn suurtest instrumentaal­kontsertidest, mis on kirjutatud ühte või teist konkreetset interpreeti silmas pidades. Ka Rautavaara kontsert pole siin erand, vaid on loodud šoti löökpilli­mängija Colin Curriele, kes oli ka teose esmaesitaja.

Kui Rautavaara helikeelel peatuda, siis see mõjus üllatavalt, s.t traditsiooniliselt heakõlaliselt, kui välja arvata avamotiivi kõrva kraapivad sekundis laskumised, mis panevad esmakuulamisel isegi hetkeks kahtlema, kas orkester mängib ikka puhtalt. Ja vaatamata solisti käsutuses olevale aukartust äratavale löökpillipargile ei mõju soolopartii, kus kandev roll on omakorda usaldatud vibra­fonile ja marimbale, sugugi pelgalt ekstravagantse tulevärgina (ehkki ka neid hetki leidus!), vaid väga väljendusrikkalt, II osas isegi delikaatselt. Mis puutub aga Heigo Rosina mängu, siis see oli sama kaasakiskuv ja veenev kui teos ise. Taas tuleb kinnitada, et hea on laval kuulata-vaadata solisti, kes esineb niisuguse enese­kindluse, andumuse ja rõõmuga!

Kontserdi viimase teosena kõlas Igor Stravinski (1882–1971) „Petruška“ 1947. aasta versioon. Kuna Vanemuise mängukavas figureeris hiljuti sama helilooja „Tulilind“ (peadirigent Risto Joosti sõnutsi peab iga endast lugupidava orkestri repertuaaris olema üks Stravinski ballett²) ning oli soov tema teostega ka jätkata, oli „Petruška“ igati õnnestunud valik. Stravinski muusika oma eri karakterite värvikülluse ja piltlikkusega on kuulajale tõeline nauding ning tõesti – kes mõistaks balletikaraktereid tabada paremini kui teatriorkester? Oma toredate soolodega, millest kuidagi ei saa mainimata jätta kolmanda pildi ja ühtlasi orkestriettemängude püsirepertuaari kuuluvat trompetisoolot, klaverist rääkimata, pakub see teos ka suurepärase võimaluse orkestrit igast küljest näidata. Kõiki soolokohti siin paraku ette lugeda ei jõua ega ole mõtetki, sest need olid esitatud võrdselt nauditavalt ja hästi – mis tõestab veel kord, et Vanemuise teatril on põhjust oma orkestri üle uhke olla!

Ehk passikski lõpetuseks mõneti retooriliselt üle korrata, millised omadused iseloomustavad häid orkestreid. Kui nii, siis hea orkester on võimeline esitama tehniliselt keerulist muusikat täpselt, puhtalt ja stiilselt. Hea orkestri kõla on rikkalik ning seda saab kohandada vastavalt ajastule või helilooja rahvusele ja stiilile. Pillirühmad on tasa­kaalus ning nende esitus on tugeva emotsionaalse laenguga. Hea orkester väärtustab ka koostööd suurepäraste dirigentidega, sest nemad suudavad orkestrile anda unikaalse ja erilise kõla, mis ei tulene ainult juhatamistehnikast, vaid eelkõige dirigendi isiksusest ja olemusest. Sel õhtul kuuldud eripalgelise kava põhjal ei jää muud üle kui tunnistada, et Risto Joosti juhatataval Vanemuise sümfooniaorkestril on kõik need väärtused kindlasti olemas, ning ühtlasi soovida edasiseks jõudu ja inspiratsiooni.

1 Plekktrumm. Toivo Maimets – ETV 11. III 2024. https://jupiter.err.ee/1609268183/plekktrumm.

2 Marge-Ly Rookäär, Vanemuise muusikajuht Risto Joost: Minna orkestriaugust lavale on orkestrandile erutav. – Delta, Klassikaraadio 15. III 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609269695/delta-15-martsil-risto-joost-karge-meri-unepaev-vox-clamantis/ 77a9e5d7e6dab0384f8fa7d766f25975.