XIV traditsioonilise laulu konverents „Laulu, pillimängu ja tantsu seosed pärimusmuusikas. Vaateid minevikust tänapäevani“ 25. – 27. XI Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.

2000. aastast on kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivis (ERA) korraldatud rahvusvahelisi traditsioonilise laulu konverentse. See väga oluline valdkondlik sündmus toob kokku traditsioonilise laulu uurijad nii Eestist kui ka välismaalt. Tänavusel kohtumisel pöörati tähelepanu laulmise, mängimise ja tantsimise sümbioosile.

Esimese päeva esimene plokk oli pühendatud laulmise, pillimängu ja tantsimise koostoimele traditsioonilises muusikas. Eesti muusika- ja teatri­akadeemia pärimusmuusika lektor Juhan Uppin vaagis päkarauakandle mängustiili uuemas eesti rahvapillimuusikas. Järgmisena astus isikliku ja emotsionaalse ettekandega üles Marko Tsepenkovi nimelise folklooriinstituudi doktorant Melita Ivanovska (kaasautor Gordana Taseva-Iljevska), kes kõneles Põhja-Makedoonias Invejo külas elanud lauliku Slobodanka Miteva ehk Botka erakordsest laulustiilist ja sellest, kuidas seda on mõjutanud sealne traditsiooniline torupill gaida.

Stockholmi kuningliku muusikaakadeemia professor Susanne Rosenberg rääkis trallitamisest (rts trallning) ehk hääle kasutamisest tantsumuusika instrumendina rootsi rahvamuusikas. Rootsi traditsioonis on kõige tavalisem viis mängida tantsupaarile tantsuks soolot viiulil. Tantsuks mängides kasutab viiuldaja pilli idiomaatilisi omadusi meetrumi, rütmi ja ajastuse artikuleerimiseks. Poognat keerates ning poognale antavat rõhku ja mängukiirust muutes saab muuta muusika dünaamikat. Kõik see teeb muusika tantsitavaks ja tantsupaaridega suhtlemise lihtsamaks: saab anda neile märku, kuidas nad peaksid liikuma. Kuid Rootsis on ka traditsioon, kus kasutatakse soolohäält paaristantsu jaoks musitseerimiseks – eesti keeles võiks seda nimetada trallitamiseks. Huvitav küsimus on, kuidas on viiuli idiomaatilisi omadusi üle kantud häälele ning kuidas kasutatakse neid idiomaatilisi tunnuseid tantsumuusikas ja tantsivate paaridega suhtlemisel. Trallitamisel toimivad rootsi keele silbid artikulatsiooni vahenditena ning hingamist võib käsitleda kui poogna kasutamist.

Teises plokis käsitleti rahvamuusika laulutehnikaid ja traditsioonilisi laulustiile. Läti muusikaakadeemia ja Läti kultuuriakadeemia lektor ja muusik Zane Šmite astus üles ettekandega teemal, kuidas laulda garo ē-d (lt pikk e-täht). See on Lääne-Läti Alsunga piirkonna suitide üks iidse burdoonpolüfoonia moodustamise viise. See on seal siiani elavas kasutuses ja suitid on selle üle väga uhked. Sealsed lauljad on suhteliselt hästi dokumenteeritud: salvestusi on 1930ndatest kuni tänapäevani. Kasutades digivahendeid (VoceVista, Sonic Visualiser), esitles Šmite eri ajastute suiti laulurühmade salvestiste võrdlevat analüüsi, mis näitas muutusi bordoonlaulu esituses.

Leedu kirjanduse ja folkloori instituudi vanemteadur Halõna Pšenitškina kõneles traditsiooni taaselustamise probleemidest Leedus tegutseva ukraina rahvalauluansambli Namõsto puhul. Ukraina ja leedu rahva ajalooline ja vaimne lähedus on loominguliseks koostööks soodne pinnas. Pärast täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas on Leedu intelligentsi, muusikute ja folkloristide huvi ukraina keele ja rahvamuusika vastu märkimisväärselt kasvanud. Sellise koostöö üks silmapaistvamaid tulemusi on Vilniuses loodud folklooriansambel Namõsto, mis esitab autentselt ukraina rahvalaule. Ansambli esimene avalik esinemine langes juhuslikult kokku Vene-Ukraina täiemahulise sõja alguse esimese aastapäevaga, see sai teoks 24. veebruaril 2023. aastal. Namõsto pöörab erilist tähelepanu soololaulude (peamiselt suvised välitöölaulud) ja polüfooniliste laulude meloodia esitamise keerukusele.

Kolmandas plokis käsitleti vokaalinstrumentaalset rahvamuusikat. Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia magistrantuuri lõpetanud Kadri Allikmäe kõneles Torupilli Jussi muusikalistest mustritest, täpsemini variatsioonidest Juhan Maakeri, s.t Jussi torupillimängus. Samuti selle kooli magistrant Hanna Miina Kivisäk tutvustas eesti viiulimängijatest lauljate saatepartiide arhiivisalvestiste põhjal tehtud analüüsi. Laulmise ja viiulimängu ühendamine on eesti rahvamuusikas haruldane: kuigi nii laulmise kui ka viiulimängu traditsioon on meie rahvamuusikas tähtsal kohal, on nende kahe kombineerimine olnud pigem erand, kuna viiulimängu ja laulmist on tehnilise keerukuse tõttu raske ühildada. Viimased 10–15 aastat on seda eesti rahvamuusika esitamisel aga üha enam harrastatud.

ERA külalisteadlane Inna Lisnjak kõneles ukraina laulja ja banduuramängija Halõna Menkuši eepiliste laulude interpretatsioonist. Nõukogude režiimi ajal võeti kasutusele kunstlik termin „nõukogude folkloor“ märkimaks tolleaegsete Nõukogude vabariikide mitmerahvuselist folkloori. See käsitlus eitas ukraina muusikalise folkloori loomulikku arengut ning ohustas selle ainulaadsust ja identiteeti. Lisnjak uuris, kuidas muutus Ukrainas traditsiooniline eepose žanr 1960. ja 1980. aastate sotsiaalkultuurilise konteksti mõjul, kuidas banduuramängija Menkuš eepilisi laule tõlgendas ja miks ta hakkas esitama traditsiooniliselt meeste repertuaari kuuluvaks peetud laule. Arutluse all oli ka laulja panus selle žanri populariseerimisse.

Kultuuriareaali poolest oli väga eriline Varssavi ülikooli dotsendi Ewa Paśnik-Tułowiecka ettekanne „Muusika­instrumentide roll hiina traditsioonilistes ja tänapäeva suulise esituse žanrides“. Jutuvestmine kujunes populaarseks meelelahutamise vormiks Songi dünastia ajal (960–1279). Algselt oli tegu naiste juttudega: naised olid nende autorid, esitajad ja ka publik. Kui varem vesteti lugusid Hiinas tänaval ning lood olid seotud sõja ja vastandumisega, siis kommunistliku partei režiimi all ja eriti kultuurirevolutsiooni ajal suri traditsiooniline muusika Hiinas välja. Esitajaid sunniti ette kandma kommunistliku sõnumiga muusikat. 1980ndatel, kui poliitiline olukord muutus, ilmusid taas pilti mõned vanad meistrid, kes mäletasid veel rahvamuusikatraditsiooni. Nad õpetasid seda oma õpilastele ning traditsioon on jätkuvalt väga populaarne: isegi räpi ja hiphopi artistid kasutavad oma loomingus traditsioonilisi pille. Varjuküljena kasutab praegune Hiina valitsus traditsioonilist muusikat oma poliitika propagandaks.

Neljanda, tänapäeva folklooritavade ploki avas Maksõm Rõlski nimelise kunstiteaduse, folkloristika ja etnoloogia instituudi ning Ukraina riikliku teaduste akadeemia vanemteadur Irõna Sikorska ettekandega „Ukraina muusikalise folkloori esitamise funktsioon ja vormid Balti riikides ja Skandinaavia maades“ (kaasautor Antonina Azarova). Sikorska käsitles mainitud piirkondade pikaajalisi ja tihedaid muusikalise kultuuri kontakte Ukrainaga.

Minu meelest üks põnevamaid ettekandeid oli Joensuu runolauliku ja pärimuskoolitaja Eero Peltoneni „Kuidas luua loitsu tervendava rituaali jaoks“. Tegemist on vanade soome ja karjala tervendavate loitsude uurimusega, kaasa arvatud nende seos tänapäevaga. Peltonen on laulnud ja esitanud loitse üle 20 aasta, aga siiani ei ole ta neid kasutanud rituaali osana. Viimasel ajal on ta aga asunud loitsude abil rituaale rekonstrueerima, tõmmates oma tegevuses paralleeli eksperimentaalse arheoloogiaga.

Teise päeva avaplokk „Laulu-, muusika- ja tantsupärandi põimingud turismis“ algas muusiku, helilooja ja projektijuhi Astrid Sellingi (Malmö Musikcentrum Syd, Folk Practice Acad­emy) ettekandega „Kes on traditsiooni omanik? Lõuna-Rootsi mailaulmise traditsiooni sotsiaalne ja rahaline väärtus“. Lõuna-Rootsi mailaulmise traditsioon oli levinud kogu Euroopas ja on seotud suve algusega, mida traditsiooniliselt tähistatakse 30. aprillil. See traditsioon sarnaneb mõneti meie mardi- ja kadrijooksmisega: käiakse ukselt uksele ja palutakse andisid (mailaulmise puhul mune). Mailaulmine kadus Lõuna-Rootsis pärast Teist maailmasõda paari aasta­kümne jooksul. 2012. aastal otsustas Selling koos kaaslastega traditsiooni ellu äratada ja nad on sellest ajast seda harrastanud Järnaviki külas. Eesmärk oli taaselustada hääbunud traditsioon kohalike jaoks, samuti kaasata ajutised läbirändajad ja need, kes on hiljem sinna elama asunud. Selgus aga, et traditsioon ei olnudki surnud: inimesed tulid välja oma verandale, pakkusid mune ja laulsid koos nendega. Kohalikel ei olnud lihtsalt seni võimalust oma traditsiooni­teadlikkust eksponeerida.

Åbo akadeemias tänavu doktoritöö kaitsnud Sofia Joons esines ettekandega „Eestirootslaste laulu- ja tantsupidu: kogukonna ehitamise, brändingu ja kultuuriturismi kombinatsioon“. Joons oli 2024. aasta suvel Haapsalus peetud eestirootslaste laulu- ja tantsupeo kunsti­line juht. Tema põhiküsimus oli, kas on võimalik samal ajal töötada kultuuripärandi sisemiste protsessidega, brändingu ja kultuuriturismiga.

Seto instituudi projektijuht Helen Külvik rääkis teemal „Seto leelo ja selle roll turismis, või vastupidi?“. Ajalooliselt oli seto leelo traditsioon, mida lauldi oma tarbeks, mitte ei esitatud. Turistide huvi tekkimisega traditsioonilise laulmise vastu on seto leelo teinud läbi muutuse, sealjuures ei ole olnud kerge kohaneda vastavalt publiku vajadustele kultuuriliste ja ajaliste piirangutega. Kuidas leida traditsioonide säilitamise ja turismi vajaduste rahuldamise vahel tasakaal? Milline on turismi roll traditsioonilise laulmisega seotud väärtuste säilitamisel?

Aarhusi ülikooli vanemteadur Lea Wierød Borčak kõneles mind sügavalt puudutaval teemal „„Ma panen rassismile piiri“. Šovinismihirm taani laulukultuuris“. Eestis mitmesuguseid regilaulude ühislaulmisi juhendades olen väga ettevaatlik, et minu tegevus ei oleks kuidagi tõlgendatav marurahvuslusena. Taani ühislaulutraditsioon sai alguse XIX sajandil rahvuse ülesehitamispüüdluse osana. Tänapäeval on Taanis üldine arusaam, et laulmine on rahvusliku kultuuri kese. Ometi vastustab Wierød Borčaki uurimisrühma hiljutine uuring selle instinktiivse eelduse, et laulmine loob ühistunde, kuna uuringu andmetel ei meeldi koguni 22 protsendile taanlastest eri põhjustel koos teistega laulda. Wierød Borčak uurib nn mittelaulja ühiskondlikku profiili ja seisukohti, mida on avalikus arutelus harva kuulda. Ettekandes tõi ta välja uurimuse esialgse tulemuse, et Taanis on ühislaulmise suhtes vastumeelsuse põhjustanud peamiselt tunne, mida võiks nimetada marurahvuslushirmuks. Teisisõnu: need, kes ise ei laula, tajuvad, et ühis­laulu­üritustel on liiga palju ebamugavaid rahvusromantilisi varjundeid.

Järgmine teemaplokk oli pühendatud keele ja kultuuri väljendusviisidele ukraina folklooris. Üles astusid Mõhhailo Kotsjubõnskõi nimelise Vinnõtsja riikliku pedagoogikaülikooli kaasprofessor Olha Pavlušenko teemal „Perekonna ja abielu kontseptsioon ukrainlaste arhailises folklooris“, kaasprofessor Inna Horofjanjuk teemal „Käsikirjalised folklooritekstid kui usaldusväärne lingvofolkloristika allikas“ ning vanemteadur Olha Petrovõtš (praegu ERA külalisteadur) teemal „Vokatiivid Podillja piirkonna rahvalauludes. Arvutuslik uuring“ (kaasautorid Inna Zavalnjuk ja Valentõna Bohatko). Konverentsi korraldajaid tuleb kiita, et nad kaasasid konverentsile nii palju ukraina teadlasi.

Viimases plokis „Eesti rahvamuusika uurimine. Traditsioonilistest vormidest tänapäevase analüüsini“ tutvustas EMTA vanemteadur Žanna Pärtlas ettekandes „Seto leelo viisitüpoloogia. Akadeemilise ja rakendusliku elektroonilise varamu loomine“ oma väga põnevat ja tänuväärset projekti, mille käigus kavatsetakse avaldada seto meloodiate tüpoloogia elektroonilise varamuna, millel on akadeemiline väärtus, aga mille järele on ka praktiline vajadus. Sibeliuse akadeemia doktorant Anneli Kont kõneles teemal „Rahvamuusika paralleelid üle Soome lahe. Kuusalu Põhja-Eestis ja Soome kagurannik“.

ERA vanemteadur Taive Särg ja EMTA pärimusmuusika lektor Leanne Barbo tegid ettekande „Eesti rahvatantsu labajalg nime kohta. Paralleelid naaberkultuurides ja esinemine eesti regilaulude andmebaasis“. Autorid sedastavad, et sõna „labajalg“ on anatoomiline termin. Jalatants on sümbiootiline žanr, mis ühendab instrumentaalmuusika, tantsu ja laulu. Arvestades, et labajalg on olnud laialdaselt tuntud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel ning sellel on paralleele ka teistes kultuurides, on üsna ebatavaline, et sellele nimetusele ei ole leitud vastet teistes keeltes.

Konverentsi ettekannete osa lõppes väärtusliku töötoaga „Traditsioon kohtub tehnikaga. Digitaalsed õppevahendid mitmehäälse seto leelo õppimiseks“, mida juhendasid ERA juhtivteadur ning EMTA ja TÜVKA lektor Janika Oras, Tartu ülikooli folkloristika magistrant Tanel Torn, EMTA elektroakustilise loomingu lektor ja Eesti kunstiakadeemia uusmeedia stuudio juhataja Hans-Gunter Lock ning Žanna Pärtlas ning Meel Valk, Mari Palolill, Triin Rätsep, Maris Andreller, Katrin Nikolajev ja Helen Külvik Lummo Kati Leelokoorist. Koos tutvustati loodetavasti peagi avalikustatavat digikeskkonda, mis kergendab märkimisväärselt seto leelo õppimist samuti neile, kes noodikirja ei oska. Konverentsi viimasel päeval oli ka väljasõiduseminar „Üks piirkond, kolm kultuuri Peipsi rannikul“.