Traditsiooni tarkus “Jazzkaarel”

Joosep Sang

  “JAZZKAAR”: ANDY BEY (laul, klahvpillid) 26. IV Vene kultuurikeskuses ja ARCHIE SHEPP QUARTET sealsamas 27. IV.

 

Jazz on on väga soliidsete traditsioonidega kunstivorm, mille puhul saab rääkida selle sünnivaludest, kujunemisraskustest, uuendustuhinast, aga ka väsimisest ja mandumisest. Õnneks ei iseloomusta jazzi üks ja ainus arengukõver, vaid uued voolud tekivad vanade põrmust. Kui mõni alastiil ongi kaotanud oma aktuaalsuse, ilmub uus ja niivõrd jõuline, et seda märkavad ka need inimesed, kes on jazzist kaugel.

Tänavusel “Jazzkaarel” oli mitmeid kunagisi ja tänaseid trenditekitajaid. Briti bänd Incognito oli ligi kakskümmend aastat tagasi üks acid jazz’i esinumbreid ja nende muusika mõjus väga värskelt ja erutavalt, kuigi pakkus pelgalt uute maitseainetega tembitud vana soul food’i. Nüüd, kui sama roa maitse on veidi liisunud, on raske aru saada, mis oli selles muusikas tegelikult nii uuenduslikku. Kunagi bossa nova teise laine harjal surfanud laulja-pianist-kitarrist-helilooja Marcos Valle on oma paladesse hiljem toonud ka klubimuusikat, kuid tema esinemises domineeris siiski brasiilia mainstream. Ja Ojos de Brujo defineerib piirideta maailmamuusikat XXI sajandil, segades kokku peadpööritavalt kirju kokteili omast ja võõrast muusikast. Rohkem või vähem nauditava kontserdi andsid kõik kolm.

Oluliseks jazzi suunanäitajaks tuleb pidada ka festivali aukülalist Archie Sheppi, kes oli üks kuuekümnendate free jazz’i esinumbreid. Kuigi ka neljakümneaastane vabajazz on täna klassika, kannab Shepp vanas eas hoopis sügavamat traditsiooni, mis ulatub jazzi ja eriti blues’i sügavamate kihtideni. Free jazz mõjus kuuekümnendatel kui kõike eelnenut purustanud eitusemuusika, kuid tegelikult oli see loogiline, ehkki radikaalne tuletis varajase jazzi, blues’i, gospeli ja kunstmuusika sõnavarast. Nii polegi ime, et ka Archie Shepp pakkus kontserdil (27. IV) ehedat (jazz-)blues’i, kuldseid standarde ja terve rea Thelonious Monki kompositsioone. Viimastes oli ta partneriks lauljatar Mina Agossi, kelle roll jäi kontserdil küll veidi marginaalseks – eelkõige põhjusel, et ta sai laval vähe viibida. Ent ka sellepärast, et ta ei kerkinud Archie Sheppi ja tema taustamuusikute tasemele. Sheppi ansamblikaaslased ei kanna kõlavaid nimesid, kuid sobivad erakordselt hästi oma liidri mitmekülgsesse muusikamaailma. Tom McClung pakkus üliintensiivseid klaverisoolosid, Gregg John väga tõhusat bassipõhja ning Steve McCraven kandvat, ilmselgelt vana kooli löökpillisaadet. McCraven astus üles ka lauljana, saates oma arhailise blues’i ja gospeli hõnguga vokaali kätega kehal “löökpille” mängides. Ning sageli laulis ka Shepp ise, kõlades kui ehe blues shouter ning tuues paaril korral kuuldavale jõulisemaid kõrgregistris karjeid kui parimad klassikalised soulilauljad eales on suutnud.

Kuid loomulikult on Archie Shepp eelkõige tenorsaksofonist, kes, vaatamata oma seitsmekümnele eluaastale, pritsib lavalt originaalseid muusikalisi ideid. Karjääri lõpul on ta ilmselt asunud oma kogu elutööd summeerima ja nõnda polnud kontserdil palju free jazz’i, kuid selle vaim kerkis aeg-ajalt pinnale, kui improvisatsioonide temperatuur eriti kõrgele tõusis. Archie Shepp on sisendusjõuline muusik ja ka harukordselt sõnaosav muusikast, kultuurist ja poliitikast rääkima. Viimast kinnitas kontserdijärgsel päeval antud avalik intervjuu, mida saab ka lugeda ajakirja Muusika juuninumbris.

 

Andy Bey – paralleelid

Stevie Wonderiga

 

Laulja ja pianisti Andy Bey nime ei kirjutata jazzi ajalooraamatutes selliste põlevate tähtedega nagu Archie Sheppi oma, kuid 75aastane vanameister on siiski üks väheseid oma põlvkonna meeslauljaid, kes XXI sajandil nõnda targalt jazzitraditsiooni taaselustavad. Bey on rikkaliku vokaalse paletiga laulja. Tema sotto voce tämber ei pruugi kõigile meelepärane olla, kuigi see on tõeliselt kordumatu ning Bey peamine kaubamärk. Jõulist kõrgregistrit kaunistav blues’ilik ja soulilik melismaatika toob pähe ootamatu paralleeli Stevie Wonderiga, keda Bey meenutab pisut ka välimuse (loe: soengu) poolest.

Bey trios mängisid Neal Smith trummidel ja Dezron Douglas bassil ning kuna see koosseis andis alles teise kontserdi, oli tunda, et muusikud kuulavad teineteist hoolega, naudivad laval toimuvat ja on valmis endast kõik andma. Nii Smith kui Douglas on suurepärased mängijad, kuid Archie Sheppi taustajõududega võrreldes esindavad nad juba uue, nn noorte lõvide põlvkonna muusikutüüpi, kes on virtuoossed, rikkaliku sõnavaraga, võimelised end uues olukorras kiiresti ümber orienteerima ega tunnista oma teel muusikalisi takistusi. See, millest nende mängus ja väljenduslaadis puudu jääb, on just nimelt too traditsiooni tarkus, millega Archie Sheppi, tema sideman’ide ja Andy Bey musitseerimine sügavale hinge ja südamesse puurib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht