Tõsine ooper reipas esituses

„Idomeneo“ võiks Estonia mängukavva jõuda täieõigusliku ooperina, nii ei tekiks segadust, kas laval on kontsert või lavastus.

MARIELL AREN

Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi „Idomeneo“ kontsertlavastus Vana Tallinna galal 27. VIII rahvusooperis Estonia. Dirigent Risto Joost, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Reili Evart, valguskunstnik Ritšard Bukin ja koreograaf Mehis Saaber. Osades Juhan Tralla (Idomeneo), Helen Lokuta (Idamante), Elena Bražnik (Ilia), Kristel Pärtna (Elektra), Mehis Tiits (Arbace), Reigo Tamm (Neptuni ülempreester) ja hääl (Priit Volmer).

Estonia uksest sisse astudes tekib automaatselt suur ootus kogeda vaatemängu. Seda aitavad teatris saavutada kostüümid, koreograafia, lavakujundus, valgusefektid ja mitmesugused muud võtted. „Idomeneo“ ettekande reklaamlausetest olid mulle samuti meelde jäänud lubatud suured elamused, mis haaravat publiku etendusse kaasa. Kuna lavategevuse laiendamine saali pole midagi enneolematut, mõtlesin esimese hooga, et nüüd nihutatakse piire ka rahvus­ooperis ning korraga hüppavad tantsijad toolide alt välja või lendleb mõni julgem laulja üle publiku.

Hiljem selgus muidugi, et olin oma soovlugemisega veidikese liialdanud. Püüdsin pärast esimest vaatust reaalsusse naasta ning süvenesin veel kord tutvustusteksti. Siis leidsingi ettevaatlikuks tegeva sõna „kontsertlavastus“. Üldjuhul tähendab selline kontserdivorm lavastuse üksiknumbreid, nii et tervikut pole loodud või moodustatakse kontserdikavast terviklik lugu ning lisatakse näpuotsaga lavastuse elemente. Kuna praegusel juhul oli kavas, küll väikeste kärbetega, tervikteos, lootsin sisimas nautida lavastatud varianti. Esimese vaatuse jooksul selgus, et pakutakse ikkagi tutvustuses lubatud kontsert­lavastust.

Kõige selgema kontserditunde tekitas ooperikoor, kes jalutas pidevalt lavale ja lavalt maha. Kui tavapäraselt on ooperilaval koor lavastuse osa, siis seekord mõjusid noodimappidega lauljad võõrkehana. Ei saa öelda, et neil oleks roll täielikult puudunud, kuid poolikut lahendust oli veider vaadata. Kontrasti tekitas eelkõige teiste osatäitjate kostümeeritus ja mõningane lavaline liikumine. Kuna üldjuhul satun koorimuusikat kuulama kontserdisaali, soovin ooperis näha koori aktiivsemana. Teatrilaval naudingi eelkõige seda, kui koori on kasutatud kavalalt ning tal on kanda läbimõeldud roll. Liikumise juures on aga tähtis, et vaataja ei tajuks seda liiga organiseerituna. Nagu hästi kavandatud valgustus, mis tähelepandamatult vaheldub, võiks ka koor ideaalis liikuda nähtamatult. Liialt tajutav asetuste fikseerimine viib mõtted sisult eemale. Koorinumbrid olid aga muusikaliselt väga nauditavad. Olgugi et häälerühmade balansis leidus mõningast ebaühtlust, saab kiita ooperi­koori vaikseid nüansse ja kaunist fraasikujundust.

Solistidest oli õhtu säravaim staar kahtlemata Juhan Tralla, kes mängis ooperi nimiosa, Kreeta kuningat Idomeneod. Tralla astus samas rollis üles ka 2006. aasta kontsertettekandes ning see andis suurepärase tulemuseni jõudmisel ehk ka väikese eelise. Tema foku­seeritud, klaar toon jõudis iga kuulajani. Sarnaselt oli ooperi ülesehitusega ka Tralla maneer selge ja sirgjooneline, liigse kärata.

Iliat (Elena Bražnik) võib nähtu põhjal iseloomustada hapra ingelliku tütarlapsena, kel on olnud kurb saatus (kaotas sõjas perekonna), kuid kes kõigest hoolimata püüab elus leida positiivset. Ta armub vaenlasse, kes oli päästnud ta elu, ning tunnistab lõpuks oma perekonna tapjate riiki isegi kodumaana. Bražniku esitatud Ilia kõlaski naiivselt ja lootusrikkalt. Kuigi dramaatilisematel hetkedel oleksin oodanud kirglikuma kõlaga Iliat, mõjus lauljanna kammerlik lauluhääl eriti hästi kurvema alatooniga aariates.

Idamante (Helen Lokuta) tõmbas tähelepanu juba lavale ilmudes, kandes musti nahkpükse ja -jakki. Võib öelda, et ta vastandus Iliale, kes oli riietatud valgesse. Teiste tegelaste rõivad mõjusid Idamantega võrreldes konservatiivse ja ajast mahajäänuna. See kandis hästi edasi lavatüki mõtet, et valitsema peaksid armastus ja õiglus, mitte ei pea pimesi järgima vanu traditsioone. Mozarti ajastul ongi Idamante uute väärtuste kandja, kes lepitab vaenupooli ning oskab oma mõtteviisiga mõjutada oma isa, Kreeta kuninga Idomeneo suhtumist. Kõige ebatõenäolisema süžeepöördena muudavad oma meelsust antiikaja jumalad ning loobuvad ebainimlike ohvri­andide nõudmisest. Haruldaselt optimistlik lõpplahendus opera seria kohta.

Idamante paistis enamasti olevat julge pealehakkamisega tegelane. Kuningapoeg mõjus aeg-ajalt isegi koomilisena, kuigi ühtegi huumori­stseeni lavatükis ei leidunud. Helen Lokuta kiirgas energiat üle terve saali: küll vehkis ta kätega ja jooksis üle lava siia-sinna, küll viskas pead ühele ja teisele poole. Aeg-ajalt paistis ta aga olevat segaduses. Tahtmist täis lauljanna eksles kahe maailma vahel. On see kontsert või on see lavastus? Kui palju võib ringi joosta ja kui palju peab prožektori­valgel efektselt paigal seisma? Just seetõttu sooviksingi näha sellist varianti, kus esinejad on kammitsaist vabad – et „Idomeneo“ jõuaks Estonia mängukavva täieõigusliku ooperina. Tegemist on küll tõsise ooperiga, kuid Mozarti õhuline muusika ei lase teosel muutuda liialt depressiivseks ega traagiliseks.

Loomulikult on peale armastajapaari mängus ka kolmas tegelane Elektra (Kristel Pärtna), kes kärtspunase kleidiga vastandub mustale (Idamante) ja valgele (Ilia). Karakterina oli ta väga muutlik ja tormiline hing. Pärtna suutis seda kõike väljendada väga veenvalt nii oma hääle kui ka näitlemisega. Just Elektra esimeste vihaste aariate ajal tuli eriti esile ka lavavalgus, mis kooskõlas emotsioonide ja kleidivärviga kiirgas veripunast. Kuna minimaalsete vahenditega loodud lavakeskkond mõjus külmalt ja eemalseisvalt, soovinuksin lavastuslikult põnevamaid lahendusi.

Orkester rõkkas rõõmust ja oli tulvil energiat. Risto Joosti dirigeerimisel pandi Mozarti muusika hoogsalt elama. Väga nauditav oli kuulata detailitäpset ning musitseerimisrõõmust pakatavat orkestrit, eriti paitasid kõrva puupuhkpillide soololõigud.

Valgustus ja videoprojektsioonid olid hämmastavalt efektsed. Vaheldused toimusid publikule märkamatult, värvides lava ühtäkki siniseks või punaseks ning koos taustaelementidega sai ühel hetkel viibida antiiktemplis ja järgmisel hoopis keset tormist merd. Rekvisiitidega oldi tagasihoidlik, kuid video, heli ja valguse koostoimel oli näiteks tormi kujutatud küllaltki mõjusalt. Kuna merel kippus alatasa välja ilmuma ka merekoletis ning Neptunus demonstreeris ikka ja jälle oma rahulolematust kuninga allumatuse pärast, sai tormilisi efekte kogeda lausa mitu korda.

Balletinumbrid mõjusid värske kontrastina ning pakkusid vaheldusrikast koreograafiat. Kui tulla tagasi kontsertlavastuse ülesehituse juurde, siis arvan, et jutustajal oleks võinud olla sisukam funktsioon või oleks ta võinud olla üldse olemata. Kohati humoorikalt kirjutatud vahetekstid mõjusid esialgu uudsena, kuid kaotasid võlu pärast teist või kolmandat pajatust. Eesmärk oli iseenesest õilis: sooviti veenduda, et mõttega jõuaks kaasas käia ka see osa publikust, kes ei ole sisuga tutvunud ega loe mingil põhjusel subtiitreid. Mulle mõjus see pidev selgitamine üleliigsena. Meelde tulid väikelastele mõeldud multikad, kus iga enesestmõistetavat tegevust või nähtust korratakse aeglaselt ja kõlavalt mitu korda. Arvestades seda, et enne etendust oli kõigile jagatud ka sisukad bukletid ning tegu ei olnud lastelavastusega, ei pea ma liigset kordamist põhjendatuks.

Vahetekstide hea külg oli aga Priit Volmer, kes kandis kokkuvõtted ette ilmekalt, kuid mitte ülepingutatult. Volmer on oma jutuvestmise oskusega silma jäänud varemgi. Tema imelised oskused ilmnesid vaheldumisi jutuvestja ja lauljana näiteks 2018. aastal, kui ta kandis ette René Eespere teose „Augustus“, mis on loodud Hermann Hesse muinasjutu põhjal. Ka „Idomeneos“ tuli Volmeril end jagada jutustaja ja laulja vahel.

Mozarti „Idomeneo“ ettekanne oli äärmiselt nauditav lavateos. Tegevus kulges hoogsalt, retsitatiivid vaheldusid kaunite, ent ka laulutehnilist keerukust pakkuvate aariate ja koorinumbritega. Jääb vaid soovida, et muusikateatri kogu algav hooaeg kulgeks sama kergelt ja nõtkelt.