Traditsioonide tarkus Peterburi pealaval

Tiia Teder

Peterburi Filharmoonia Suur saal on olnud eesti muusikutele erilise tähendusega. Nõukogude võimu aastatel oli esinemine selles saalis karjääri tipp, unistuste piir. Just seal kogeti klassikalise muusika suurhetki, esinesid Svjatoslav Richter, David Oistrahh, Jevgeni Mravinski ning Nõukogudemaad väisanud välismaa kuulsused. Nüüd unistavad eestlased Concertgebouw’sse või Carnegie’ Halli pääsemisest ja Peterburi Filharmoonia laval on esinenud juba meie amatöörkoorid ja õpilasorkestridki. Traditsioon, et eestlased esinevad Peterburi tähtsaimas saalis, hakkab uuesti jõudsalt kasvama. Sel kevadel on eestlaste kontserdid toimunud sealse vaimuliku muusika festivali raames, mille kunstiline juht Julia Broido on suur eesti muusika sõber. Pärast poolt sajandit ateistlikku ideoloogiat püüab Venemaa taastada ortodoksset vaimuruumi. Peterburi vaimuliku muusika festival sai kulminatsiooni aprilli keskel heliloomingukonkursi lõppkontsertidega. Vaiksele nädalale pühendatud kooriteoste konkurss oli esimene sellelaadne ja kandis bütsantsi lauliku Roman Sladkopevetsi nime. Ettevõtmine lähtus Peterburi õukonna traditsioonist korraldada just vaiksel nädalal kirikutest väljaspool vaimuliku muusika ettekandeid. Klassikute Kastalski, Bortnjanski, Tanejevi, Tšaikovski ja teiste teostele oodatakse lisa tänapäeva heliloojatelt. Majesteetlik filharmoonia saal kogunes festivali lõppkontsertideks rahvast pilgeni täis. Saal oli ehitud rohkete lillekompositsioonidega, laest rippusid alla ratsuritähtedest „lühtrid” ning suurel pannool püüdis pilku elavatest õitest moodustatud XB (Hristos voskrese). Kõlas kümme autasustatud kooriteost rahvusvahelisele konkursile saabunud kolmesajast.

Venemaa kultuuriministeeriumi toetatud konkursil oli kaks kategooriat (suurvorm ja kooriminiatuur) ning preemiad olid parima suurvormi eest 120 000 rubla (u 3600 eurot) ja väikevormi eest 50 000 rubla (u 1350 eurot). Konkursi aukomiteesse kuulusid nii Gia Kantšeli, Rodion Štšedrin, Arvo Pärt kui ka Sofia Gubaidulina. Heliloojatest ja koorispetsialistidest koosneva žürii tööd juhtis nimekas ja eriti filmimuusikaga tuntuks saanud helilooja Aleksei Rõbnikov. Võistlustöid esitasid Maria teatri ooperikoor, Mihhailovi teatri koor ja Peterburi noorte kammerkoor.

Žürii pärgas traditsioonilises helikeeles, kolmkõlaharmooniate ja lihtsate kujunditega koorilaule ning asjatundmatul kõrval oli raske neid pidada erinevaks ajaloolisest kirikumuusikast või revolutsioonieelsete vene klassikute koorioopustest. Lühiteoste hulgas esikoha pälvinud Aleksei Larini „Kutse õhtupalvusele” imiteeris traditsioonilisel moel kirikukellade kõla. Rohkem aktiivsust ja eripära oli noorima finalisti, 22aastase valgevenelase Ivan Titovi teoses „Stihhiirad”, mis pälvis publikupreemia. Meeldejääv oli Bulgaaria vaimuliku Kirill Popovi laulu „Tulge, põlvitame” hoogne eufooria. Teistest eristus omapärasel moel ka Vladimir Beljajevi „Kolm vene kanti”, mis meenutas koguni nõukogudeaegset massilaulu. Auhinnatud suurvormid Natalja Varlamovalt ja Dmitri Danilovilt olid lihtsad pühalike laulude seeriad.

Festivali kajastama kutsutud muusikaajakirjanikud, kes harjunud seostama heliloomingukonkurssi uudsusepüüdlustega, olid üpris kimbatuses, kohtudes tugeva ja tundmatu ortodoksi traditsiooniga. Ilmselt kõlasid seekordse Peterburi vaimuliku muusika festivali raames kõige moodsamad teosed 80aastaselt Sofia Gubaidulinalt Eesti rahvusorkestri esituses Andres Mustoneni käe all märtsikuu lõpus (vt ka Sirp nr 15, lk 24).

Kõige erilisemad hetked ortodoksi muusikast pakkus galakontserdi külalisesineja, serbia lauljatar Divna Ljubojevic oma ansambliga Melodi. Tema melismaatiline vokaal ja pühade laulude süvenenud tõlgendus meenutas mulle Linnamuusikute ja Taivo Niitvägi eesti vaimulike rahvaviiside esitusi. Divna Ljubojevici tahaks kunagi Eestis kuulda.