Tormiline suvelõpp kammermuusikaga
Tallinna kammermuusika festival on igati arvestatav eneseteostus nii suurepärastele külalisesinejatele kui ka meie kõige silmapaistvamatele muusikutele.
XVII Tallinna kammermuusika festival 24. – 29. VIII, kunstiline juht Maano Männi.
XVII Tallinna kammermuusika festival pakkus raskel ajal esinejatele ja kuulajatele kosutust. Festivali teema oli XVIII sajandi teisel poolel Saksamaal alguse saanud liikumine „Torm ja tung“. Selle iseloomulikud jooned avalduvad eelkõige kirjanduses, kuid mõju on selgelt tajutav ka muusikas. Festivali kunstilise juhi Maano Männi sõnul on selle ajastu helitööde iseloomulikud jooned tundeelu tugevad muutused, väljendusrikkus ning harmoonilised, meloodilised kontrastid. Tolle ajastu teosed olid kontserdikavades põimitud muusikaga barokist tänapäevani. Festivali ajal külastatud kaks eriilmelist kirikukontserti „Meditatsioon“ Rootsi-Mihkli kirikus ning Jaani kirikus toimunud „Festivali gala. Geeniuste epohh“ olid laetud nooruslikult särtsakast energiast.
Kontsert Rootsi-Mihkli kirikus algas Luciano Berio trompetiminiatuuriga „Good Night“ ehk „Head ööd“ Indrek Vau esituses. Humoorikas avanumber oli lühike ja Berio kohta harjumatult heakõlaline. Kontserdi üks meeldejäävamaid numbreid oli Kaija Saariaho „Duft“ Vaasa Linnaorkestri klarnetisolisti Eneko Iriarte Velasco esituses. Juba esimesest noodist alates võlus muusik oma enesekindluse ja mängutahtega. Klarnetist oli laval nagu näitleja, kes on ennastunustavalt kehastunud oma tegelaskujuks. Velasco maalis oma mänguga väga kontrastseid kõlavärve ning tähelepanu pälvisid muusiku erakordselt lai dünaamiline skaala ja pingestatud piano’d.
Värskendavalt mõjus Claude Debussy tšellosonaat Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova esituses. Oma elegantselt sametise kõlaga viis tšellist Indrek Leivategija kuulaja läbi põnevate, kohati ootamatute sfääride. Interpreedid pakkusid üksteisele vaheldumisi särtsakaid impulsse ning esituse lõpuni hoitud pinge andis tunnistust, et ka esitajatel oli laval põnev. Kohati sulas faktuur liigagi impressionistlikult uduseks, aga selles mängis ilmselt oma osa kiriku akustika. Aga kas nii ei kujunenud hämaras kirikus esitusest ja teosest veelgi võluvam mulje?
Meeldejäävaks kujunes ka Arvo Pärdi „Fratres“ Zahharenkova ja viiuldaja Hans Christian Aaviku esituses. Esitus oli ansamblimängu tasandil väga põhjalikult läbi mõeldud. Aaviku kristalselt mahe mäng kulges selgelt läbiviidud pikkades fraasides, milles iga noot omandas „lillestaatuse“. (Helilooja Arvo Pärt on rõhutanud iga üksiku heli väärtust muusikateostes – nii nagu „igal rohuliblel on lille staatus“.) Märkimisväärsed olid noore muusiku erakordselt elastsed ja kuuldamatud poognavahetused. Keset teose kõige dramaatilisemat osa katkes viiuldajal keel ning mäng jäi seetõttu esialgu katki. Teos esitati aga uuesti kontserdi viimase numbrina. Zahharenkova mängis vahele kontserdi lõpunumbriks mõeldud Beethoveni „Kuupaistesonaadi“, millest kujunes kogu kontserdi sügavaima mulje jätnud esitus. Peab tunnistama, et kergem on muusikat kuulata pimedas ja kiriku küünlavalgus andiski muljele omajagu juurde. Avaosas kõnetas mind sügavalt mõtisklev meeleolu ning esitaja aus eneseväljendus. Kolmas osa köitis dramaatilise ja kirgliku esitusega. Tekkinud atmosfäär oli haruldane.
Kontsert Jaani kirikus algas sõnavõttudega ja seda märkimisväärsel põhjusel. Anti üle Marje ja Kuldar Singi nimeline Pille Lille Muusikute Fondi preemia „Noor muusik 2021“. Stipendiumi pälvis sel aastal tšellist Theodor Sink, kes Pille Lille sõnul oli juba ammu preemiat väärinud. Seejärel sai kontsert särtsaka alguse festivali resideeriva helilooja Elis Halliku teosega „Duo Impacts“ tšellole ja kontrabassile. Helitöö eeldas esitajatelt eriti head ansamblimängu, aga eelkõige väga head koordinatsiooni, et pillide eri osadel kätega rütmi lüüa ja glissando-mängude akrobaatikas täpselt maanduda. Regina Udod ja Johannes Välja esitasid teose veenvalt.
Järgnevalt tuli esitusele Bachi kontsert oboele ja viiulile. Kena oli kuulata solistidega pingsalt kaasa musitseerivat orkestrit. Kõige nauditavamaks kujunes teose teine osa, eriti oboemängija Kalev Kuljuse kena tämbri ja maheda kõlaga laulvates soololiinides. Viimane osa sai hoogsa, samal ajal elegantse karakteri viiuldaja Maano Männi vedamisel. Bachi esitusest kujunes energeetiline ja värvikas tervik.
Kontsert kulmineerus Richard Straussi „Metamorfoosidega“ Rudolf Leopoldi seades keelpilliseptetile, selle esitasid viiuldajad Fjodor Rudin ja Hans Christian Aavik, vioolamängijad Liisa Randalu ja Mart Kuusma, tšellistid Theodor Sink ja Johannes Välja ning kontrabassimängija Regina Udod. Oli tajutav, et ansamblil on kindel juht ja mängijate vahel valitseb täielik usaldus. Ansambli liider Fjodor Rudin on arvukate rahvusvaheliste konkursside laureaat, aastatel 2019–2021 töötas ta Viini Filharmoonikute kontsertmeistrina ning tema karjäär jätkub ka dirigendina. Rudini mäng andis tunnistust, et tegemist on väga kogenud muusikuga, kes väljendab end väärikalt ja eredalt. Tema tugevad muusikalised ideed, isikupärane kõla ja vaimne jõud ärgitasid pingsalt kuulama. Tundub, et „Metamorfooside“ interpreteerimise keerukus seisneb vormi hoidmises ja pinge järkjärgulises kasvatamises. Tähtis on pöörata tähelepanu piano’dele, et liikuda wagnerlikult dissonantses faktuuris vormiliselt selgemini. Märgata võis vioolamängija Liisa Randalu väga head partituuritunnetust, täidlast ja väljendusrikast kõla. Kõrge tasemega keelpillimängijate esituses oli nii selgesisulisi muusikalisi dialooge kui ka elava energiaga täidetud minekuid.
Piirangute eest põgenetakse rohkem kunsti piiramatusse, et seal vabaneda ja elust puudujäävat leida. Ehedatest emotsioonidest laetuna võis kuulaja veenduda, et kõrgetasemelise muusikasündmusena rikastab Tallinna kammermuusika festival meie kultuuri ning pakub arvestatavat eneseteostust nii suurepärastele külalisesinejatele kui ka meie kõige silmapaistvamatele muusikutele.